Vaenlane. Lee Child

vaikis endiselt. Mu telefon helises taas. Ta sirutas ennast ettepoole ja võttis minu eest toru. Kuulas umbes üksteist sekundit ja andis selle mulle üle.

      „Kolonel Garber, söör,” ütles ta. „Washingtonist.”

      Ta võttis oma kruusi ja lahkus kabinetist. Kolonel Garber oli lõpuks mu ülemus ja ehkki ta oli meeldiv inimene, ei olnud põhjust uskuda, et ta helistaks mulle uue aasta kaheksandal minutil lihtsalt selleks, et olla seltskondlik. See polnud tema stiil. Mõni ülemus teeb nii. Astuvad tähtpäevadel läbi, nägu nalja täis, nagu meeskonnaliikmed muiste. Kuid Leon Garberile poleks selline asi uneski pähe tulnud, kõige vähem veel minu suhtes. Isegi kui ta oleks teadnud, et olen seal.

      „Reacher kuuleb,” ütlesin ma.

      Pikk paus.

      „Ma arvasin, et sa oled Panamas,” kuuldus siis.

      „Tuli korraldus,” ütlesin ma.

      „Panamast Fort Birdi? Miks?”

      „Pole minu asi küsida.”

      „Kunas?”

      „Kahe päeva eest.”

      „See on ju lõuahaak,” ütles ta. „Või mis?”

      „Kas on?”

      „Noh, Panamas oli vast põnevam.”

      „Seal polnud viga,” kostsin ma.

      „Ja juba jõudsid nad su 1. jaanuariks valveohvitseriks panna?”

      „Lasin ennast vabatahtlikult valvesse panna,” ütlesin. „Proovin inimestele meeldida.”

      „Lootusetu üritus,” ütles ta.

      „Aga seersant tõi mulle just natukese aja eest kohvi.”

      Kolonel vaikis hetke. „Kas keegi helistas sulle ühe motellis surnud sõjaväelase asjus?”

      „Kaheksa minuti eest,” ütlesin ma. „Suunasin asja edasi peakorterisse.”

      „Ja nemad suunasid jälle omakorda edasi, kuni mind hetke eest peolt ära tiriti, et ma sellega tegeleksin.”

      „Miks?”

      „Sest kõnealune sõjaväelane on kahe tärniga kindral1.”

      Telefon jäi vaikseks.

      „Mul ei tulnud pähe küsida,” sõnasin siis.

      Telefon vaikis endiselt.

      „Kindralid on surelikud,” ütlesin ma. „Sama surelikud kui kõik teisedki.”

      Ei mingit vastust.

      „Midagi kahtlast ei olnud,” lisasin. „Viskas vedru välja ja kõik. Südamerabandus. Küllap põdes podagrat. Ma ei näinud põhjust ärevuseks.”

      „Küsimus on väärikuses,” ütles nüüd Garber. „Me ei saa kahetärnimeest kusagile lihtsalt omaette vedelema jätta. Keegi peab juures olema.”

      „Ja see keegi olen mina?”

      „Ma eelistaksin kedagi teist. Kuid sa oled täna öösel tõenäoliselt ainus kaine kõige kõrgemas auastmes sõjaväepolitseinik maailmas. Nii et jah, see keegi oled sina.”

      „Mul kulub sinna jõudmiseks tund aega.”

      „Ta ei kao kusagile. Ta on surnud. Ja nad ei ole veel leidnud kainet arsti, kes ta üle vaataks.”

      „Hea küll,” sõnasin ma.

      „Näita üles lugupidamist,” ütles ta.

      „Hea küll,” kordasin.

      „Ole viisakas,” lisas kolonel. „Postilt lahkudes oleme nende käpa all. Tsiviilpolitsei jurisdiktsioon.”

      „Ma tunnen tsiviliste,” kostsin ma. „Kunagi puutusin ühega kokku.”

      „Aga hoia olukord kontrolli all,” ütles ta. „Kui see nõuab kontrolli all hoidmist, saad aru.”

      „Arvatavasti suri ta voodis,” sõnasin, „nagu inimesed ikka.”

      „Helista mulle,” ütles Garber. „Kui vaja.”

      „Oli hea pidu?”

      „Suurepärane. Tütar on külas.”

      Ta lõpetas kõne, mina aga helistasin tagasi politseidispetšerile ja sain temalt motelli nime ning aadressi. Jätsin kohvikruusi lauale, ütlesin seersandile, mis lahti ja läksin oma eluruumidesse, et riideid vahetada. Oletasin, et juuresolek nõuab rohelist paraadmundrit, mitte metsamustris välivormi.

      Võtsin politseijaoskonna garaažist Humvee ja meldisin ennast peaväravast välja. Leidsin motelli viiekümne minutiga. See asus Fort Birdist kolmkümmend miili otse põhjas, kuhu tuli sõita läbi pimeda ja üksluise Põhja-Carolina maastiku, mis koosnes võrdse suurusega maalappidest, millel asus kas poetänav, tükk võsast metsa või – nagu mulle tundus – mõni talveunes maguskartulipõld. Kõik see oli mulle uus. Ma ei olnud sealkandis kunagi teeninud. Teed olid väga tühjad. Kõik olid alles majades ja pidutsesid. Lootsin, et jõuan Fort Birdi tagasi enne, kui nad lõpetavad ja koju sõitma hakkavad. Hoolimata sellest, et Humvee väljavaated laupkokkupõrkes mõne sõiduautoga olid suurepärased.

      Motell asus suure maanteeristmiku lähedal madalas hoonetekobaras. Selle südamikuks oli kaugsõiduveokite peatuskoht. Pühadel ja pühapäevadel avatud söögimaja ning küllalt suur bensiinijaam, et võtta vastu kaheksateistteljelisi hiiglasi. Siis nimetu tuhaplokkidest baar ohtra neoonvalgustusega ja ilma ühegi aknata. Selle küljes säras roosa märk Exotic Dancers ja baari kõrval laius jalgpallistaadioni suurune parkimisplats. Platsi katsid diislikütuse plekid ja õlise vee lombid. Baarist kostis kõva muusikat. Hoone ümbrus oli kolmekordselt kinni pargitud. Tänavavalgustus pani kogu asumi väävelkollaselt hõõguma. Öö oli külm ja õhus hõljusid kihtidena udulaamad. Motell asus otse bensiinijaama vastas teisel pool tänavat. See kujutas endast umbes kahekümne toa pikkust väsinud ilmega ja kaardus katusega ehitist. Värv koorus mitmelt poolt. Hoone näis tühjana. Vasakus otsas asusid administraatori tuba, sümboolne varikatus autode jaoks ja undav kokakoolaautomaat.

      Esimene küsimus: miks peaks üks kahetärnimees peatuma sellises kohas? Ma olin üsna veendunud, et mingit kaitseministeeriumi sekkumist poleks olnud, kui ta oleks valinud ööbimiseks Holiday Inni.

      Motelli eelviimase toa ette oli hooletult pargitud kaks tsiviilpolitsei patrullautot. Nende vahel väike ja lihtne sedaan. Masin oli külm ja uduga kaetud. Fordi baasmudel, punane, nelja silindriga. Kitsad kummid ja plastist ilukilbid. Ilma kahtluseta üüriauto. Panin Humvee parempoolse patrullauto kõrvale ja astusin öise külma kätte. Teisel pool tänavat mängiv muusika kostis kõvemini. Eelviimase numbritoa tuled olid kustu ja uks lahti. Oletasin, et võmmide mõte on tuba külmana hoida. Et vanapoiss liiga kiiresti üle ei küpseks. Kibelesin teda vaatama. Olin päris kindel, et ma pole varem surnud kindralit näinud.

      Kolm võmmi jäid autosse, neljas astus välja ja tuli mulle vastu. Tal olid jalas khakivärvi vormipüksid ja seljas kurguni kinnitõmmatud lukuga nahkjope. Palja peaga. Jope külge olid kinnitatud märgid, mis ütlesid mulle, et ta nimi on Stockton ja tema auaste on ülema asetäitja. Ma ei tundnud teda. Ma ei olnud sealkandis varem teeninud. Ta oli hallipäine, vanust viiekümne ümber. Keskmist kasvu, pisut tüse ja lõtv, kuid viisist, kuidas ta minu mantli külge kinnitatud atribuutikat uuris, võis aru saada, et ta on ilmselt veteran, nagu paljud politseinikud.

      „Tervist, härra major,” ütles ta.

      Noogutasin vastuseks. Kindlasti veteran. Majoril on mõlema paguni peal väike, umbes tollilaiune kuldne tammeleht. See sell vaatas alt ülespoole ja veidi küljelt, mis ei olnud kõige parem vaatenurk. Kuid ta sai aru, mis seal on. Järelikult ta tundis eraldusmärke. Ühtlasi tundsin ära tema hääle. Seesama mees helistaski mulle viis sekundit pärast südaööd.

      „Mina olen Rick Stockton,” ütles ta. „Ülema asetäitja.”

      „Ja minu nimi on Jack Reacher,” vastasin. „Sõjaväepolitsei

1

St kindralmajor. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)