«Litteraria» sari. Minu koolipõlve Tallinn 1916-1922. Elsbet Parek

oli mul peaaegu algusest lõpuni peas. Ainult Turgenevit ei suutnud ma nii armastama õppida, nagu teda armastas Valentina Ivanovna. Algul oli ta minuga hädas: olin täiesti valge vares – ainulaadne õpilane, kes oli kuus aastat õppinud eestikeelses koolis ja kes hääldas vene keelt palju halvemini tema õpilastest. Mäletan, kuidas klass algul minu hääldamise üle itsitas. Aga selle eest oskasin ma grammatikat perfektselt: разбор5 oli minu leivanumber. Lugesin tunduvalt rohkem kui teised, käisin palju teatrites – ka vene teatris – ja jõudsin teistele järele ning ettegi. Lõpuklassis ütles juba Valentina Ivanovna: “Ну, она уж светила нашего класса!”6

      Kui me olime alles IV-V põhiklassis, andis Valentina Ivanovna meile ise raamatukogust venekeelset kirjandust ja esitas loetu kohta alati küsimusi. Lohakalt loetud raamatut oli võimatu talle tagastada.

      Inglise keelt õpetas meile miss Helene Mauritz: eestlane, rahulik, sõbralik ja eeskujuliku käitumisega pedagoog. Alati väga maitsekalt riides, alati ilus ja korralik. Inglise keele õppisin tema juures küllaltki selgeks: lõpetades lugesin vabalt ingliskeelset kirjandust ja kõnelesin inglise keelt. Aga paljud õpilastest omandasid keelest vähe. Miss Mauritz jättis kõigile teatava vabaduse õppimises, sel ajal oli see võimalik. Ta töötas nendega, kes õppida tahtsid, teisi ta eriti liistule ei tõmmanud – tulemuseks oli muidugi väga ebavõrdne keeleoskus. Meil jaguneti sel ajal gruppideks: osa õppis inglise keelt, osa prantsuse keelt ja grupid olid peaaegu võrdsed. Miss Mauritz rääkis meile ka väga palju käitumisest ja kommetest: tervitamisest, ülestõusmisest, millal kinnas käest võtta, kuidas söögilauas käituda, kuidas peol käituda jne. Ta ise oli perfektse käitumise eeskuju.

      Eesti keelt õpetas Helene Põld, Peeter Põllu õde, ainukene õpetaja, kes meiega alati rääkis eesti keelt: eesti keelt õppisid muidugi ainult eestlased. Klassis olid meil ka kolm venelast ja üks juut. Lõpuklassides ja juba muutunud olukorras õpetas emakeelt vana koolimees Timotheus Kuusik – väga suure jutuga.

      Ent polnud tal süsteemi ega meetodit eesti keele õpetamisel. Igal sügisel hakkas ta jälle “Kalevipojaga”, – mis paistis olevat kindel suurus – ja siis vajus kõik jälle kuidagi laiali! Ühel aastal õpetas eesti keelt teoloog E. Tennmann – ja tegi seda andekalt ja elavalt. Temal oli kirjanduse ja keelevaistu ja oma tunde oskas ta sisustada.

      Saksa keele õpetaja E. Thomson – töötas väga šabloonselt ja igavalt, ent keele õppisime ära.

      Ajalooõpetajaks neil minu esimesil Tallinna-aastail oli Konstantin Ramul. Väga igavaid tunde andis too hilisem teadlane. Mäletan tema kõhna kuju tsaariaegses õpetajamundris ja tema veidi veidrat vene keele hääldamist. Ka T. Rootsmann oli aasta meie matemaatikaõpetaja. Meie lauluõpetajad olid A. Topman ja A. Kasemets. Võimlemistunde andis tarmukas Anna Raudkats.

      Tavalise kombe järgi algas iga koolipäev üldise palvusega: selles koolis oli neid kolm. Kõige suurema osavõtuga oli eestikeelne, sest ka usuõpetus oli emakeelne. Usuõpetajaist mäletan vaikset pastor Mendelsoni, korpulentset praost Kappi ja filosoofilise kallakuga L. Raudkeppi. Viimane oli meie õpetajaks ka peale revolutsiooni, kui usuõpetus asendati eetikaga. Raudkepi eetikatundidest on mul raudselt meeles karma seadus – ja sellest on ju küllalt!

      Ja veel üks joon koolist aastal 1916. Klassižurnaalis oli õpilaste nimestik andmetega: rahvus, usk, seisus. Oli eestlasi ja venelasi, luterlasi ja kreekaõigeusklikke, oli talupoegi, linnakodanikke (meštšane)ja aadlikke. Aadlikud (dvorjane)olid meie kolm venelast. Eestlased olid enamikus linnakodanikud. Mina olin talupojaseisusest (krestjanka), pärit Kabala vallast Viljandimaal, kuigi olin Tallinnas sündinud ja kogu elu linnas elanud. Eesti tüdrukud olid siin ka hoopis erinevad mu Tartu kooliõdedest. Maalapsi oli selles koolis vähe, enamik olid Tallinna majaomanikkude tütred. Eesti rahvuslik moment, mida Põllu koolis nii esile tõsteti, puudus siin. Aga polnud ka mingit venestamise kallakut nagu tolleaegsetes kroonukoolides. Oli täieline vabadus keelte kasutamise suhtes väljaspool tunde. Ent ametlik õppekeel oli vene keel ja ka eestlasist õpetajad kõnetasid õpilasi koolis vene keeles.

      Võrreldes Tartu kooliga oli see koolimaja nagu loss: uus, avar, täiusliku sisseseadega. Aga puudus täielikult soe perekondlik õhkkond, mis oli valitsenud Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlastekoolis. Uuega tuli harjuda. Kõiki õppeaineid vene keeles vastata polnud kerge. Minu vene keel oli konarlik ja abitu – kuni paratamatult paranes. Aga eesti keele suhtes olin teistest peavõrra üle: oli mul ju ainsana seljataga kuus aastat emakeelset kooli parimate selleaegsete koolimeeste juhtimisel.

      Tallinna koolis istusin enamiku aastaid ühes pingis Hilja Kirotariga, kes oli Oskar Kallase õetütar ja minu Tartu kooliõe Laine Kallase täditütar. Olime kõik need aastad head kamraadid ja ma käisin palju seal perekonnas. Proua Kirotar oli väga meeldiv ja intelligentne inimene. Hilja isa – vaikne pikk saarlane oli ühe linnaalgkooli juhataja. Neli pikakasvulist last olid peaaegu sama ulakad kui Kallaste omad. Vanem vend Elmar lõpetas tol ajal juba keskkooli ja siirdus Tartu õigusteadust õppima. Ta oli kuulus poiss, ilus, osav ja õige edev. Vanem tütar Aino suri enne keskkooli lõpetamist. Hilja polnud sugugi nägus, aga väga ilusa kasvuga ja ülimal määral vempe täis. Ta oli küllaltki arukas, aga lihtsalt ei viitsinud õppida. Kuidagi vedas end “kolmedega” läbi kooli. Meie ühiste kooliaastate kestel kirjutasin mina talle kõik kirjandid, peale prantsuskeelsete, neid kirjutas talle Olga Künnapuu (Lauristin). Ent lõbus oli siiski fakt, et eksamikirjandit talle keegi teine kirjutada ei saanud – häda sunnil kirjutas selle ise – ja mitte sugugi halvasti.

      Kirotarid elasid Kloostri tänaval, Nikolai gümnaasiumi taga, vanas, väga paksude müüridega endises kloostrihoones, kus asus ka algkool. Väga meeldiv kooliõde oli mul ka Dagmar Pikner, kullassepa ja majaomaniku tütar Kaupmehe tänavalt: ilus, musikaalne, ülemeelik tüdruk.

      Üheks huvitavamaks tütarlapseks oli Edit Oltorp, kes paar aastat enne lõpetamist koolist lahkus, Gerd Neggo plastilise tantsu stuudios õppis ja hiljem ise tantsuõpetaja oli. Ta oli blond, nägus, habras, ent veidi ekstaatiline – kuidagi tundeliselt ülepingutatud. Sattus väga noorelt Ants Laikmaa mõju alla. Laikmaa on teda korduvalt maalinud allkirjaga “Poisu”.

      Ainukesteks maatüdrukuteks klassis olid valgepäine Axy Ussaar, metsavahi tütar Väänast ja käharpäine, rahuliku iseloomuga Linda Ploompuu Kadaka külast Tallinna külje alt. Viimase isa Joh. Ploompuu oli suur Tallinna Põllumeeste Seltsi tegelane.

      Meie elu Tallinna-aastate algul oli hästi kehv, palju kehvem endisest Tartus. Polnud majanduslikku kindlustust ja ka sõjaolukorra areng süvendas üldist puudust ja vaesumist. Minu ema oli selles küsimuses haruldane naine: tema suhtus elu materiaalsesse külge üleolevalt. Ta oli väga kiire, taibukas ja tubli, tal oli rohkesti praktilisi oskusi – aga ta ei rippunud majanduslike hüvede küljes. Kui palju sai ta selle tõttu noomida oma vanematelt õdedelt, kelle ainsaks elusihiks oli – oma maja ja maalapp!

      Väikekodanlised jooned puudusid minu emal täiesti. Oma kollektiivis oli tema alati see, kes ühise sihi heaks oli valmis tooma ohvreid. Neil raskeil aastail õmbles ta ise kõik minu riided oma kleite ümber tehes. Kui nahkjalatsid kadusid, õppis ta ise tekstiilkingi tegema, ostis liistud ja tööriistad ning valmistas ise meile mõlemale igat värvi kingi nöörtaldadel. Ja need kingad polnud sugugi inetud! Pealsed lasti kingsepal valmistada – ja suurimaks kunstiks kinga valmimisel oli ninaosa liistul sirgeks tõmbamine.

      Nii head sülti ei keetnud keegi kui tema ega küpsetanud nii maitsvaid krõbedaid kooke “seakõrvu”! Teatri proovidel heegeldas ta villaseid salle ning kampsuneid. Daamide kohvisid ta ei sallinud. Kaardimängu otse vihkas. Kuigi ta ise põlvenes maalt, polnud tal vähimatki kalduvust talueluks ega mingit romantilist heldimust selle suhtes.

      Kui 1916. a sügisel peeti Estonia kutselise teatri kümneaastast juubelit, oli ka minu ema üks juubilare: oli ta ju kuulunud 1906. a esimesse Estonia kutselisse truppi, mis oli olnud 10-liikmeline. Sellesse kuulusid: Aleksander Trilljärv, August Kuuskmann, Eduard Kurnim, Anna Markus, Anette Adler (Netty Pinna), prl Puum, pr Mahling ja näitejuhina – Paul Pinna. Menningu kutsel oli ema 1907. a Vanemuisesse siirdunud. Nüüd oli ta Tallinnas tagasi. Ja nii jaotus minu lapsepõlv ja varane

5

Analüüs (vn k).

6

Ta juba särab meie klassis (vn k).