Normaalne joomine. Anne Lill

Esmalt seetõttu, et vesi on toitaine, mida inimene vajab eluea jooksul kokku üle 50 tonni! Võimas kogus! Inimkeha vajab vett iga päev ka teiste toitainetega võrreldes rohkem. Teisalt aga seetõttu, et vee kohta produtseeritakse uskumatult palju libasõnumeid. Suured arvud on ju ka ärilemmikud. Nii tulvabki koskedena „veeinfot”. Üks „teadja” kuulutab, et Veevalaja tähtkujus sündinud pidavat jooma vett kaks korda rohkem kui teised. Teine seletab, et enne kalatoidu söömist tuleb kõvasti vett juua. Kolmas püüab inimestele pähe toppida libasõnumit, käskides neil juua iga päev spetsiaalselt söögi-joogiga saadavale veele lisaks veel vähemalt kümme klaasi vett. Inimesed on uppumas „veeinfomöllu”, aga tegelikult on nad piinavas teadmisjanus! Janus teadmiste järele, kuidas veega, selle vajaliku hulgaga inimorganismi puhul lood tegelikult on? Siinne analüüs aitab kustutada piinava teadmisjanu, sest näitab, kuidas olla normaalne vee tarbija.

      Vesi – miks ja kui palju?

      Paljud tarbitavad vedelikud väärivad lugupidamist. Vesi on nendest number üks. Esiteks iseenda ülitähtsuse tõttu, sest inimelu on veeta võimatu. Teiseks, vesi on teiste vedelike, nt veri, piim, ülitähtis koostisosa. Kolmandaks, olles inimorganismi jaoks ülivajalik makrotoitaine (vt edaspidi vee biorollide arvukust inimkehas), ei anna puhas vesi kaloreid, erinevalt teistest jookidest.

      Veemolekul on väike ja väga lihtne, vaid H2O. Samas on vesi biokeemiliselt toitaine number üks. Inimkeha makromolekulid talitlevad veemolekulidega seostunult, läbiimbunult. See tagab nende õige ülesehituse, paigutuse ja töökindluse. Toiduainete seedimine, kehaainete süntees, biomolekulide lõhustumine, ainevahetuse toimimine, selle lõpp-produktide väljutamine, kehatemperatuuri regulatsioon, ainete transport kehas, meeleelundite talitlus jm pole võimalik vee osaluseta. Näiteks kaitseb vee suur soojusmahtuvus keharakke ülekuumenemise eest, sest vee temperatuuri muutmiseks ühe kraadi võrra tuleb rakendada küllaltki suurt hulka energiat. Vee hea soojusjuhtivus aitab rakusisest temperatuuri ühtlustada. Ka organismi tasandil on vee üheks ülesandeks termoregulatoorne roll (hoiab kehatemperatuuri 36…37 °C). Higistamisel on mitu ülesannet. Esiteks, säilitada soojuse äraandmisega püsiv kehatemperatuur: ühe milliliitri vee aurumiseks nahapinnalt temperatuuril 30 kraadi kulub 0,5…0,6 kcal soojusenergiat. Teiseks, higistamine osaleb ainevahetuses normaalselt tekkivate jääkainete kehast väljaviimisel. Higi koostises lahkub kehast mitmesuguseid mineraalsooli, uureat ja lenduvaid rasvhappeid. Viimased annavad koos rasu lipiididega nahabakterite toimel higile spetsiifilise lõhna, tagades ka naha nõrga happelisuse.

      Veepõhised biovedelikud (veri, lümf jt) transpordivad aineid. Juba 6…8 % veekaotus kehakaalust põhjustab ringehäireid: ringleva vere hulk väheneb, viskoossus suureneb. Veesisalduse vähenemisel on oma osa vananeva naha kortsude tekkes. Vee kaitserolli näited on hõõrdumise vähendamine (veerikas liigesevõie) ning ärritavate ainete, osakeste ärauhtumine ja lahjendamine (pisarad, sülg). Tajume maitsemolekule ja tunneme lõhnamolekule vees lahustunult, kõrvas muudetakse helivõnked vedelikuvõngeteks, millel põhineb kuulmisaisting. Elu järjepidevus on veest lahutamatu. Veerikkas limakeskkonnas toimub viljastumine ning ka embrüonaalareng toimub vesikeskkonnas. Lootevesi kaitseb loodet termiliste ja mehaaniliste mõjutuste eest, takistab embrüo veekaotust, väldib kokkukasvamist lootekestadega; vesikeskkonnas toimiv üleslükkejõud vähendab embrüole toimivat raskusjõu mõju. Vee biorolle inimkehas pole võimalik asendada. Ja kõige selle juures on veemolekul tõepoolest vaid väike ja väga lihtne, vaid H2O!

      Ülituntu ja asendamatu kipub aga muutuma kultuslikuks. Nii tekkis ka veekultus, sest tegelikult on vesi veeäri veskitele: „Jooge üha rohkem ja rohkem vett!” Võrgutatakse ka omapärase kuju või tooniga pudelitega, sest õrnsinises plastpudelis paistab vesi veelgi ahvatlevam! Meelitatakse villitud veele erinevaid maitseid andes: sidrunimaitselise, lume- ja soodamaitselise jms. Pane tähele: kogu see butafooria ei muuda aga veemolekuli enda kvaliteeti ega sisu inimkeha jaoks karvavõrdki. Võta teadmiseks: inimorganismi ainevahetusele vajalik puhas vesi on maitseta, lõhnata ning värvuseta.

      Kultuslikkust püütakse usinalt ära kasutada! Igat sorti „veeinfot” tulvab koskedena! Internetis levitatavat vee päevakoguse hulka suurendatakse ja suurendatakse. Kuidas on siis lood tegelikult? Alustagem veeharimatuse kõrvaldamist.

      Tuletame meelde, et koopainimene jõi vett vaid siis, kui tal oli janu, ja ei mingit klaasidega päevahulga mõõtmist! Tol ajal polnud klaasitaolist eset olemaski. Täpselt nii toimetasid ka esiemad-isad sada aastat ja isegi mõnikümmend aastat tagasi. Ja oh sa imet! Polnud neil mingit keha „kuivamise” kartust ega paljusid muid hädasid. Kas tõesti lased oma mõtlemisvõimetust totaalselt vesiloputada üha ulmelisemate pealesurutavate vee päevakogustega?

      Üks vesine reklaam põhjendab vajadust juua päevas väga palju vett nii: inimorganism sisaldab ju 75…80 % vett. Paraku on see libasõnum! Selline protsent vett on skeletilihastes, kuid täiskasvanu keha tervikuna sisaldab vett umbes 60 %. Pane aga hästi tähele! Üle 15…20-protsendiline libatamine on vee puhul kaaluliselt väga suur kogus! Järgmine libasõnum on see, et sa pidavat jooma iga päev ekstra vähemalt 10 klaasi vett. See on umbes 2,4 liitrit vett! Täiesti sobimatu inimorganismi normaalsele ainevahetusele!

      Teeme puust ja punaselt selle päevase veevajaduse selgeks. Täiskasvanud inimene vajab ööpäevas 32 ml vett iga kehakaalu kilogrammi kohta. Arvutagem! Kui kaalud 60 kg, siis on sinu organismi päevane veevajadus 60 x 32 = 1920 ml. Kuidas see kogus saadakse? Esiteks, päeva jooksul söödu ja joodu sisaldab rohkelt ka vett (nt 100 g värsket leiba annab umbes 42 g vett, 100 g kurki annab koguni 96…97 g vett; palju vett saab teest, mahladest, piimatoodetest jms). Seega: normaalse sööja puhul on söögi ja joogi arvelt saadav vee kogus 1100…1200 ml. Pane tähele! See kogus tuleb 1920 ml-st maha lahutada. Teiseks, maha tuleb lahutada ka inimkeha ainevahetuses toodetav vee kogus (300…400 ml). Pane tähele! Kui 1920 ml-st võtta maha söögi ning joogiga saadud vee kogus ja ainevahetuses toodetud vee kogus, siis jääb katmata 500…600 ml ehk paar-kolm klaasi vett! Jah, 2…3 klaasi tasuks vett päevas ekstra juurde juua! See kogus kehtib ka, kui inimese kehakaal on 70 kg või 90 kg või 100 kg, sest siis on päevane toitude ja jookide kogus suurem, st sealt tuleb vett rohkem!

      Oled nüüd vee asjus haritud ning näed ise, et soovitus juua 10 klaasi (see on umbes 2,4 liitri vett) päevas eraldi juurde on libasõnum ja loomulikult toob kellelegi raha sisse! Pealegi põhjustab sellise suure liigse koguse vee iga päev juurde joomine suuri probleeme. Sina seda ei tee, sest oled juba astunud esimese sammu olemaks normaalne jooja! Normaalne söömine ja normaalne joomine rahuldab ka keha veevajaduse.

      Hoiduda tuleks aga ka pidevast janust. Janu on signaal, et pead kohe vett saama. See on olukord, kus tõuseb ringlevate kehavedelike (nt veri) tihedus, suureneb mitmete koostisosade sadenemine (kivitõbede risk!), aeglustub mõnevõrra ka ainevahetus. Inimkeha tasakaalustatud veebilanssi aitabki reguleerida ja säilitada janutunne. Janu tekke kolm põhipõhjust on: a) organism ei ole saanud vett piisavalt, b) organismi on viidud liiga palju mineraalsooli, c) organism on kaotanud liigselt vett. Füsioloogiline vastusreaktsioon janutundele on vee joomine.

      Kui nüüd küsiks veel kord kokkuvõtteks, kas peaks mingi koguse vett päevas ka ekstra jooma? Vastus: mõistlik on päeva jooksul aeg-ajalt pisut vett juua, et kokku tuleks paar-kolm klaasi päevas, väga soojal ajal klaas-paar rohkem.

      Kas juua tavalist, mullitatud või lisanditega vett?

      Valik on lai. Pudeldatud vesi on muudetud reklaami toel popiks ning joojale pakutakse erinevaid variante, näiteks kas võtta tavalise veega pudel või gaseeritud vesi vms. Villitud vesi küllastatakse rõhu all süsihappegaasiga (0,3…0,4 %), mis veega reageerides moodustab nõrga ja üsna ebapüsiva süsihappe. Moodustunud süsihape (karboniseeritud vesi) pärsib bakterite paljunemist vees. Süsihappegaas tekitab kihiseva vee, mis tundub joomisel jahedamana, mõjub karastavalt, ergutab seedekulgla limaskesta, kiirendab seedenäärmete talitlust, tõhustab soolte peristaltikat ning soodustab toitainete imendumist. Enne hommikusööki joodud klaasitäis jahedat gaseeritud mineraalvett soodustab soolestiku tühjenemist ja võib olla abiks kõhukinnisuse puhul. Gaseeritud jookidega liialdamine pole aga probleemideta. Eralduv süsihappegaas mõjutab mao limaskesta. Rohke gaasisisaldusega vee joomine tekitab seetõttu kergemini näljatunnet, soodustab ka röhitsemist ja kõhupuhitusi. Kroonilise gastriidi ja mao