Minu Suriname. Liina Org

uue mõiste järgmiselt: Suriname aeg on kellade näidatavast ajast pool tundi kuni üks tund hilisem. Oma ajast kinnipidamisel on kohalikud väga täpsed ja järjepidevad. Otsustan, et edaspidiste arusaamatuste vältimiseks küsin kokkusaamistel alati üle, kas tegu on Suriname aja või tavalise ajaga.

      Ma kannatasin kella kümneni, ootasin veel tunnikese ning lõpuks otsustasin uuesti helistada. Sel korral ei teatud minu katkisest külmkapist ja kokkulepitud ajast mitte midagi – ilmselt ei olnud noormees, kellega eelnevalt vestlesin, tellimust kirja pannud. Töökojast anti mulle siiski ühe külmkappidega tegeleva töömehe number.

      Valisin töömehe numbri.

      „Halloo!”

      „Halloo, siin Liina Tetri tänavalt.”

      „Ahah,” vastas mees. Hääle järgi tundus, et ta on minu katkisest külmikust siiski teadlik.

      „Te pidite minu külmkappi parandama tulema.”

      „Jaa-jaa, varsti jõuame. Meil läks vahepeal auto katki.”

      Seda ma arvasin. Midagi pidi neil ometi juhtuma. Ega siis niisama lasta klientidel oodata…

      Pika ootamise peale hakkab mul kõht tühjaks minema. Huvitav on see, et vaatamata suurele kuumusele ma söögiisu puuduse üle kurta ei saa. Võib ainult oletada, millised tagajärjed sellel olla võivad, kui arvestada kohalikku maitsvat ja rammusat kööki ning minu olematut kehalist aktiivsust. Lähen toon ülevalt naabriproua külmkapist eilsest õhtusöögist üle jäänud roti ja soojendan selle praepannil lõunasöögiks. Ka soojendatult maitseb roti päris hästi.

      Eile oli minu sünnipäev ja me käisime Basiga linnas õhtustamas. Surinamelaste elus on kulinaarial oluline roll ja seetõttu on Paramaribos palju erineva taseme ja roogade valikuga söögikohti. Valisime ühe jõeäärse kreooli restorani, mille terrassilt avanes kaunis vaade pealinna ääristavale Suriname jõele.

      Riverside’i-nimelise jõeäärse restorani sisekujunduses andsid tooni plastist mööbel ning Coca-Cola kirjadega päevavarjud, mille alla me end mõnusalt istuma sättisime. Mõningase ootamise peale tuli rahulikul troopikasammul meie juurde ettekandja. Minu tähelepanu köitsid kohe teenindaja pikad maalingutega varbaküüned, mis plätude vahelt hästi silma torkasid. Milline maalritöö! Selge see, et igasuguste kinniste jalanõude kandmine on selliste küünte puhul välistatud. Samas, kui kõik nii praktiliselt mõtleksid kui mina, oleks maailm esteetiliselt palju igavam.

      „Mida te juua soovite?” küsis teenindaja naeratades.

      Esialgu ei saanud ma sõnagi suust. Ühe hetkega nihkus kogu minu tähelepanu varbaküüntelt kolmele kullatud esihambale, mis noore neiu suust vastu helkisid. Keskmisele hambale oli graveeritud pisike süda ja G-täht. Vaatasin abiotsivalt Basi poole: äkki suudab tema joogi tellimisele paremini keskenduda? Hetkega oli aga selge, et ka sealt pole abi loota. Basil oli ilmselgelt oma võitlus võidelda. Jätsin ta ettekandja mõru šokolaadi karva büsti lummusesse, mille kumerusi avar dekoltee ja liibuv särk veelgi võimendasid, ja tellisin meile kähku sama joogi, mida kõrvallauas istujad rüüpasid.

      „Ilus siin Surinames, kas pole,” ütlesin muiates, kui ettekandja meie juurest lahkunud oli. Nautisime mõnda aega vaikides jõele avanevat vaadet ja taamal sähvivaid äikesepilvi.

      „On jah ilus,” nõustus Bas mõtlikult.

      Hetk hiljem tuli teenindaja tagasi ja asetas meie lauale liitrise Parbo õlle kahe plasttopsikuga ning küsis, mida me süüa soovime. Menüükaardil jäi minu silm roti’l pidama. Loomulikult otsustasin kohe seda eksootilise nimega rooga proovida. Kuna Bas ei suutnud veel ümbritsevaga kohaneda ega olnud võimeline ettekandja juuresolekul mõtlema nii maistele asjadele nagu söök või jook, siis tellisin ka talle portsu roti’t. Kui toit lauda toodi, ilutses meie taldrikutel halli karvase loomakese asemel hoopis suur kokkuvolditud pannkook ning vürtsikalt lõhnav kana- ja kartulitükkidega kaste. Nagu selgus, on roti üks levinuimaid indiapäraseid Suriname rahvusroogi. Söömisel rebitakse pannkoogist tükke ning rullitakse sinna sisse liha, kartul ja karrikaste. Kummalisest nimest hoolimata maitseb roti väga hästi. Ja ei tea, kas sooja kliima või nende plasttopside tõttu, aga kohalik Parbo õlu maitses samuti jumalikult. Lõime minu kolmanda aastakümne täitumise puhul topse kokku ja lasime roti’l hea maitsta.

      Kui olime parajasti suures söömishoos ja ajasime taldrikul näppudega usinalt kartulitükke taga, suurenes meie tagasihoidlik peoseltskond veel ühe liikme võrra. Meiega ühines nimelt üks pisike kerjuskass. „Kõss,” tahtis Bas, olles kõne- ja mõtlemisvõime tagasi saanud, kassi peletada. „Ära aja teda minema!” asusin mina kassi kaitsma. „Ta pole vist kolm päeva süüa saanud.” Vaatasin vaheldumisi haledalt näuguvat olevust ning rasvast tilkuvat roti-rulli enda käes ja tundsin, kuidas minus järjest kasvab süütunne maailmas valitseva ebaõigluse pärast. Kui olin kassile poole oma kanast sisse söötnud ja loom seejärel veel haledamalt näuguma hakkas, sain aru, et ta oli mind ninapidi vedanud. Teda terasemalt vaadates nägin, et ega ta nälginud polnudki. Aga ta oskas väga haledasti näuguda. Ja nähes, et minu taldrikult enam midagi ei pudene, kõndis ahne kõuts otsejoones järgmise laua juurde. Olin temale vaid järjekordne ohver, kes selleks, et end paremini tunda, talle midagi viskab. Kass võis saavutatuga rahule jääda, aga mul jäi süda ikka kripeldama. Uustulnukana on väga raske ignoreerida neid tänavatel hulkuvaid armetuid kasse ja koeri, kes toidu kerjamisega endal hinge sees hoiavad.

      Vahepeal tuli teenindaja tagasi ja asetas uue Parbo-pudeli lauale. Küsisin, kas ta võiks meile söögi ülejäägid kaasa pakkida. Uustulnukatele on kohalikud portsud võimatult suured ja treenimata makku üle poole roti ei mahu. Toitu ära visata ka ei taha. Pärast hakkas mind piinama kahtlus: äkki käitusime kogu toitu kaasa ahnitsedes siiski väga isekalt? Ehk oleks tulnud see visata prügikasti, kust kerjusloomad seda süüa saaksid?

      Vürtsikad roti-jäänused tekitavad janu. Lähen kraani juurde. Keeran nuppu, panen pudeli segisti alla ning mõne sekundiga täitub see joodava veega. Kui kiire ja mugav! Suriname on üks väheseid arengumaid, kus kraanivesi joodav on. Jätkan arutlemist selle luksuse üle, mis Euroopas elades nii iseenesestmõistetavana tundub, kuni üks auto meie aia taga seisma jääb. Olin need külmkapiparandajad juba täitsa unustanud! Avan ukse ja kaks meest sammuvad tuppa.

      „Käisin kodust läbi ja võtsin oma masina,” ütleb vanem mees.

      „Mine tea, äkki tuleb külmik kaasa võtta. Mul kodus ka vajalikud riistad olemas, teen seal ära.”

      Mehed viskavad põgusa pilgu külmiku mootorile.

      „Jah, tulebki kaasa võtta,” kinnitab mees oma kahtlusi ning hakkab koos kaaslasega meie külmkappi auto poole sikutama. Uurin, millal kapp siis tagasi tuuakse.

      „Mul on töökojas praegu päris kiire ja pole palju aega kodus tööd teha. Enne nädalat vast valmis ei saa,” vastab mees ja tõmbab autoukse enda järel kinni. Tahan neile veel selgitada, et tegelikult ma ju helistasingi töökotta, aga juba nad läinud ongi.

      SURINAMELASED, KES NAD ON?

      Inimesed, kes pärast lennuki hädamaandumist Surinames Paramaribo kesklinna satuksid, oleksid ilmselt väga suures hämmingus. Mis riik see sihuke on? Kes on kohalikud? Millist jumalat siin kummardatakse? Segaduse põhjus on igati arusaadav – tänavapildis on esindatud kõik inimrassid ning kirikute, mošeede ja sünagoogide vahel ilutsevad kirevates värvides hinduistlikud templid. Täielik rahvaste ja kultuuride paabel.

      „Ryan, kes on surinamelased?” uurin sõbralt-taksojuhilt, kui ta mulle järele tuleb, et mind linna sõidutada. „No eks ikka inimesed, kes Surinames elavad,” vastab ta, keskendudes samal ajal asfaldiaukude vahel laveerimisele, et „sõbratarile”, nagu ta oma valget Toyotat kutsub, mitte haiget teha. Teen kiire järelduse, et Ryan – selgete indoneeslase tundemärkidega noormees, kes oma jutu järgi ei ole elus tilkagi alkoholi proovinud ning peatselt algavaks ramadaaniks valmistub –