Hullumeelsuse mägedes. H. P. Lovecraft

lubjakivi kihiga, mis kubises tillukestest fossiilsetest peajalgsetest, korallidest, merisiilikutest ja käsijalgsetest, ent näha oli ka üksikuid kivistunud käsnloomi ja selgroogsete mereloomade luid – viimased kuulusid tõenäoliselt haidele, pärisluukaladele ja ganoididele. See oli juba iseenesest tähtis leid, sest nüüd oli ekspeditsioon hankinud esimesed luufossiilid, aga kui varsti pärast seda jõudis puuripea läbi ladestuste ilmsesse tühimikku, muutusid maapõue uurijad veel kahekordselt elevaks. Tugev plahvatus oli paljastanud maa-aluse saladuse. Ja nüüd haigutas erutatud uurijate ees õhukeses lubjakivi sees umbes viie jala pikkune ja kolme jala laiune sakilise äärega avaus, mis oli tekkinud sinna kadunud troopilise maailma aegadel ja mille olid uuristanud rohkem kui viiekümne miljoni aasta eest maapinnal voolanud veed.

      Õõnes osa oli kõigest seitsme või kaheksa jala sügavune, kuid laius lõputult igas suunas ja selle sees liikus kergelt värske õhk, mis lubas oletada, et see on osake laiaulatuslikust maa-alusest koobastikust. Selle laed ja põrandad olid kaetud rohkete stalaktiitide ja stalagmiitidega, millest mõned olid muutunud täiemõõtmelisteks sammasteks, kuid kõige olulisem oli hiiglaslik koorikloomade karpide ja luude lasund, mis oli kohati nii kõrge, et takistas läbipääsu. Tundmatute mesosoikumi džunglite puusõnajalgade ja seente ning tertsiaariajastu metsades kasvanud palmlehikpuude ja katteseemnetaimede küljest maha uhutud luustunud jäänuste segadikus võis näha rohkem kriidija eotseeniajastust pärit loomaliike kui suurimadki paleontoloogid oleks jõudnud aastaga kokku lugeda või klassifitseerida. Molluskid, koorikloomade karbid, kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud ja varajased imetajad – suured ja väikesed, tuntud ja teadusele tundmatud. Polnud mingi ime, et Gedney jooksis hõikudes tagasi laagrisse, ja polnud mingi ime ka see, et kõik jätsid oma töö sinnapaika ja tormasid sedamaid läbi lõikava pakase sinna, kus seisis meie puurtorn, tähistades äsja avastatud sissepääsu maapõue sügavuste ja kadunud eoonide saladuste juurde.

      Kui Lake oli rahuldanud esimese kõige kibedama uudishimu, kritseldas ta märkmikku sõnumi ja saatis noore Moultoni laagrisse, et too selle raadio teel edasi annaks. See oli esimene lühike ülevaade avastusest, mida ma lugeda sain, ja ta kirjutas, et oli tuvastanud iidseid teokarpe, ganoidide ja rüükalade luid, labürintodonide ja arhosauruste jäänuseid, hiiglasliku mosasauruse kolju fragmente, dinosauruste selgroolülisid ja soomuskilbi tükke, pterodaktüloste hambaid ja tiivaluid, arheopterüksi skeleti, miotseeniaegse hai hambaid, primitiivsete lindude koljusid, samuti ürgaegsete imetajate – palaeoteeriumide, ksifodonide, dinosauruste, oreodonide, ürgsete kabjaliste ja hobuste eellaste – selgroolülisid, koljusid ning muid luid. Ühtegi märki polnud hilisematest loomadest nagu mastodon, elevant, päriskaamel, hirv või tarvas. Seetõttu järeldas Lake, et viimased ladestused pärinevad oligotseenist ja õõnsusest leitud kihid on lebanud oma praeguses kuivanud, elutus ja ligipääsmatus seisundis vähemalt kolmkümmend miljonit aastat.

      Teisest küljest oli väga varajaste eluvormide ülekaal äärmiselt ebaharilik. Ehkki lubjakiviladestu pärines kindlasti ja vastuvaidlematult komantšiajastust ja mitte kübetki varasemast ajast – kui otsustada selliste tüüpiliste kivistunud käsnloomade järgi nagu ventrikuliit, leidus koopas üllatavalt palju selliste organismide jäänuseid, mida seni peeti iseloomulikuks palju varasematele perioodidele – isegi algelisi kalasid, limuseid ja koralle nii kaugetest aegadest nagu silur ja ordoviitsium. Sellest tuli teha vältimatu järeldus, et maakera selles osas oli rohkem kui 300 miljoni aasta ja kõigest 30 miljoni aasta taguse elu vahel olnud tähelepanuväärne ning unikaalne katkematu side. Kui kaugele minevikku see side oligotseenist ulatus ja millal õõnsus sulgus, polnud muidugi võimalik teada saada. Igal juhul pidi umbes 500 000 aasta eest – mis on nagu eilne päev võrreldes selle koopa vanusega – pleistotseeni ajal toimunud jää kohutav pealetung lõpetama siin igasuguse ürgsete, oma tavapärase eluea ammu ületanud eluvormide eksistentsi.

      Lake ei rahuldunud oma esimese sõnumiga, vaid oli jõudnud valmis kirjutada uue ja lasknud selle üle lumise välja laagrisse toimetada veel enne, kui Moulton tagasi jõudis. Pärast seda jäi Moulton ühe lennukil asuva saatja juurde, hakates edastama mulle – ja välismaailmale saatmiseks ka «Arkhamile» – üksteisele järgnevaid teateid, mida Lake toimetas temani erinevate kulleritega. Need, kes on jälginud ajalehti, mäletavad, millist erutust tekitasid teadlaste hulgas tollel pärastlõunal saadetud aruanded, mis viisid lõpuks kõigi nende aastate järel selle sama Starkweather-Moore´i ekspeditsiooni korraldamiseni, mida mina olen nii innukalt üritanud maha laita. Parem on, kui ma edastan need sõnumid täpselt sellisel kujul, nagu Lake nad meile saatis ja meie baasis viibinud operaator McTighe pliiatsiga kiirkirjas paberile pani.

      «Fowler tegi lõhkamise tagajärjel eraldunud liiva- ning lubjakivifragmente uurides erakordselt tähtsa avastuse. Mitmed selgesti äratuntavat triibulised jäljendid – samasugused kui olid arhaikumi kiltkivis – tõendavad, et need jäljed jätnud eluvorm elas veel 600 miljonit aastat hiljem komantšiajastul, ilma et temas oleks toimunud erilisi morfoloogilisi muutusi või keskmise kehasuuruse vähenemist. Kui üldse, siis on just komantšiaegsed jäljendid primitiivsemad ja mandunumad kui vanemad eksemplarid. Rõhutage ajakirjanduses selle avastuse tähtsust. See tähendab bioloogiale sama, mida Einstein tähendas matemaatikale ja füüsikale. See läheb kokku mu varasemate oletustega ja kinnitab järeldusi. Nagu ma arvasin, näitavad need leiud, et meie planeet on näinud tervet orgaanilise elu tsüklit või tsükleid enne seniteatud elusorganisme, mis arvati olevat arhaikumi-aegsed ainuraksed. Need organismid arenesid ja eraldusid mitte hiljem kui tuhande miljoni aasta eest, kui Maa oli noor ning alles hiljuti mis tahes eluvormide või tavaliste protoplasmaliste struktuuride jaoks elukõlbmatu. Tekib küsimus – millal, kus ja kuidas see areng toimus.»

      «Hiljem. Uurides mõningaid suurte kuivamaa- ja veesauruste ning primitiivsete imetajate skelette, leidsin luudel erilisi väiksemõõtmelisi vigastusi või traumasid, mis ei saa kuuluda ühelegi mis tahes ajastu lihasööjale loomale või kiskjale. Neid on kahte tüüpi – siledate äärtega, konti läbistavad augud ja ilmselt löögi tagajärjel tekkinud sälgud. Ühel või kahel puhul oli tegu puhtalt läbilõigatud luuga. Kõik see ei puuduta enamikku kontidest. Saadan kellegi laagrisse elektrilampide järele. Laiendan otsinguid maa all, teed stalaktiitidest puhastades.»

      «Veel hiljem. Leidsin umbes kuue tolli pikkuse ja poolteise tolli laiuse kummalise seebikivi tüki, mis pole ühegi silmaga nähtava kohaliku formatsiooni sarnane. Rohekas, kuid ühtegi ajastusse seda paigutada ei oska. Kivi on veidral kombel sile ja korrapärane. Kujult meenutab murtud otstega viieharulist tähte ja sisenurkades ning pinna keskel on näha veel lõhenemise märke. Tervel küljel asub väike sile süvend. Tekitab meis palju küsimusi, mis puudutavad selle päritolu ja võimalikke ilmastiku mõjusid. Tõenäoliselt on see tekkinud mingisuguse ebatavalise veevoolu mõjul. Suurendusklaasiga kivi uurinud Carroll arvas, et ta näeb seal veel rohkem geoloogilist tähendust omavaid märke. Korrapärase mustrina paiknevad tillukesed täpid. Kui me seda seebikivi uurisime, muutusid koerad rahutuks ja nad näivad seda eset vihkavat. Tuleb kontrollida, kas see lõhnab kuidagi iseäralikult. Kui Mills valgustitega tagasi jõuab ja me taas maa alla laskume, võtan uuesti ühendust.»

      «10:15 õhtul. Tähtis avastus. Kella 9:45 ajal leidsid maa all valgustite abil töötanud Orrendorf ja Watkins seni absoluutselt tundmatu hiiglaslike mõõtmetega fossiili. Tõenäoliselt on see taimse struktuuriga või siis äärmisel juhul ülekasvanud merikäsn. Mineraalsed soolad on säilitanud koe tervena. Vintske kui nahk, aga kohati on säilinud hämmastav vetruvus. Otstes ja külgedel on näha murdunud osiste jälgi. Otsast otsani kuus jalga pikk, läbimõõt keskelt kolm ja pool jalga, mis mõlemas otsas kahaneb ühe jalani. Nagu tünn, millel laudade asemel viis eenduvat kõrgemat seljandikku. Nende kõrgemate osade keskkohas on külgedel näha murdumisjäljed, otsekui oleks seal kasvanud peenikesed võrsed. Seljandike vahel vagudes kasvavad mingisugused kummalised asjad. Nagu harjad või tiivad, mis tõmbuvad kokku ja sirutuvad välja nagu lehvik. Kõik need on tugevalt kahjustada saanud, aga üks on terve ja selle siruulatus on peaaegu seitse jalga. Selle ehitus tuletab mulle meelde teatavaid eelajaloolistes legendides esinevaid jäledaid olevusi, eriti «Necronomiconis» mainitud müütilisi Ürgvanasid. Need tiivad näivad olevat membraanilised ja neid välja sirutades toestavad neid glandulaarsed varred. Tiivaotstes on selle tugiraamistiku sees silmaga nähtavad tillukesed avaused. Kere otsad on kokku tõmbunud ja sisemuse kohta pole ainsatki vihjet, samuti pole selge, millised