Hullumeelsuse mägedes. H. P. Lovecraft

>Orpheuse Raamatukogu

      Orpheuse Raamatukogu on kirjastuse Fantaasia uus sari, mida paneb kokku ulmekirjanduse ekspert Raul Sulbi. Sari keskendub lühiromaanide ja jutukogude tõlkimisele ning väljaandmisele. Meie avaldamisplaanis on põnevaid ja kirjanduslooliselt olulisi tekste 19. sajandist ja 20. sajandi esimestest kümnenditest, millel suuresti rajaneb tänapäevane fantastika. Kuid me anname välja ka lühiproosat ulmekirjanduse kuldajastust ning sellele järgnenud 20. sajandi teise poole kümnenditest. Erilisel kohal sarjas on moodsa, just praegu ilmuva uue ja värske ulmekirjanduse eestindamine. Orpheuse Raamatukogu ei tee vahet ulmekirjanduse alaliikidel: meie sarjas on oma koht nii teaduslikul fantastikal, fantaasia- kui ka õuduskirjandusel.

      Vana-Kreeka laulik ja poeet, «Laulude Isaks» kutsutud ning osa allikate järgi inimkonnale kirjakunsti õpetanud Orpheus ulmesarja nimes peaks lisaks kaunite kunstide nauditavale ettekandmisele viitama ka võimele külastada armastuse nimel lisaks meile hästi tuntud maailmale ka teistsuguseid, teispoolsusse jäävaid fantastilisi reaalsusi ja ulmelisi maastikke ning neis nähtust lugusid ja laule esitada. Pisut müstilise, prohvetliku ning erakliku, aga samas üliinimlike võimetega kangelasena sobib Orpheuse nimi märgistama ideaalselt üht väärtkirjanduse ambitsiooni ning laia temaatilise haardega ulmesarja.

      I

      Olen sunnitud nüüd kõigest jutustama, sest seni on teadlased keeldunud mu nõu kuulda võtmast ja nad ei tea paljusid asju, mida peaksid teadma. Ma ise ei tahaks üldse avalikustada, mispärast ma võitlen kavandatava uue Antarktika-uurimisretke vastu, kus plaanitakse jahtida massiliselt fossiile ja puurida ning sulatada iidseid liustikke. Ja see on mulle seda vastumeelsem, et minu hoiatus võib osutuda asjatuks.

      Kindlasti kaheldakse faktide ehtsuses sellistena, nagu ma neid kirjeldama pean. Ja siiski, kui ma jätaksin välja kõik, mis tundub ebatavaline ja uskumatu, poleks jutul üldse mõtet. Seni avaldamata fotod – nii maalt kui õhust tehtud – kinnitavad mu väiteid, sest need on ülimalt ilmekad ja kujukad. Siiski kaheldakse kindlasti ka neis fotodes, sest väga kõrgetasemelised võltsingud pole tänapäeval sugugi võimatud. Tindijoonistused põlatakse muidugi ära kui ilmselge pettus, hoolimata sellest, et nende joonistamistehnika on erakordselt kummaline ja selle üle peaksid pead murdma ning arvamust avaldama kunstieksperdid.

      Lõpuks pean ma lootma nende väheste juhtivate teadlaste arvamustele ja seisukohtadele, kes on ühelt poolt piisavalt sõltumatud, et kaaluda minu andmeid nii võigaste ja veenvatena, nagu need on, või teatavate eelajalooliste ning ülimalt jahmatamapanevate müüditsüklite valguses, ja kellel on teiselt poolt küllaldaselt mõju, et ära hoida uuriva ja uudishimuliku maailma mis tahes järelemõtlematu ning ambitsioonikas ettevõtmine nende hullumeelsuse mägede piirkonnas. On kurb tõsiasi, et suhteliselt tundmatutel inimestel nagu ma ise ja mu kaaslased, kes me oleme seotud ainult ühe väikese ülikooliga, on vähe võimalusi teha mõjuvaid ja usutavaid avaldusi valdkondades, mis puudutavad äärmiselt ebaharilikke või erakordselt vastuolulise loomuga nähtusi.

      Meie vastu kõneleb ka see, et me pole rangelt võttes spetsialistid nendes valdkondades, mis on asjaga otseselt seotud. Geoloogina oli minu ülesanne Miskatonici Ülikooli ekspeditsiooni juhtimisel ainult kivimi- ja pinnaseproovide võtmine sügavalt maapõuest Antarktise kontinendi erinevates piirkondades ja selle juures oli mulle abiks professor Frank H. Pabodie projekteeritud suurepärane puurmasin. Mul polnud vähimatki ambitsiooni teha avastusi mõnel muul alal, aga ma lootsin, et selle uue tehnikaseadeldise kasutamine varem läbiuuritud marsruutidel võimaldab tuua päevavalgele kivistisi ja muud maapõues peituva, mis olid seni jäänud tavalisi meetodeid kasutades kättesaamatuks.

      Pabodie puurmasin – nagu avalikkus meie aruannetest juba teab – oli tehniliselt radikaalne ja ainulaadne, sest see oli kerge, väikeste mõõtmetega ja võimaldas kombineerida harilikku arteesia puurimispõhimõtet väikese ringikujulise kivipuuriga sel moel, et see läbistas kergelt erineva kõvadusega pinnasekihte. Terasest pea, ühendatavad kangid, bensiinimootor, kokkupandav puidust puurtorn, lõhkamisvarustus, köied, prahti eemaldav konveier ja viie tolli jämedusi ning kuni 1000 jala pikkusi puuriterasid mahutav kokkupandav torustik koos vajalike lisaseadmetega moodustasid koorma, mille vedamiseks piisas kolmest seitsme koeraga rakendist. See sai võimalikuks tänu erilisele alumiiniumsulamile, millest oli valmistatud enamik metallist konstruktsiooniosasid. Neli suurt Dornier´ lennukit, mis olid projekteeritud spetsiaalselt lendamiseks suurtes kõrgustes – aga see on Antarktise platoode kohal vältimatu – ja mida Pabodie oli täiendanud kütuse soojendamise ning kiirkäivituse seadmetega, suutsid transportida kogu meie ekspeditsiooni hiiglasliku jäävälja serval asuvast baasist erinevatesse sisemaa punktidesse, kust edasi liikusime juba küllaldase hulga koertega.

      Me kavatsesime uurida nii suurt territooriumi, kui antarktiline hooaeg võimaldas – või ka suuremat, kui peaks tekkima äärmine vajadus. Meie plaanitud tegevuspiirkond hõlmas peamiselt mägesid, Rossi merest lõuna poole jäävat kiltmaad ning alasid, mida olid vähemal või suuremal määral varem uurinud Shackleton, Amundsen, Scott ja Byrd. Vahetades lennukiga sageli laagreid ja viies puurimistöid läbi piisavalt sügaval, et sellel oleks geoloogiline tähtsus, lootsime maapinnale tuua rohkem materjali kui eales varem – eriti kambriumieelsetest kihtidest, kust Lõunamandri uurijad olid seni võtnud äärmiselt vähe kivimiproove. Me lootsime hankida ka niipalju kui võimalik erinevaid fossiile sisaldavaid kivimeid, sest selle kõleda jää ning surma kuningriigi kaugem ajalugu on meile Maa mineviku uurimisel erakordselt tähtis. On üldteada, et Antarktise kontinent oli kunagi soojema kliimaga ja isegi troopiline, kus valitses lopsakas taime- ja loomariik, millest nüüd on järel vaid üksikud jäänukid: samblikud, veeloomad, ämblikud ja mandri põhjapiiri asustavad pingviinid. Me lootsime avardada sellealaseid teadmisi, täpsustada neid ja avastada uusi üksikasju. Kui tavalise puurimise käigus ilmnes märke fossiilidest, laiendasime puurimisauku dünamiidiga, et saada kätte sobivas suuruses ja seisukorras eksemplare.

      Meie erinevatel sügavustel tehtud puurimised, mida viisime läbi siis, kui pealmine pinnasekiht või kaljud olid paljulubavamad, pidid piirduma jäävabade – või peaaegu jäävabade – kohtadega, mis olid enamasti mäeseljakud või nõlvad, sest madalamaid alasid kattis miili või kahe paksune tihe jäälaam. Me ei saanud endale lubada puurimisi läbi nii sügava jäämassi, ehkki Pabodie oli välja töötanud plaani, mille kohaselt tuli lähestikku asuvatesse erinevatesse puuraukudesse viia vaskelektroodid ja bensiinitoitega dünamo abil oleks saanud üles sulatada väikeste mõõtmetega kohti jääkihist. Just seda plaani, mida meie saime oma ekspeditsioonil ainult vähesel määral katsetada, tahab ettevalmistatav Starkweather-Moore´i ekspeditsioon täiel määral ära kasutada, hoolimata sellest, et olen neid Antaktikast naasmise järel korduvalt hoiatanud.

      Avalikkust hoiti Miskatonici ekspeditsiooni käiguga kursis rohkete Arkham Advertiserile ja Associated Pressile raadio teel edastatud ülevaadete ning Pabodie ja minu enda hilisemate artiklite abil. Meie rühm koosnes neljast ülikooli õppejõust – Pabodie´st, bioloogiateaduskonnas töötavast Lake´ist, füüsikateaduskonnas töötavast Atwoodist (kes on ühtlasi ka meteoroloog) ja minust, kes ma olen geoloog ning olin nime poolest ka ekspeditsiooni juht. Lisaks olid meiega kaasas kuusteist abilist: seitse hiljuti meie ülikooli lõpetanud, kuid seal tööd jätkavat noort teadlast, ja üheksa vilunud tehnikaspetsialisti. Nendest kuueteistkümnest olid kaksteist paberitega lennukipiloodid ja peale kahe oskasid nad kõik kasutada raadiosaatjaid. Kaheksa inimest oskasid navigeerida kompassi ja sekstandi abil ning seda kunsti valdasime ka mina, Pabodie ja Atwood. Peale selle oli loomulikult täismeeskond ka meie kahel laeval – puitkonstruktsiooniga endistel vaalapüügilaevadel, mida oli jäistes oludes sõitmiseks tugevdatud ja varustatud täiendava auruturbiiniga.

      Ekspeditsiooni rahastas Nathaniel Derby Pickmani Fond, mida toetasid veel mõned eriannetused. Seetõttu olid meie ettevalmistused äärmiselt põhjalikud, hoolimata suure avaliku tähelepanu puudumisest. Koerad, kelgud, masinad, laagrivarustus ja meie viie lennuki kokkumonteerimata osad toimetati Bostonisse ja laaditi laevadele. Meie varustus oli meie spetsiifilisi eesmärke silmas pidades suurepärane, ja kõiges, mis puudutas tagavarasid, provianti, transporti ning laagrivarustust, saime ära kasutada meie paljude hiljutiste ja erakordselt edukate eelkäijate rohkeid kogemusi. Kuna neid oli ebaharilikult palju ja nad olid väga kuulsad, leidiski meie ekspeditsioon – ehkki see oli üpris mastaapne – laias maailmas nii vähe tähelepanu.

      Nagu ajakirjanduses mainitud, lahkusime Bostoni sadamast 2. septembril 1930 ja seilasime kiirustamata piki rannikut, läbisime Panama kanali ning peatusime Samoal ja Hobartis, Tasmaania suuremas sadamas, kus