Hullumeelsuse mägedes. H. P. Lovecraft

kui me mõtlesime sellele, kui meeletu pidi tuul olema tema asupaigas, ei suutnud me vältida kõige süngemaid kujutluspilte.

      Kella kuueks olid meie hirmud muutunud konkreetseks ja talumatuks ning pärast konsultatsioone Douglase ja Thorfinnseniga otsustasin alustada ettevalmistustega uurimisretkeks. Viies lennuk, mille olime jätnud koos Shermani ja kahe madrusega McMurdo neeme varustusbaasi, oli heas sõidukorras ning valmis koheseks kasutamiseks, ja meile näis, et käes on just see hädaolukord, mille tarbeks see lennuriist oli mõeldud. Ma võtsin Shermaniga ühendust ja andsin talle korralduse lennata koos kahe madrusega nii kiiresti kui võimalik meie juurde lõunapoolsesse baasi, sest ilmastikutingimused olid hetkel erakordselt soodsad. Seejärel arutasime, kes peaksid uurimisretkele kaasa tulema, ja otsustasime, et meil läheb vaja kõiki mehi, kelkusid ja koeri, kelle ma olin endaga kaasa võtnud. Isegi kogu meie varustus ei olnud liialt raske ühele suurele lennukile, mis oli ehitatud meie näpunäidete järgi suure kaaluga masinate transportimiseks. Aeg-ajalt üritasin ma ikka Lake´iga raadio teel ühendust saada, aga tulemusteta.

      Sherman tõusis koos madruste Gunnarssoni ja Larseniga õhku kell 7:30 ja teatas meile lennu ajal mitu korda, et kõik kulgeb viperusteta. Nad jõudsid meie baasi keskööl ja kohe hakkasime kõik koos arutama järgmist sammu. Üheainsa lennukiga üle Antarktise sõitmine, kui pole tugibaaside ketti, on riskantne käik, aga mitte keegi ei kahelnud sellise sammu vajalikkuses. Kella kahe ajal, kui olime osa asju lennukile laadinud, heitsime lühikeseks ajaks puhkama, aga kella nelja ajal olime taas ärkvel ning asusime lõpetama pakkimist ja laadimistöid.

      Kell 7:15 25. jaanuari hommikul alustasime McTighe´i juhtimisel kümne mehega lendu loode suunas, pardal ka seitse koera, kelk, rohkesti kütust, toitu ja muud varustust, kaasa arvatud lennuki raadiosaatja. Nähtavus oli ülihea, ilm suhteliselt vaikne, temperatuur mõõdukas ja me prognoosisime Lake´i nimetatud laius- ja pikkuskraadil asuvasse laagrisse jõudmiseks rahulikku lendu. Meie kartused olid seotud sellega, mida me teekonna lõpp-punktis võime leida või mida meil seal ei õnnestu leida, sest laagrisse saadetud sõnumite vastuseks oli ikka veel vaikus.

      Kõik selle nelja ja poole tunni pikkuse lennureisi üksikasjad on sööbinud mu mällu, sest see lend omandas mu elus erakordse tähtsuse. See tähendas, et ma kaotasin viiekümne nelja aasta vanuselt kogu hingerahu ja tasakaalu, mis on ühel tavalisel inimesel, kes on harjunud kindlate arusaamadega Loodusest ja selle seaduspärasustest. Pärast seda lendu tuli meil kümnel – aga eelkõige noorteadur Danforthil ja minul – vastakuti seista ebaharilikult võika ning varjatud õuduste maailmaga, mida miski ei suuda mind unustama panna, ja mida me hiljem keeldusime jagamast ülejäänud inimkonnaga, kuni see oli võimalik. Ajalehed on avaldanud sõnumeid, mida me lennukilt saatsime, rääkinud meie vahepeatusteta lennust, meie kahest lahingust reetlike tormidega atmosfääri kõrgemates kihtides, vilksamisi nähtud murdunud jääplatoost, kus Lake oli kolm päeva varem, reisi keskel, korraldanud puurimisi, ja sellest, kuidas me nägime neid kummastavalt õhulisi lumesilindreid, mida Amundsen ja Byrd olid kirjeldanud veeremas tuule käes üle lõputu lumise platoo. Siis aga saabus koht, kust alates ei suutnud me panna oma tundeid enam sellistesse sõnadesse, millest ajakirjandus oleks aru saanud, ja veel hiljem saabus aeg, mil tuli kehtestada ranged tsensuurireeglid.

      Laevamees Larsen oli esimene, kes märkas eespool sakilist nõiduslikku koonuste ja mäetippude rivi, ja tema hüüatuste peale tormasid kõik suure lennuki akende juurde. Hoolimata meie kiirusest muutusid mäed suuremaks väga aeglaselt ja me saime aru, et need peavad olema veel väga kaugel ja nähtavad ainult nende ebahariliku kõrguse tõttu. Vähehaaval kasvatasid need mornid hiiglased läänetaeva taustal siiski oma mõõtmeid ja me võisime eristada erinevaid mustjaid elutuid tippe ning tajuda seda kummalist tunnet – otsekui viibiksime fantaasiamaailmas –, mida mäed punaka antarktilise päikese valguses küütlevate jäätolmust koosnevate pilvede lummaval taustal meis tekitasid. Kogu vaatepilti varjutas vältimatu ja kõikjaletungiv kohutava saladuse võimaliku ilmumise ootus, otsekui tähistaksid need kõledad luupainajalikud mäetipud sissepääsu keelatud unenägude ja tervete kaugete ajastute, ruumimõõdete ning dimensiooniväliste õuduste maailma. Ma ei suutnud vabaneda tundest, et nendest hullumeelsuse mägedest, mille kaugemad nõlvad vaatasid kuhugi põhjatutesse jumalast neetud kuristikesse, õhkus varjamatut kurjust. See värelev, kergelt helendav pilvedest horisont vihjas ebamäärasele eeterlikule teistsugusele, mis nagu ei kuulugi sellesse maailma, ja andis märku selle asustamata ning läbiuurimata, juba aegade hämaruses surmaunne vajunud lõunapiirkonna kohutavalt võõrapärasest, eraklikust ja kõledast loomusest.

      1

      Tlk. Ants Oras.

      2

      Inglise keeles «Comanchian» – varasematel aegadel juura- ja kriidiajastu vahele paigutatud geoloogiline ajastu; seisukoht oli vananenud juba 1930. aastatel, «Hullumeelsuse mägede» kirjutamise ajal