Eremiit. Thomas Rydahl

kinnitab sõrme teibiga vasaku käe külge. Hõbedavärvi teip varjab liitekoha ära, nii et käsi on peaaegu terve käe moodi. Ta seisab peegli ees ja vaatab ennast, käsi küljel, käsi lõua all, käed rinnal risti, pöidlad püksitaskutes. Muutus on väike, kuid sobib talle. Uus väike sõrm. Ta tunneb end peaaegu normaalsena ning ei raatsi sõrme ära võtta, kui jälle sõitma läheb.

      Puerto külje all ringristmiku lähedal seisab üks paarike. Ta viib nad Via Panitta jalgrattalaenutuse juurde. Ta vahetab käiku ja trummeldab rütmiliselt vastu rooli. Keegi ei ütle midagi. Keegi ei vahi tema kätt. Nad ajavad lihtsalt juttu. Siis läheb sõit La Olivasse: üks mees ja tema koer sõidavad loomaarsti juurde ja tagasi. Koer, vana lambakoer, istub vagusi ja lõõtsutab. Erhard kardab, et koer haistab sõrme, aga koera paistab rohkem huvitavat käsipiduri all olev õnarus, kus vedeleb lõunasöögi ajast jäänud kokkukägardatud salvrätt. Mees räägib, et loom tuleb magama panna. Pole midagi parata, ütleb ta mitu korda. Tund aega hiljem viib Erhard nad koju tagasi. Koer lõõtsutab endiselt, aga peremees on õnnelik. Saime hakkama, sosistab ta koerale.

      16

      Siis jõuab kätte selle aasta esimene vihmapäev. Kui vihma sajab, eelistab ta toas istuda ja Lumumbat juua. Sellest joogist ei tea nad siin tuhkagi, nii et hotellis viibides – talle meeldib olla mõnes jahedas ja rahulikus hotellis, kus baarimees oma suitsupauside vahel paigal seisab –, niisiis hotellis peab ta baarimehele seletama, kuidas Lumumbat tehakse. Phenixi hotellis, mis asub Corralejo rannas, läks ta ükskord baarileti taha ja näitas uuele ettekandjale, et kakaod saab kuumaks ajada sellesama asjaga, millega café au lait’ jaoks piima vahustatakse.

      Täna on ta kodus, kus tal on sahvri ülemisel riiulil kakaopulbrit ja piimapulbrit ja konjakit. Vihmapäevad on enamasti kevadel, arvab tema, aga selles asjas lähevad saareelanike arvamused lahku. Ta vahustab trelli otsa pandud kahvliga koort. Seejärel istub ta ilma särgita presendi all toolil ja vaatab üles mäkke. Vaatab vihma.

      Ta on pannud sõrme klaaspurki formaliini sisse. Purgis näeb see pikk ja peenike välja. Vaarao sõrm. Sõrm, mis võib pikse välja kutsuda. Lähedalt vaadates on see lihtsalt pruun ja kortsuline. Sõrmus istub nüüd lõdvalt, seda saab keerata, aga see ei tule ikka veel ära. See on hakanud Erhardile närvidele käima. Kui ta sõrmuse ära saaks, tunduks sõrm rohkem enda omana. Aga see ei tohi ära kuivada. Siis murdub see katki. Või pudeneb pulbriks. Nagu purustatud kaneelikoor.

      Piisad langevad nii tihedalt, et maapind justkui uriseks. Senikaua kui sajab, ei kuule ta mitte midagi muud. Ta mõtleb lainelisele plastplaadile väljakäigu ja köögi kohal, mis seda häält veelgi võimendab. Seitseteist aastat on ta mõelnud, et peaks selle välja vahetama. Plaat ei sobi majaga kokku, torkab silma. Tegelikult ei lähe see talle korda. Teda ärritab ainult see, et plaat lõgiseb tuule käes, kui tuul puhub lõunast. Siis võib ta terve hommiku voodis lamada ja kiruda tuult või katust või iseennast, kuna ta oleks juba ammu pidanud selle vana plastkatuse millegi muu vastu välja vahetama või sellele vähemalt kive peale panema, et see nii hullusti ei lõgiseks. Aga kui ta tuleb välja, istub maja ees, vaatab üles mäkke ja hõbedavärvi taevasse, siis ei mõtle ta enam millegi peale.

      Kui keegi küsib, kas pole tore elada sellises kohas, kus kunagi vihma ei saja, siis ta ütleb, et on küll, aga tegelikult meeldivad talle kõige rohkem just need neli-viis vihmast päeva aastas. Need pakuvad ülejäänud aasta päikesele vaheldust, need on justkui ootamatult taevast alla langevad pühad. Kogu saar jääb seisma. Kõik vaatavad üles või sebivad ringi ja korjavad kokku asju, mis neil sissesõiduteel, akna peal või terrassil vedelevad. Siis laseb Erhard taksol seista. Vihmaga on palju kliente, aga ta ei raatsi mõnusat vihmapäeva töö peale kulutada. Ta laseb taksol seista, istub presendi alla ja joob Lumumbat, kuni kakaotermos tühjaks saab. Siis jääb ta magama. Kui ta hotellis viibides ennast täis joob, küsib ta endale toa. Vastuvõtulauas istub enamasti ikka mõni tuttav, nii et Erhard läheb üles ja vajub täies riides voodisse. Lumumbast tal pohmelli ei tule. See ongi Lumumba eelis.

      17

      Mingi kolin. Katus lõgiseb tuule käes. Või on see ehk pikne.

      Koputus.

      „Erhard.” Ägedast ja tugevast vihmast tungib läbi kellegi hääl. Kaugemalt kostab ka piksemürinat, aga keegi koputab tema uksele. Heli on tuhm. Erhard lükkab teki pealt, tõuseb toolilt püsti ja läheb ümber maja. Vihm ja niiskus ei häiri teda, ta naudib külmi piisku, mis juhivad teda üha kaugemale mõtetest või unest, mille hõlma ta oli lõpuks vajunud. See lahtikäiva katusega auto ja autos uduste akende taga ootav kogu on talle tuttavad. Ukse juures seisab Raúl ja prõmmib ukse pihta. „Ma tean, et sa oled toas, pane oma Lumumba käest ära ja tule välja.”

      „Dios mio, poiss, sa puhud mu onni sedasi varsti kummuli.”

      Raúl pöördub ja vaatab Erhardi poole, tõstes käe vihmasirmiks. Ta naerab valjusti ja embab Erhardit, nii et nad mõlemad saavad märjaks. „Tule, tule,” ütleb ta ja tirib Erhardi kaasa oma auto juurde. „Teeme ühe väikse väljasõidu.”

      Erhard on harjunud lihtsalt kaasa minema, kui Raúl sellises tujus on. „Üks hetk,” ütleb ta. „Ma tulen kohe.” Ta läheb maja taha ja viib sõrmepurgi tuppa. Ta asetab selle ülemisele riiulile konservide ja kakao vahele. Hetke silmitseb ta sõrme. Siis võtab ta selle tangide abil purgist välja ning paneb ettevaatlikult külmutuskotti ja seob kotisuu sõlme. See mahub tema lühikeste khakivärvi pükste taskusse, ilma et ajaks taskut punni. Ja ilma et oleks näha, mis see on.

      Beatriz ronib taha ja Erhard lükatakse esiistmele. Selline see Raúl on. Beatriz kallistab teda tagaistmelt ja Erhard tunneb kuklas tema lokke. Beatriz kas lõhnab igakord isemoodi või siis vahetab kogu aeg parfüüme. Täna on tema lõhn vanilli- ja soolahõnguline. Raúl tagurdab mäest alla Alejandro teele ja pöörab poris libiseva auto ümber. Muusika on vali. Mingi lärm. Mitte päris laul.

      „See oli Bea mõte,” hüüab Raúl.

      „Ma ütlesin ainult, et välgud on ilusad.”

      „Ja veel nimetasid sa Cotillot.”

      „Seal neid ju näeb.”

      „Seda ma räägingi.”

      „Miks just Cotillos?” küsib Erhard, samal ajal kui kojamehed täiskiirusel töötavad, et nad välja näeksid. „Miks mitte siin?”

      „Minu sõbrad peavad saama parima elamuse. Me läheme mere äärde ja vaatame, kuidas vesi keeb.” Raúl räägib sellisel toonil, nagu oleks ta need välgud ise tellinud.

      Ta ei juhi halvasti, kuid sõidab tunduvalt kiiremini, kui Erhardile meeldiks. Üleüldse on Erhard nii harjunud roolis olema, et talle ei meeldi kõrval istuda. Iga kord, kui nad pööravad, vaatab ta üle vasaku õla, ja kui nad mäest üles sõidavad, sirutab ta käe käigukangi poole. Teed helgivad ja maastik on hoopis teistsugune, justkui musta kilega kaetud. Igal pool on vihm. See ei kao kuhugi. Maa on liiga kuiv, et seda vastu võtta.

      „Sa tahad ju ikka päris randa minna,” ütleb Raúl Beatrizile. Nad pahistavad läbi Cotillo, vesi voolab vasakule ja paremale ja pritsib teeäärsetele majadele. On näha, et see valmistab Raúlile lõbu. See meeldib ka Beatrizile, võib-olla on ta purjus, mõtleb Erhard. Võibolla on Raúl purjus. Pole sugugi võimatu.

      Nad jõuavad külast välja ning sõidavad sinnapoole, kus on ranna kohal kõrguva järsaku peal platvormil parkla. Parkla on autosid täis, nad ei ole ilusti reas nagu drive-in-kinos, vaid paiknevad juhuslikult ja kaootiliselt. Seal on vist kaks- või kolmkümmend autot, koguni paar politseiautot. Autode tagant paistev taevas on hall lõuend, millele ilmuvad iga välgusähvatusega kärerohelised jooned.

      „Lähme välja,” hüüab Raúl, kes on oma ukse lahti teinud ja seisab väljas vihma käes, jope pea kohal.

      „Kas me siit ei näe?” küsib Beatriz.

      Raúl ei kuule, vaid lükkab ukse kinni ja jookseb ümber auto tüdrukule ust lahti tegema. Beatriz ei korda oma küsimust, vaid tuleb autost välja, kui Raúl talle käe ulatab. Ka Erhard tuleb välja. Ta saab kohe märjaks, aga sellest pole lugu.

      Nad