Metsik. Cheryl Strayed

isegi proovida paneeli tagasi panna. Seade, mille külge pidin selle panema, oli minust vaid mõne tolli kaugusel, kuid selle vahemaa läbimine käis mulle täiesti üle jõu. Ma toetasin paneeli seina najale, panin puusarihma kinni ning kakerdasin ja tuigerdasin mööda tuba ringi, raskuskese igasse suunda kaldumas, kui kas või naalduda üritasin. Raskus rebis valusalt mu õlgu, nii et tõmbasin puusarihma üha enam ja enam koomale, püüdes koormat tasakaalu saada, tõmbasin oma keskkoha nii tihedalt kinni, et ihu kummaltki poolt välja pungitus. Seljakott kerkis mu kukil nagu mantelkorsten, ulatus mitu tolli mu peast kõrgemale ja pitsitas mind kuni sabakondini välja nagu kruustangidega. Ma tundsin end üsna kehvasti, aga võib-olla seljakotiga matkajad just nii end tunnevadki.

      Ma ei teadnud.

      Ma teadsin vaid, et on aeg teele asuda, niisiis tegin ukse lahti ja astusin valgusse.

      II

      RAJAD

      Sõnad on eesmärgid.

      Sõnad on kaardid.

ADRIENNE RICH„Vrakki sukeldudes”

      Kas sa võtad mind nii, nagu olen?

      Kas võtad?

JONI MITCHELL7„California”

      4

      PACIFIC CREST TRAIL I: CALIFORNIA

      Ma olin elus palju tobedaid ja ohtlikke tegusid teinud, aga võõra inimese auto peale hääletamist nende hulgas veel polnud. Ma teadsin, et hääletajatega juhtub hirmsaid asju, eriti üksi hääletavate naistega. Neid vägistatakse ja neil raiutakse pea maha. Neid piinatakse ja jäetakse surnu pähe maha. Kuid White’i motelli lähedal asuvasse bensiinijaama kõndides ei võinud ma lasta sellistel mõtetel end häirida. Kui ma just ei tahtnud kaksteist miili mööda palavat maanteeserva matkarajani kõmpida, pidin auto peale saama.

      Pealegi oli hääletamine see, mida PCT-matkajad aeg-ajalt tegid. Ja mina olin PCT-matkaja, õigus? Õigus?

      Õigus.

      „Pacific Crest Trail I: California” oli protsessi selgitanud tavapärase kannatlikkusega. Mõnel pool ristus PCT teega ja selle tee ääres mitme miili kaugusel oli postkontor, kuhu matkaja pidi saatma kasti toidu ja muude varudega, mida ta retke järgmisel lõigul vajab. Hääletamine oli vaid asjalik lahendus, kui oli vaja neid kaste ära tuua ja rajale naasta.

      Ma seisin bensiinijaama hoone seina ääres asuvate limonaadiautomaatide juures, vaatasin tulijaid ja minejaid, püüdes mõnele lähenemiseks julgust kokku võtta, lootes õiget inimest nähes tunnetada, et olen väljaspool ohtu. Vaatasin kõrbepäikeses hallinenud vanu mehi, kauboikaabu peas, ja peresid, kelle auto oli juba täis, teismelisi, kelle autode lahtistest akendest üürgas muusika, kui nad peatusid. Keegi ei paistnud otseselt mõrtsuka ega vägistaja moodi, aga keegi ei paistnud ka õige inimese moodi. Ma ostsin purgi kokakoolat ja jõin sundimatu hoiakuga, mis pidi varjama tõsiasja, et ma ei suuda oma turjal istuva uskumatult raske koorma tõttu sirgelt seista. Viimaks pidin algust tegema. Kell oli peaaegu üksteist, juunikuine kõrbepäev läks üha palavamaks.

      Colorado numbrimärgiga väikebuss jäi seisma ja kaks meest astusid välja. Üks oli umbes minuvanune, teine paistis olevat viiekümnendates aastates. Ma lähenesin ja palusin küüti. Nad kõhklesid ja vaatasid teineteisele otsa, nende ilme andis mõista, et mõlemad otsisid vaikides põhjust ära öelda, sestap rääkisin edasi, vatrasin PCT-st.

      „Muidugi,” ütles vanem mees viimaks ilmselge vastumeelsusega.

      „Tänan,” lõõritasin plikalikult. Kui bussi küljel asuva suure ukse poole komberdasin, tegi noorem mees selle minu ees lahti. Vaatasin sisse ja taipasin korraga, et mul pole aimugi, kuidas sõidukisse pääseda. Ei tulnud kõne allagi, et suudaksin autosse astuda, kott seljas. Pidin koti maha võtma, aga kuidas? Kui seljakotirihmu piha ja õlgade ümber hoidvad pandlad lahti teen, ei saa ma kuidagi takistada kotti säärase hooga kukkumast, et see mul käed otsast rebib.

      „On teil abi vaja?” küsis noorem mees.

      „Ei. Saan hakkama,” ütlesin tehtult rahuliku häälega. Ainus asi, mida välja mõelda suutsin, oli selg auto poole pöörata, liuguksest kinni hoides ukseavausse istuda ja lasta seljakotil oma selja taha põrandale vajuda. See oli õndsus. Ma tegin seljakotirihmad lahti, vabastasin end ettevaatlikult, kotti ümber ajamata, keerasin siis ringi, ronisin bussi ja istusin koti kõrvale.

      Mehed olid minu vastu sõbralikumad, kui olime teele asunud ning sõitsime läände läbi viljatu maastiku tulvil otsekui parkunud põõsaid ja kaugusse kaduvaid kahvatuid mägesid. Nad olid isa ja poeg ühest Denveri eeslinnast ja sõitsid San Luis Obisposse lõpuaktusele. Peagi ilmus nähtavale silt kirjaga „Tehachapi kuru”, vanem mees võttis bussil kiiruse maha ja peatus teeveerel. Noorem mees tuli välja ja tegi suure ukse mulle lahti. Olin lootnud koti selga panna samamoodi, nagu olin ära võtnud, bussipõranda kõrgus abiks, kui ukse ette kükakile laskun, aga enne kui autost välja sain, tõmbas mees mu seljakoti välja ning laskis raskelt teeveerde kruusasesse tolmu kukkuda. See kukkus nii raskelt, et kartsin kaamelikoti rebenemist. Kobisin seljakoti kannul välja, upitasin koti püsti ja pühkisin tolmust puhtaks.

      „Olete ikka kindel, et seda tõsta jaksate?” küsis mees. „Sest isegi mina jaksasin hädavaevu.”

      „Muidugi jaksan,” vastasin.

      Mees seisis, nagu ootaks, et ma seda tõestan.

      „Tänan küüdi eest,” ütlesin, soovides, et mees ära läheks ega oleks mu alandava kotiupitamise tunnistajaks.

      Ta noogutas ja lükkas bussiukse kinni. „Vaadake seal siis ette.”

      „Küll ma vaatan,” vastasin ja vaatasin, kuidas ta tagasi bussi istus.

      Seisin ikka veel vaikse maantee ääres, kui nad olid ära sõitnud. Pimestava lõunapäikese all keerlesid iiliti väikesed tolmupilved. Olin peaaegu 3800 jala kõrgusel, igast küljest ümbritsesid mind beežid ahtramoelised mäed, mida kirjasid pujukobarad, tääkliiliad ja pihani ulatuv võsa. Ma seisin Mojave kõrbe lääneservas ja Sierra Nevada lõunajalamil; see ääretu mäeahelik ulatus rohkem kui nelisada miili põhja poole Lasseni vulkaani rahvuspargini, kus see ühines Kaskaadidega, mis ulatusid Põhja-Californiast läbi Oregoni ja Washingtoni osariigi Kanada piirini välja. Need kaks mäeahelikku pidid järgmisel kolmel kuul moodustama mu maailma; nende harjadest pidi saama mu kodu. Ühel aiapostil teisel pool kraavi nägin peopesasuurust metallsilti kirjaga PACIFIC CREST TRAIL.

      Olin kohal. Viimaks võisin alustada.

      Mulle turgatas pähe, et nüüd oleks parim hetk pilti teha, aga fotoaparaadi lahtipakkimine oleks tähendanud sellise hulga varustuse ja elastikrihmade eemaldamist, et ma ei tahtnud isegi proovi teha. Pealegi oleksin enda pildile saamiseks pidanud leidma midagi, millele aparaat asetada, et võiksin taimeril aja määrata ja koha sisse võtta, enne kui aparaat klõpsu teeb, ja ümbruses polnud midagi sobivat. Isegi aiapost, mille külge oli kinnitatud PCT-silt, paistis liiga kuivanud ja habras. Selle asemel istusin seljakoti ette tolmu, nagu olin teinud motellitoas, upitasin koti õlgadele, laskusin käpuli ja hiivasin end kõige kotiga püsti.

      Ülevas meeleolus, närviline, püstakil-röötsakil, tõmbasin seljakotirihmad pingule ja pandlad kinni ning koperdasin esimesed sammud mööda rada teise aiaposti külge kinnitatud pruuni metallkastini. Kui kaant kergitasin, nägin sees märkmikku ja pastakat. See oli rajaregister, mille kohta olin reisijuhist lugenud. Kirjutasin oma nime ja kuupäeva ning lugesin nende matkajate nimesid ja märkmeid, kes olid rajale läinud minu retkele eelnenud nädalatel. Jäin sinna veidi kauemaks, tajudes sündmusega kaasnevat tundetulva, ja siis taipasin, et nüüd pole muud teha kui minna, niisiis läksingi.

      Rada suundus itta, kulges mõnda aega maanteega rööbiti, laskus kaljustesse uurakutesse ja tõusis taas. Ma matkan! mõtlesin. Ja seejärel: Ma matkan Pacific Crest Trailil. Just see tegu – matkamine – oli olnud tuumaks mu usule, et selline retk on mõistlik. Mis on matkamine muud kui

7

Kanada muusik ja laulja (snd 1943).