Vaenlane. Lee Child

ühtki surnud kindralit näinud,” ütlesin ma.

      „Vähesed on,” kostis tema ja viis, kuidas ta seda ütles, tekitas minus tunde, et ta on kunagi sõjaväes teeninud.

      „Olete teeninud?” küsisin otse.

      „Merejalaväes,” vastas ta. „Staabiveebel.”

      „Minu taat oli ka merejalaväelane,” ütlesin ma. Kui jutt läheb merejalaväele, teen ma alati selle märkuse. See lisab mulle mingit geneetilist legitiimsust. Siis ei vaadata mind enam nagu puhtaverelist armeelõukoera. Aga ma jätan asja alati veidi uduseks. Ei ütle, et mu taat tõusis lõpuks kapteniks. Reakoosseisu ja ohvitseride suhted ei ole alati kõige südamlikumad.

      „Humvee,” ütles politseinik.

      Ta silmitses mu sõiduriista.

      „Meeldib?” küsis ta.

      Noogutasin. „Humvee” on see, mis välja tuleb, kui normaalne inimene üritab hääldada lühendit HMMWV, mis tähendab High Mobility Multipurpose Wheeled Vehicle, ja see ütleb enam-vähem kõik.2 Nagu sõjaväes üldse – mida öeldakse, seda sa ka saad.

      „Töötab täpselt nii, nagu reklaamitakse,” tähendasin ma.

      „Pisut lai,” lausus tema. „Linnas ma sellega sõita ei tahaks.”

      „Selle ees lähevad tankid,” ütlesin. „Need teevad tee puhtaks. Ma oletan, et see on neil umbes nii mõeldud.”

      Baarist kostev muusika tümpsus edasi. Stockton ei öelnud midagi.

      „Lähme vaatame surnu üle,” ütlesin ma.

      Ta juhatas mind sisse. Vajutas lülitit, mis läitis koridorivalgustuse. Siis teist, mis lülitas sisse toavalgustuse. Nägin enda ees tüüpilist motellituba. Jalalaiune esik kapiga vasakut kätt ja vannitoaga paremat kätt. Siis kapiga sama lai ristkülikukujuline sisseehitatud laud ja vannitoa suurusele vastav kaheinimesevoodi. Madal lagi. Tagaseinas lai kardinaga kaetud aken, mille all ulatus läbi seina konditsioneer-kütteagregaat. Suurem osa asju toas olid kulunud, päevinäinud ja pruuni värvi. Ning kogu motell mõjus hämaralt, niiskelt ja rusuvalt.

      Voodis lamas surnud mees.

      Ta oli alasti ja lebas kõhuli. Valge, ilmselt kuuekümne lähedal, üsna pikka kasvu. Kehaehituselt nagu vananev spordimees. Umbes nagu treener. Tal olid nüüdki korralikud musklid, kuid kõhu ääres võis näha volte, mis on omased ükskõik kui heas vormis vanadele meestele. Kahvatud karvutud jalad. Kehal haavaarmid. Traatjad hallid peadligi hoidvad juuksed ja pragunenud ning pargitud kaelanahk. Kindel inimtüüp. Sajast inimesest sada oleksid teda vaadates eksimatult öelnud – ohvitser.

      „Sellisena ta leitigi?” küsisin ma.

      „Jah,” vastas Stockton.

      Teine küsimus: aga kuidas? Kui keegi võtab ööseks toa, siis ta kavatseb vähemalt kuni hommikuni, see tähendab koristaja saabumiseni üksi olla.

      „Kuidas?” küsisin ma.

      „Mis kuidas?”

      „Kuidas ta leiti? Kas ta helistas hädaabinumbrile?”

      „Ei.”

      „Kuidas siis?”

      „Kohe näete.”

      Ta pidas vahet. Ma ei näinud esialgu midagi.

      „Kas te keerasite ta ringi?” küsisin ma.

      „Jah. Ja siis keerasime tagasi.”

      „Kas tohib vaadata?”

      „Olge lahke.”

      Astusin voodi äärde, panin käe surnule kaenla alla ja keerasin ta selja peale. Ta oli külm ja pisut jäik. Koolnukangestus juba levis. Lasin tal selili vajuda ja nägin nelja asja. Esiteks oli ta nahk spetsiifiliselt kahvatuhall. Teiseks oli ta näole tardunud ehmatus ja valu. Kolmandaks oli ta parema käega kinni haaranud vasaku käe biitsepsi juurest. Ja neljandaks – ta kandis kondoomi. Tema vererõhk oli ammu haihtunud ja erektsioon kadunud, mistõttu kondoom rippus suuremalt jaolt tühjalt nagu läbipaistev kahvatu naharäbal. Ta oli surnud enne orgasmini jõudmist. See oli selge.

      „Infarkt,” ütles Stockton mu selja tagant.

      Noogutasin pead. Hall nahk oli kindel sümptom. Samuti ehmatus ja üllatus tema näoilmes ning ootamatu valusööst vasakus õlavarres.

      „Kapitaalne infarkt,” laususin ma.

      „Aga kas enne või pärast penetratsiooni?” küsis Stockton allasurutud muigega.

      Uurisin voodipäitsit. Ase oli veel üles tehtud. Surnu lamas päevatekil ja päevatekk oli alles patjade all. Kuid padjal oli peakujuline lohk ja allpool, kus olid rahmeldanud küünarnukid ning kannad, võis näha kortse.

      „Tüdruk oli tema all, kui see juhtus,” ütlesin ma. „Selles pole kahtlust. Ta pidi tema alt välja rabelema.”

      „Kuradi totter surm.”

      Pöördusin ringi. „Mulle kangastub märksa hullemaidki.”

      Stockton vaid muigas.

      „Mida?” küsisin ma.

      Ta ei vastanud.

      „Naisest pole jälgegi?” usutlesin.

      „Mitte kõige vähematki,” kostis politseinik. „Laskis jalga.”

      „Kas administraator nägi teda?”

      Stockton vaid muigas jälle.

      Vaatasin talle otsa. Siis taipasin. Odav öömaja maanteeristis, kolmekümne miili kaugusel sõjaväebaasist, kus on kaugsõiduautode peatuspaik ja striptiisibaar.

      „Ta oli lõbutüdruk,” sõnasin ma. „Ja nii see mees leitigi. Administraatorile on tüdruk tuttav. Nägi teda kahtlaselt vara minema jooksmas. Muutus uudishimulikus ja tuli asja uurima.”

      Stockton noogutas. „Ja siis helistas kohe meile. Kõnealune daam oli selleks ajaks muidugi ammu kadunud. Ja motellimees eitaks nagunii mistahes naisterahva siinviibimist. Ta püüab teha nägu, et see ei ole sedasorti asutus.”

      „Kas teie jaoskonnal on siia varem ka asja olnud?”

      „Aeg-ajalt,” kostis politseinik. „Sest see on just sedasorti asutus, võite mind uskuda.”

      Hoia olukord kontrolli all, oli Garber öelnud.

      „Nii et südamerabandus?” küsisin. „Ei midagi muud?”

      „Tõenäoliselt,” vastas Stockton. „Aga et kindlad olla, peame ootama ära lahkamise.”

      Toas valitses vaikus. Ma kuulsin ainult õues seisvate patrullautode raadiotelefone ja üle tänava asuvast baarist kostvat muusikat. Pöörasin ennast uuesti voodi poole. Silmitsesin surnud mehe nägu. See oli mulle võõras. Vaatasin ta käsi. Paremas käes oli tal West Pointi sõrmus ja vasakus abielusõrmus – lai, vanamoodne, ilmselt oma üheksa karaati. Uurisin rinda. Numbriplaadikesi ei olnud näha, need kattis kinni vasakust õlavarrest kinni haaranud parem käsi. Kergitasin teatava raskusega tema kätt ja tõmbasin need välja. Plaadid olid kummiservaga kanditud. Tõstsin need nii kõrgele, kuni mehe kaela ümber pingule tõmbuv kett lubas. Tema nimi oli Kramer, ta oli katoliiklane ja veregrupp 0.

      „Me võime lahkamise ise ära teha,” sõnasin ma. „Walter Reedi Sõjaväe Meditsiinikeskuses.”

      „Väljaspool osariiki?”

      „Ta on kindral.”

      „Tahate asja kinni mätsida.”

      Noogutasin. „Muidugi tahan. Kas teie ei tahaks?”

      „Küllap vist,” kostis Stockton.

      Lasin plaadikesed surnu rinnale kukkuda, tulin voodi juurest ära ja vaatasin öökapid ning laua üle. Mitte kui midagi. Numbritoas ei olnud ka telefoni. Oletasin, et sellises öömajas piirdutakse valvelauas asuva taksofoniga. Läksin Stocktonist mööda ja uurisin vannituba.

2

Kiirelt liikuv polüfunktsionaalne ratassõiduk.