Normaalne joomine. Anne Lill

aga tekitab probleeme sellisest joogist saadud konservantne süsihappegaas (E290)? Tavakoguses mitte, sest see pole inimkehavõõras ühend ja seda tekitavad ka keharakud ise. Süsihappegaas on ainevahetuse normaalne lõpp-produkt, mille üks osa transporditakse veres lahustunult ja hemoglobiini kaasabil kopsudesse, kust see lõpuks välja hingatakse. Mingi kogus ainest on inimorganismi normaalseks elutegevuseks lausa hädavajalik mitmete kehas vajalike biomolekulide sünteesiks, süsihappegaas osaleb nii vere pH säilitamises kui ka kontrollib meie hingamiskeskuse talitlust.

      Valida võib mitmesuguse mineraalse koostisega veevariantide vahel. Näiteks juua pudeldatud muutmata koostisega loodusvett, mis pärineb allikast või puurkaevust. Loodusveed on sõltuvalt geoloogilisest piirkonnast väga erineva keemilise koostisega. Teine võimalus on juua sooladerikkamat mineraalvett, mida on lahjendatud joogiveega sobiva keemilise koostise saamiseni ja mis maitselt on vastuvõetavam. Kolmas võimalus on tavaline joogivesi, mida on rikastatud sooladega, saamaks vajalik ioonkoostis. Neljandaks võib juua vett, kus loodusveest on mõned ühendid eraldatud, kuna neil on kas ebameeldiv kõrvalmaitse või on neid selles loodusvees liiga palju. Tihti on pudelisildil info, millisest leiukohast ja kui sügavalt on vesi ammutatud, või on viited vee töötlemise (filtreeritud, karboniseeritud) ja lisatud soolade (kaalium-, magneesium-, kaltsiumkloriid või naatrium-, kaaliumvesinikkarbonaat) info. Silte tasub uurida ja juua vastavat vett sõltuvalt olukorrast. Näiteks pärast väga tugevat higistamist sobib naatriumi- ja kaaliumirikkam vesi.

      Normaalne jooja eelistab eeskätt vähese naatriumisisaldusega vett, sest nüüdistoidust päeva jooksul saadav soolakogus kipub ületama organismi füsioloogilist naatriumivajadust. Mõistlik on juua periooditi ka pisut suurendatud kaltsiumisisaldusega vett, mis natuke panustab kaltsiumi saamisse. Ka pisut kaaliumi ja magneesiumiga rikastatud vee joomine on arukas, sest nüüdisajal on nende kahe bioelemendi vaegus lihtne kujunema.

      Tootjad rikastavad pudeldatud vett mitmesuguste maitsetega. Alustati sidruniga, kuna sidruni maitse on enamikule vastuvõetav. Tasapisi tulid välja ka teiste tsitruselistega (greip, apelsin, laim) maitsestatud veed. Nende maitset on veele lihtne anda: lisatakse tsitruseliste koorest eraldatud naturaalseid eeterlikke õlisid. Need õlikogused on tühised, seega on energiaannus vees minimaalne. Siit aga põhjendus, miks osal veepudelite siltidel on märge: 100 ml maitsestatud vett annab vaid 0,1…0,6 kcal energiat. See tühine energiakogus tulebki maitselisanditest.

      Et algsed maitsestatud veed võeti hästi vastu, hakati otsima uusi maitsevarjundeid, tähelepanu pöörati marjadele (pohl, jõhvikas) ning puu- (õun, pirn) ja köögiviljadele (arbuus). Levivad ka kombineeritud maitsed. Et vett veelgi ahvatlevamaks muuta, hakati seda ka vitaminiseerima. Lisatakse just B-rühma vitamiine, kuna a) vesilahustuvatest vitamiinidest kipub aeg-ajalt nappima just B-rühma kuuluvaid vitamiine; b) parema mõju saavutamiseks soovitatakse vitamiine tarbida teatud koostoimiva komplektina, sest B-rühma vitamiinid mõjutavad koostoimes mitmeid organismi elutähtsaid talitlusi. Võib leida vett, millele on lisatud vaid askorbiinhapet (C-vitamiin). Üsna hiljuti juurutasid paljud tootjad tootmisse vitamiin karnitiiniga (BT) rikastatud villitud vee. Mõningaid vitamiine on lisatud nii palju, et sajamilliliitrine veekogus võib sisaldada nt 15 % täiskasvanule soovituslikust päevakogusest. Tootesildil peab olema täpne info, et vältida ohtu vitamiine üle tarbida. Normaalne sööja ja normaalne jooja ei vaja vitaminiseeritud vett.

      Erilisanditega pudeldatud veed

      Veetoodete omapärane rühm on nn near-water-tüüpi veed. Mõni aasta tagasi olid veed, mida nimetatakse tihti ka maitseveteks, kõige kiiremini arenev osa veeturust. Olemuselt on nende õigem koht pigem lahjade karastusjookide seas, kuid nii pakendinimetus kui ka kauplus paigutab need siiski villitud vete sekka. Jook on villitud toonitud (meeldivus!) pudelisse (roosa, sinine, roheline), lisatakse kas ekstrakte või essentse, mis annavad lisamaitse (maasikas, õun, sidrun, laim, apelsin jms). Tootele on lisatud kas suhkrut või tehismagustajaid ning mitmesuguseid mikrotoitaineid (vitamiinid, mikroelemendid). Need tooted võivad anda ka kaloreid (enamik üle 25 kcal 100 ml kohta), juhul kui magusaineks on suhkur. Suhkruga magustatud (suhkrukogus on 100 ml kohta vahemikus 5…6 g, mis teeb aga 500 ml kohta 25…30 grammi!!) vee joomisel suureneb risk kaariese kujunemiseks ning tõuseb oluliselt ka joogiga saadavate kalorite kogus. Suhkru olemasolu eeldab ka konservant naatriumbensoaadi (E211) lisamist. Tehismagustajatega rikastatud villitud veed kaloreid ei anna, kuid kui neid pidevalt tarbida, võivad põhjustada ainevahetusprobleeme. Naatriumbensoaati, lisatud suhkrut jt selliseid ühendeid sisaldava vee jooja pole normaalne jooja. Kui veele on lisatud suhkrut ja maitseaineid, konservante, värvaineid, hulgi igasuguseid vitamiine, siis pole see enam vesi, vaid miksitud veetaoline ja mittemõistlik jook!

      Mineraalveed

      Mineraalvesi on põhjavesi, millel on mineraalsoolade, mikroelementide, gaaside, orgaaniliste ühendite jms rohke sisalduse või omaduste (radioaktiivsus, pH) tõttu teatud ravitoime. Mineraalvee raviomadusi tuntakse ammu. Kreeka legendid räägivad, et muinasvägilane Herakles ammutas vägilasrammu just mineraalveeallikates supeldes. Mineraalvesi narsaan tähendab Põhja-Kaukaasia rahva balkaari keeles jõumehe jooki (nart sana). Mineraalveeallikate kõrvale rajati antiikajal templeid, kus haigeid raviti samal viisil kui nüüdisajal: dieedi, liikumise, vannide ja sobiliku koguse vee joomisega. Aastal 1691 algas Eestis Koorkülas loodusmineraalvee raviotstarbeline kasutamine. Patsientidel soovitati juua mineraalveeallika vett ja keha tervistavasse lättesse kasta. Eriti hoogustus mineraalvee tarbimine XVIII sajandi teisel poolel. Eestis müüsid mineraalvett eeskätt apteekrid, ka restoranipidajad ja jõukamad kaupmehed.

      Loodusmineraalvete populaarsus tekitas ettevõtlikes inimestes tahtmise neid kunstlikult teha. XVIII sajandi teisel poolel suudeti juba enam-vähem matkida mitme tuntud mineraalveesordi keemilist koostist, kuid probleeme tekitas gaseerimine. Inglise loodusteadlane Joseph Priestley leidis sellele lihtsa lahenduse. Ta juhtis süsihappegaasi vette ja gaseeritud vesi oligi valmis. Sellel lihtsal leiutisel põhineb ka nüüdisajal gaseerimine, kuigi menetlust on põhjalikult täiustatud. Eestis kuulub kunstmineraalvete esmavalmistamise au apteekritele (Tallinnas 1837 ja Haapsalus 1838).

      Loodusmineraalvesi pakub raviks mitmeid võimalusi. Geoloogiliselt loetakse loodusmineraalveeks põhjavett, mille ühes liitris on vähemalt üks gramm mineraalsooli ja millel on ravitoime. Eristatakse süsinikdioksiidi-, kloori-, raua-, broomi-, sulfaatide-, sulfiidide-, radooni-, räni- ja joodirikkaid mineraalvesi. Lisaks võivad mineraalveed gaasilise komponendina sisaldada ka lämmastikku, metaani ja väävelvesinikku. Klassikalist (geoloogilist) mineraalvett tarvitatakse joogiks tavaliselt lahjendatult, samuti vanni-, basseini- või dušiveena, klistiiri tegemiseks, kompressideks. Aerosoolses olekus ka inhalatsiooniks. Just soolakamad veed on kasutatavad vanniveena. Geoloogilistel mineraalvetel on üldiselt spetsiifiline ravitoime, sõltuvalt keemilisest koostisest ja füüsikalistest omadustest. Nii on kasutatud hoolika arstliku kontrolli all abivahendina rauarikast mineraalvett kehvveresuse ja menstruatsioonihäirete korral, sulfiidide- ja kloriididerikast mineraalvett seedeelundite, sapi- ja kuseteede, maksa- ja neeruhaiguste puhul. Joodi- ja broomirikast vett on kasutatud mõnede südame- ja liigesehaiguste korral. Räniühenditest rikas mineraalvesi on teatud põletikuvastase toimega ja võimendab organismis detoksikatsiooniprotsesse. Radoonirikkad mineraalveed on leidnud kasutamist lipiidide ainevahetuse ergutamise ning krooniliste liigesehaiguste korral. Ravi puhul arvestatakse ka mineraalvee pH väärtust (tavaliselt 3…8), kasutamistemperatuuri (jahedatel tavaliselt alla 20 °C, kuumadel alla 45 °C), radoonist põhjustatud nõrka radioaktiivsust ja vee hüdrostaatilist rõhku. Need füüsikalised omadused on olulised just välispidisel kasutamisel. Naturaalsete mineraalvete kvaliteedile esitatakse rahvusvaheliselt täpseid nõudeid. Tähtsamad neist on:

      a) naturaalne mineraalvesi peab pärinema maa-alustest saastamata leiukohtadest, olles algupäraselt looduspuhas;

      b) mineraalsoolade koostis peab sellises vees olema stabiilne;

      c) nõutav on toidufüsioloogiline ekspertiis mineraalvee raviomaduste ametlikuks tunnistamiseks;

      d) villimine toimub tavaliselt otse leiukohas ja transportida võib naturaalset mineraalvett ainult pakendis, milles seda müüakse;

      e) naturaalset mineraalvett ei tohi töödelda, erandina lubatakse süsihappegaasi lisada;

      f) naturaalne