Eremiit. Thomas Rydahl

uutest jahtidest ning Petrast ja tema tütrest, kes on Raúli meelest Erhardile täpselt sobiv. Raúlile teeb nalja, et Erhard ei ole tüdrukut kunagi näinud – mujal kui sellel pildil, mis salongis ripub.

      „Mis värk sul nende naistega on?” küsib Beatriz.

      Raúl muutub tõsiseks. „Erhard ei räägi oma minevikust.”

      „Sellel võib olla palju põhjusi,” ütleb Beatriz.

      „Näpud, Bea,” sõnab Raúl.

      „Kas sa kardad armastust?” jätkab tüdruk.

      Raúl tõstab Erhardi vasaku käe üles, nii et Beatriz näeb puuduvat sõrme.

      „Ära jama,” ütleb Beatriz. „Kuidas see juhtus?”

      „Armastusel on palju nägusid, aga ainult üks perseauk,” ütleb Erhard.

      „Poeetiline,” tähendab Raúl. „Ütleme lihtsalt, et abielus olla on ohtlik.”

      Beatriz müksab teda. „See ei ole naljakas. Miks te sellest niimoodi räägite?”

      „Räägi Beatrizile juuksuri tütrest,” ütleb Raúl. „Viis või kuus korda on ta temaga äärepealt kokku saanud, aga iga kord põnnama löönud.”

      Pigem neli korda. Vana-aastaõhtu kaasa arvatud. Aga seda Erhard ei maini.

      „See oli vist eelmisel aastal. Või üle-eelmisel. Tol aastal, kui vihma tuli ainult jaanuarikuus.”

      „Üle-eelmisel aastal,” ütleb Beatriz.

      „Kahe sõidu vahel pargin auto sellele tänavale, kus Petra ja tema mees elavad. Ja siis elas seal ka tütar. Poeg õpib internaatkoolis. Avatud rõduustest kuulen ma Petra häält, oled sa kuulnud, kuidas Petra räägib, tema iseloomulikku Yorkshire’i kõnepruuki?”

      Beatriz raputab pead, kuid naerab.

      „Ja veel tema mehe häält, mees on pooleldi marokolane, tal on muuseas Puertos mõned elektroonikapoed. Nad tülitsevad poja kooli pärast. Ja mina seisan vaikselt vastasmaja ukse juures ja vaatan üles, et näha korrakski, kasvõi vilksamisi seda tütart, kelle pärast Raúl mind alatasa narrib. Ma seisan seal vist oma tund aega. Seisan ja vahin üles ja jälgin iga pisikestki varju, mis üleval liigub, ja loodan kogu aeg näha tütart rõdu peal või rõdu kõrval suure akna taga.”

      „Pesueht Hamlet,” naerab Raúl. Beatriz kõssitab ta vait.

      „Sa mõtled Romeot,” ütleb Erhard ja jätkab: „Aga ma olen sellega nii ametis, et ei pane tähelegi, kuidas keegi kõnnib minust lähedalt mööda, ja tal on küljes mingi magus lõhn, peaaegu nagu mesi, ta läheb üle tänava ja trepikotta sisse. Ja alles siis, kui välisuks sulgub ja tüli kähku vaibub ja Petra vinguva häälega pahvatab „Luisa, darling”, saan ma aru, et tema tütar läks minust just mööda.”

      „Ja siis, mis siis edasi sai?” Beatriz ajab selja sirgu.

      „Mitte midagi,” ütleb Raúl. „Sellepärast see lugu nii ilus ongi. Nii Erhardi moodi. Mitte midagi ei toimu, mitte kui midagi.”

      „Mida?” lausub Beatriz. „Kas sa ei läinudki sisse?”

      „Mulle ei ole määratud teda üldse kunagi näha.”

      „Ei,” karjatab Beatriz vaimustatult. „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?”

      „Ma saan universumi vihjest väga hästi aru.”

      „Aga kust sa tead, et see on vihje?”

      „Ma näen. Mustrit.”

      „Luisa terviseks,” ütleb Raúl.

      „Pole võimalik, et sa seda tõsiselt mõtled,” ütleb Beatriz ja joob.

      Erhard loodab südamepõhjas, et Luisa on Beatrizi pisut vanem väljaanne, kellel on sellised huuled nagu Kirstenil, naisel, keda ta mitukümmend aastat tagasi ühe Horsensi baari tagaruumis keppis, ja selline taguots nagu ühel nendest rannavolletüdrukutest, keda ta hiljuti Sport Fuertesse sõidutas. Aga tegelikult on ta kindlasti päris tavaline armas tüdruk, kellel on kahvatud inglise rinnad nagu emalgi ja lilleline kleit.

      „Salud.” Erhard imeb klaasist rummi ja suhkrut ning urgitseb hammaste vahelt mündilehti.

      „Lõpuks saab sellest kinnisidee,” ütleb Beatriz. „Kümne aasta pärast ei suuda sa mitte millegi muu peale mõeldagi ja räägid kogu aeg temast, küll sa näed. Nagu need kalamehed, kes lõpuks millalgi saavadki õnge otsa hiiglasuure kala, kes siis minema pääseb.”

      „Nii paks see tüdruk nüüd ka ei ole,” ütleb Raúl. Beatriz äigab talle küünarnukiga.

      „Ma olen ju ilma elukaaslaseta hakkama saanud, nii et võib-olla saan mõnda aega veel,” ütles Erhard.

      „Seitseteist aastat,” sõnab Raúl. „Sellepärast, et sa elad seal kauges urkas.”

      „See asi pole nii lihtne.”

      „Ma tean. Aga kui sa saadaksid koju ainult poole või veerandi? Siis saaksid endale lubada midagi muud.”

      Erhard ei taha sellest rääkida.

      „Eksmees paradiisist,” ütleb Raúl Beale. „Ta saadab kõik, mis tal hinge taga on, koju Taani.”

      „See on ju vägev,” ütleb Beatriz.

      „Enda päästmisel on oma hind, või kuidas sa kunagi ütlesidki? Kuldsed sõnad, vana.” Raúl naerab. „Mu jutu point on see, et seal, kus sa elad, ei ole sul just eriti aktiivne seltsielu. Sa pead väljas käima ja kellegagi tuttavaks saama.”

      „Kui on määratud, et ma pean kellegagi tuttavaks saama, siis ma ka saan.”

      „Please, ära aja seda karmajura. Kui sul Eremiidi nimest nii kõrini on, siis aja ennast oma kilpkonnakoore seest rohkem välja.”

      „Kilbi seest?”

      „Jah, sellest ka. Kohtu uute inimestega, kohtu naistega.”

      „Kuule, mina tahan ka uute inimestega kohtuda. Miks meie kunagi uute inimestega ei kohtu?” sekkub Bea.

      „Kohtume ikka, jahi peal ja mujal.”

      „Nojaa, vanade meestega, kellel on vana raha. Ma mõtlen kohtumist huvitavate inimestega, näiteks Barcelonas.”

      Raúl arvab, et see jutt on jama, et Beatriz on purjus. Tal ei ole põhjust kurta, ütleb Raúl, ja tema käsi on tüdruku kleidi all. Erhardi pilk libiseb üle katuste, mis sõidavad alla ja pistavad oma antennid vette. Ta suleb silmad, et pilt taas õigetpidi pöörduks. Kui ta silmad jälle lahti teeb, on terrass tühi. Toolid on tühjad, kõik on ära koristatud. Tal on õhuke tekk peal ja väike lamp põleb. Taevas on paks, sinine, elutu. Linna tuled varjavad tähed ära.

      15

      Ta sõidutab üht naist. Corralejo sadamast, kus naine seisab, lokid laevatekil viibimisest igas suunas turritamas, Sport Fuertesse, kus too ei leia selle korteri aadressi, kus ta peatub. Naine on vist kuuekümne ringis. Tema sõrmed on pikad ja juba pruunid ja sõrmusteta. Ta on rootslanna ning millegipärast segaduses ja närvis. Nad saavad teineteisest enam-vähem aru, kuigi Erhard on unustanud suurema osa sellest vähesest rootsi keelest, mida ta kunagi oskas. Naine küsib, miks tal on auto salongipeegli küljes selline kaelakett. Ripatsiks on väike tumedaks tõmbunud hõbedast latern. Siin on väga pime, ütleb Erhard ja naine naerab tema üle. Meeldivalt. Naine arvab, et sõit oli huvitav. Ta paneb raha aeglaselt ja hoolikalt Erhardile pihku, nii et Erhard jõuab tema sõrmede puudutust tunda. Sellistest asjadest tunneb Erhard puudust.

      Aga sellest ei tule midagi. Lugu lõpeb sellega, et ta aitab naisel kohvrid autost välja võtta ja näeb, kuidas too segaduses kükki laskub ja oma koti läbi otsib. Ta ei anna Erhardile oma numbrit, mida too hetke jooksul juba lootis, ja unustab Erhardi visiitkaardi koos laevalt saadud voldikutega tagaistmele. Erhard võtab seda vihjena. Mis muud see olla saabki? Erhard on liiga vana ja liiga inetu.

      Siesta ajaks sõidab ta koju ja sööb lõunat.

      Ta