Minu California. Mull mullis. Ede Schank Tamkivi

veidi segasem põhjendus on see, et paljud india päritolu vanemad töötavad Google’is, Facebookis või teistes hiidfirmades ajutise tööviisa alusel ja seega ei saa nad ka taotleda oma lastele koolikohta riiklikus koolis.

      Sealsamas Etta kooli hoovis juhtus minuga ka üks üsna uskumatu, kuid samas siinsele eluolule väga iseloomulik lugu. Ühel hommikul sattusime parklast tulema koos Etta rühmakaaslase ja tema isaga (ei pea olema antropoloog, et pakkuda neile india päritolu).

      „Ah, see siis ongi Etta, kellest Manav kodus pidevalt räägib,” nentis kaaslapsevanem, kui vaatasime üheskoos heldinult, kuidas lapsed kui tõeline multikulti-klišee kilgates mööda välikoridori klassi poole lidusid – minu nisublondide juustega põhjamaiselt malbe tütar lippamas võidu oma süsimustade juuste ja rosinapruunide silmadega üliaktiivse sõbraga varahommikuse California päikese kuldavate kiirte all.

      „Kust te pärit olitegi?” uuris Manavi isa ning minu vastuse peale täpsustas: „Te olete siis Tallinnast?”

      Ma arvasin alguses, et kuulsin ilmselt valesti (et äkki ta ütles ikkagi dutch), ja hakkasin selgitama, et paljud tõesti arvavad, et eesti keel on üsna sarnane hollandi keelega, kui ta katkestas mind selgitusega, et teab Balti riike hästi, kuna üks tema endine töökaaslane, kes elab nüüd San Franciscos, on just nimelt Tallinnast pärit.

      „Kuna San Francisco lahe piirkonnas on kuuldavasti umbes 400 eestlast, siis täitsa võimalik, et ma isegi tean seda inimest,” nentisin tähtsalt, mõeldes ise, et ma võin ju hiljem Facebookist järele vaadata, kes see eesti tüüp siis on, kes juba aastaid siin kandis elab.

      „Tema nimi on Daniel Belov, me töötasime koos Google’is,” täpsustas mu vestluskaaslane.

      „Ei ole võimalik!” hüüdsin ma täiesti siiras uskmatuses. „Daniel oli minu klassivend keskkoolis!” Jah, muidugi ma teadsin, et Daniel tuli kohe pärast keskkooli lõpetamist USAsse ülikooli ja jäigi siia tööle (juba meie lennu aastaraamatus ennustati, et ta „leiutab tehisintellekti ja avaldab oma artikleid mainekates teadusajakirjades”), aga sellises olukorras temast kuulda… Seda ei oleks ma küll osanud kuidagi oodata.

      „Maailm on ikka tõesti väike,” nentis Manavi isa.

      „On tõesti,” nõustusin ja märkasin samas tema T-särgil Khan Academy logo. „Sa töötad nüüd seal?” pärisin kohmakalt. Tema noogutuse peale pidin veel kohmakamalt lisama, et minu poeg on nende matemaatikaülesannete veebikeskkonna suur fänn. Maailm pole tõesti muud kui üks väike ümmargune kera.

      Paar päeva hiljem vaatasime esimest korda filmi „Laulev revolutsioon”, mitte kodus ja omaette, vaid paarisajakohalises Stanfordi auditooriumis. Saal oli rahvast täis. Film oli minusugusele küünikule kohati liigpateetiline (aga mida muud saakski üks säärane film olla!), kuid samas oli seal ka seiku, mida päriselust enam ei mäletanudki (näiteks moment, kuidas Toompead rünnanud intrid pärast läbikukkunud meeleavaldust rahumeelsete rahvuslaste spaleeris lahkusid).

      Pärast filmi suhtles režissöör James Tusty ka huvilistega. Kõlas päris palju huvitavaid küsimusi, näiteks „Miks ei kõlanud filmis kordagi praegune ametlik hümn?”. (Autor tunnistas ausalt, et „see ei sobinud looga kokku”.)

      „Mis aastal te seda Tallinnas filmisite?” tahtis üks tütarlaps teada, lisades: „Ma käisin samas koolis ja see oli seal minu muusikaõpetaja!” Tiia-Ester Loitme oli ka minu muusikaõpetaja ja ka minul oli südantsoojendav näha oma kooli aulat, kus minagi nii mõnedki korrad oma „kaunil lauluhäälel” kõlada lasin, ja ma olin seda filmi ajal enda naabrile uhkusega sosistanud… Seepeale paluti käed tõsta kõigil eestlastel ning selgus, et neid oli hämmastavalt palju (peaaegu pool saalist), näiteks oli kohal terve rühm Tallinna tehnikaülikooli tudengeid.

      Küsimuste-vastuste vooru lõpuks jõuti muidugi ootuspärase Skype’i-teemani („Kas see pole mitte Eestis tehtud…?”) ja Stenil oli võimalus filmistaarina püsti tõusta ja publikule lehvitada.

      Aga mitte ainult tema abikaasana oli minulgi seal saalis uhke olla.

      „Mõelda vaid, teid on maailmas nii vähe ja samas ainuüksi siin saalis nii palju,” nentis üks ameeriklasest filmivaataja tunnustavalt.

      Jah tõesti, miski, mis on nii väike, võib korraga olla nii suur. Ja vastupidi.

      AUTOSÕIT ON AJAVÕIT

      Kõik, mida su hing ihaldab, on vaid ühe autosõidu kaugusel!

      See lööklause on Ameerika unelma kvintessents. Ja tõsi ta on, õnne ja vabaduse sünonüümiks on siinmail auto. Ilma selleta selles suurte vahemaade riigis elada ei saa. No küllap kuidagi saab, aga väga raske on. Meie pere esimesel Ameerika-aastal saime hakkama ühe autoga. Stanfordi ülikoolilinnakus oli kõik vajalik käe-jala juures ja põhiliselt liikusime jalgsi või rattaga, ainult tütre lasteaeda-koju toimetamiseks oli igapäevaselt autot vaja.

      Oma teise aastaringi alguses ehk augustis Californiasse naastes elasime kõigepealt kaks nädalat sõprade juures Los Altoses ja siis kolisime Palo Alto äärelinna, Stanfordist oluliselt eemale. Steni uus töökoht asus märksa kaugemal kui Stanfordi-linnak. Sügisest asus ta ametisse entrepreneur in residence’i(EIR) rollis ehk teisisõnu nõustab ta riskikapitaliettevõtet, otsides järgmist ägedat äriideed, mida arendama hakata.

      Nagu paljude teiste Silicon Valley VC-firmade töökohadki, asub firma Andreessen Horowitzi kontor Sand Hill Roadil ja sinna, mäe otsa, juba igal hommikul rattaga ei vänta. Kuna Sten viibis päevad läbi autoga kodust eemal, oli minul esimese nädala lõpuks kõrini igapäevasest neljamiilisest matkamisest ja laste logistika planeerimisest. Ostsin tuttavalt kasutatud, aga väga hea jalgratta, kuid ka see ei päästnud kokkuvõttes vajadusest muretseda perre teine auto.

      Kuu aega hiljem murdsin rattateel turskest jalakäijast mööda manööverdades varbaluu. Kui mul poleks siis olnud autot, oleksin olnud omaenda kodus nagu aheldatud Prometheus. Kuigi tegelikult on 66 000 elanikuga Palo Altos ju kõik käe-jala juures ja parkimine on kitsastel tänavatel alati paras peavalu, andis just oma auto mulle lõpuks vabaduse minna-tulla, kuhu ja millal aga sobiv tundus.

      „Stanfordis elades saad ühe päeva jooksul sõita lainelauaga ookeanis ja lasta lumelauaga mäest alla!” Sellist reklaamlauset kuulsin möödunud kevadel siia tulles korduvalt. No eks see hullumeelne tormamine oleks, aga põhimõtteliselt on need kaks asja tõesti ka ühe päevaga tehtavad. Ookeani äärde on ülikooli juurest linnulennult 30 miili, kuid kõige otsesem tee läheb üle mägede ja seega võtab sõit vähemalt tunni. Külmas ja kõrgete lainetega ookeanis siin kandis tegelikult ujuda ei kannata, isegi mitte südasuvel. Suusatamiskõlblikud mäed on kõige lähemal Tahoe järve ääres Nevada piiril ja sinna sõiduks tuleb planeerida vähemalt neli tundi. (Vahemaid, muide, arvestatakse siin kandis alati tundides, mitte miilides, sest kohalejõudmise aeg ei sõltu mitte ainult miilidest, vaid hetkeolukorrast liikluses. Koolivaheaegadel ja riiklikel pühadel peab tavalisele sõiduajale lisama kindlasti mitu tundi varuaega, sest vahepeal tuleb venida ummikutes.)

      Aga igal juhul on see tõesti hämmastav, kui istud jaanuarikuises „jahedas” (no nii +15 kraadi Celsiuse skaalal) Palo Altos autosse ja neli tundi hiljem, kui silmad on kiirtee jõllitamisest valusaks ja käed roolihoidmisest kangeks jäänud, väljud sõidukist vööni hangede vahele, karge pakane näpistamas soojaga harjunud ihuliikmeid. Lapsed hüüavad „Olemegi tagasi Eestis?!” ja viskuvad õnnelikult selili hange. Sellisel hetkel unustab heldinud lapsevanem kõik need tüütud tülid tagaistmel, ajudele hakkavad „Kas me oleme juba kohal?”-painamised ja korduvad oksendamised; ning laste silmis läikiva siira rõõmu nimel ollakse valmis teinekordki sama pikka maad sõitma.

      2012. aasta novembris tänupühade ajal saabus meile külla minu ema, kelle ainsaks sooviks oli tema elu esimesel California-külastusel näha Vaikset ookeani. Nagu pea iga teine Californiat külastav turist, tahtis ta sõita mööda legendaarset Highway One’i ehk Esimest Kiirteed. Tuhande kilomeetri pikkust käänulist Highway One’i