Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris. Heilika Pikkov

kui iguumenja juurest lahkume, ütleb ta meile veel nii muuseas:

      „Võib-olla õnnestub teil filmida, kuidas õed kaklevad.”

      KÕIK ON ALLES EES

      11. august 2010

      Koostame ema Ksenia abiga võtteplaani. Siinses kontekstis kõlab sõna võtteplaan muidugi eriti veidralt. Selge on see, et meid on ees ootamas pikad jutuajamised ema Kseniaga, aga kui tahame ka kloostrielu jäädvustada, peame teadma, millal ja kus kaameraga kohal olla. Lihtsalt niisama kloostri majade vahel ringi jalutades ei pruugi me millestki osa saada. Siinne elu on nagu maa-alune niidistik, mida külalised pealispinnalt läbi ei näe. Väliselt on kõikjal vaikus, aga suletud uste taga käib vilgas toimetamine. Igale tegevusele on määratud oma aeg ja koht. Näiteks pühasid armulaualeibasid tehakse ainult neljapäeva varahommikuti. Ja mitte köögis, kus valmib kogu muu toit, vaid hoopis ühes väikeses nurgataguses majakeses, kus on saja-aastane puudega köetav ahi.

      Kuna õdedega lähemalt tuttavaks saamine võtab kindlasti oma aja, pakun Astridale välja, et püüame esimestel päevadel kloostri ümbrust tundma õppida ja saada kätte selle koha tunnetuse. Õhtupoolikul võtamegi kaamera kaasa ja läheme kloostri aedu ja oliivisalusid avastama.

      Kloostrist ida poole avaneb hingetuks võttev vaade üle mäekuplite ja orgude Surnumereni välja. Üsna lähedal, paar küla Al-Turist edasi, paistab juutide ehitatud kõrge betoonplokkidest eraldusmüür, mida kutsutakse ka turvataraks. Iisrael põhjendab selle ehitust enesekaitsega suitsiiditerroristide eest. Müüri taga elavad tegelikult täiesti tavalised inimesed, kes peavad taotlema eriluba ja läbima tiheda turvakontrolli, et kas või lühikeseks ajaks teisele poole pääseda. Ja see ei puuduta mitte ainult moslemitest palestiinlasi, vaid ka araabia kristlasi. Pärast seda, kui Iisrael müüri ehitama hakkas, on Läänekalda okupeeritud aladelt Jeruusalemma külje alla voolanud elama aina rohkem ja rohkem inimesi. Nad on hüljanud oma kodud, et kinnimüüritud küladesse mitte lõksu jääda. Palestiinlaste aladeks on Iisraelis kaks eraldi asetsevat maatükki – Jordani jõe Läänekallas ja Gaza, mis omakorda jagunevad tsoonideks. Tsoon A on Palestiina omavalitsuse ja tsoon C Iisraeli riigi kontrolli all. Tsooni B juhib administratiivselt Palestiina omavalitsus, kuid turvakontroll on Iisraeli käes. Need tähestiku kolm esimest tähte mõjutavad araablaste igapäevast elu ja tööd rohkem kui miski muu. Näiteks Ida-Jeruusalemma taksojuht tohib oma autoga Tel Avivi lennujaama alale siseneda, Läänekalda taksojuht aga mitte kunagi, kuigi nii Ida-Jeruusalemm kui ka Läänekallas on ühtemoodi okupeeritud ja tegelikkuses võivad need kaks taksojuhti olla ühest perest pärit vennad. Loeb see, millises tsoonis sa elad ja mis paberid sul on. Ida-Jeruusalemm on omaette staatusega ja selle ametlikel elanikel on rohkem võimalusi ja õigusi, nad saavad osa Iisraeli sotsiaalteenustest ja tohivad reisida läbi Iisraeli sadamate ja lennujaamade. Läänekalda elanike ainus võimalus välismaale pääseda on läbi Jordaania. Samas pole Fatah’ partei poolt juhitud Läänekaldal olukord siiski nii hull kui Gazas, mis on muust maailmast täiesti isoleeritud. Radikaalse islamirühmituse Hamasi võimuletulekuga 2007. aastal on sellest 1,7 miljoni elanikuga maalapist saanud maailma suurim vangla. Niipea kui Hamas sai võimu enda kätte, kehtestas Iisrael territooriumi ümber blokaadi, lubades sektorisse vedada vaid mõningaid toidu- ja tarbekaupu ning piiratud koguses humanitaarabi. Gazast ei saa keegi välja. Kui, siis ainult läbi salajaste Egiptusesse kaevatud maa-aluste tunnelite, kustkaudu smugeldatakse nii inimesi kui ka loomi ning tuuakse Gazasse muu salakauba hulgas relvi ja rakette. Iisraelis vabatahtlikku tööd tehes elasin ma Ashdodi linnas, umbes 40 kilomeetri kaugusel Gazast, ja tol ajal Hamasi õhku saadetud raketid veel sinnani ei ulatunud. Nüüd juba ulatuvad.

      Sada aastat tagasi oli Õlimägi täis rohelust, kuid praeguseks on see täielikult mattunud kivist kuubikmajade alla. Iga sentimeeter on arvel. Pindalalt on Iisrael poole väiksem kui Eesti, elanikke on aga üle kaheksa miljoni. Kohti, kus araablased tohivad elada, on sellel pikaksvenitatud ja kitsal maa-alal vähe järele jäänud. Filmime kloostri ümber olevat aeda ja okastraati, millest kohe teisel pool on araablaste elumajad, kõigil katustel veepaagid ja pesunöörid. Üks naine, ema nagu minagi, riputab pesu kuivama, kostab laste hüüdeid ja kisa. Päike on loojumas, minaretid hakkavad laulma ja palvele kutsuma, puhub selline kõik-on-alles-ees-tuul. Käes ongi meie esimene võte, Astrida askeldab kaamera taga. Mina aga tunnen end imelikult. Kuidagi kasutuna. Viimati töötasin operaatoriga telerežiiõpingute ajal kursusetöid tehes. Oma dokfilmid olen siiani kõik ise filminud. Olen harjunud kaamerasilma kaudu mõtlema ja samal ajal peas juba filmi monteerima. Kuidas küll end nüüd ümber häälestada?

      ORNUNG

      12. august 2010

      Õlimäe kloostris elatakse Juliuse kalendri järgi. Kella kunagi ei keerata, suveajale üle ei minda. Seega on alati kaks aega, millega tuleb arvestada: kloostri aeg ja linna aeg.

      Ema Ksenia tunnistab, et nende kloostris ei ole väga range kord. Kehtestatud on küll kindlad reeglid, kuid neist ei peeta alati kinni. Osalt ehk sellepärast, et tänapäeval ei ole klooster enam omaette tegutsev suletud süsteem, nii nagu see kunagi oli. Kloostri territooriumil liigub pidevalt ringi turiste ja palverändureid. Õed käivad kloostrist tihti väljas ja neil käib ka külalisi, seega on nad tahes-tahtmata maailmaga rohkem seotud ega ole nii keskendunud palveelule, kui peaks.

      Preestrid vahetuvad Õlimäel üsna tihti. Ema Ksenia arvab, et sellise teravate suhetega naisteseltskonna keskel ei pea nad lihtsalt kauem vastu. Juba aastaid on Õlimäel olnud preestermungad. Varem oli ka abielus preestreid, kuid nende perekondadel oli raskusi kloostriellu lülitumisel.

      Igapäevane jumalateenistuste tsükkel koosneb üheksast osast, mis Õlimäel on jaotatud kahte gruppi. Hommikune teenistus, mis algab kell pool kuus, on neljaosaline (koguöine teenistus, kolmas tund, kuues tund ja liturgia) ja kestab umbes kaks tundi. Pärast seda on ühine hommikusöök trapeza’s ehk söögisaalis. Need õed, kes köögis süüa teevad, peavad tööd alustama juba varavalges ja hommikusest teenistusest osa võtta ei saa. Neil on köögis krabisev raadiosaatja, kust nad kuulevad teenistuse käiku, et õigel ajal palvetada ja toitudega valmis olla. Kell üheksa algab kloostris töö: tubade ja õue koristamine, kiriku ettevalmistamine, aia hooldamine, õmblemine, söögitegemine. Igal õel on täpselt paika pandud oma tööplaan. Kell üks süüakse koos lõunat ja pärast seda jätkatakse poolelijäänud töödega, mis peavad valmis olema hiljemalt kella neljaks, sest siis algab kolm tundi või kauemgi vältav õhtune teenistus. See koosneb viiest osast (üheksas tund, õhtuteenistus, pärastõhtuteenistus, hommikuteenistus ja esimene tund). Õhtuse teenistuse lõppedes jääb kõik vaikseks. Kloostri külalistele antakse külalistemajas õhtusöögiks eelmistest söögikordadest üle jäänud toitu. Õdedel ühist õhtusööki ei ole ja nad suunduvad kellia’tesse8 oma toimetusi tegema ja palveid lugema. Mida vanem nunn, seda rohkem on palveid kogunenud. Ema Ksenia oma palvekord võtab aega umbes kolm tundi. Ta suudab kuulata kirikus teenistust ja samal ajal lugeda eestpalveid, mis kokku võtavad tunde. Tema nimekirjas on üle neljasaja inimese. Väga haigete inimeste eest, kelle ta on mõttes paigutanud „intensiivravipalatisse”, loeb ta üle tuhande palve päevas. Intensiivis saab olla korraga kõige rohkem viis inimest, rohkemaks ema Ksenial jaksu pole.

      Oleme nüüd paari päeva jooksul aru saanud, et hommiku- ja lõunasöögid trapeza’s on see koht, kus liigub kloostrisisene info ja on võimalik õdedega jutu peale saada. Seal on mõnikord kohal ka iguumenja ise. Tema istub koos preestritega kõige ees valge linaga kaetud uhkemas lauas. Õdede kohad on tema läheduses. Üks õde loeb söömise ajal teistele valjusti ette pühakute elulugusid. Külalistele ja palveränduritele on pisut eemal kaetud omaette laud. Kui külaliste seas juhtub olema mehi, siis nemad pannakse istuma meestelauda koos kahe vana mungaga, kes samuti Õlimäe kloostris elavad.

      Ühised söömised algavad püsti seistes ja lauldes söögipalvega ja lõpevad tänupalvega. Esimestel söögikordadel jälgime Astridaga, kuidas teised käituvad ja püüame vaikselt samamoodi teha. Söömise ajal on keelatud omavahel rääkida. Mõned meie slaavi verd lauakaaslased ei suuda end aga tagasi hoida ja muudkui lobisevad. Neile tehakse kiirelt ja konkreetselt märkus. Menüü oleks pärit justkui meie

8

Kellia – kloostris asuv eluruum, kreekakeelsest sõnast kellion.