Meie. David Nicholls

juhtumite puhul tegemist üksikute kõrvalekaldumistega; mul oli väga selge kujutluspilt sellest, kuidas ma olen kõrgel, kõrgel suure kupli varjus ja nüsin taskunoaga meeleheitlikult köit.

      „Mis juhtuks,” mõtisklesin ma valjusti, „kui sa peaksid oma trapetsilt kukkuma – jumal hoidku selle eest –, mõlemad jalad murdma ja tekiks põletik? Sest mida ma siis tahaksin teha, niisugustes oludes, Jake, mida ma siis tahaksin teha, oleks seista su voodi kõrval, antibiootikumid ja valuvaigistid käeulatusest veidi eemal, ning öelda – ma tean, et sa piinled, aga ma kardan, et ma ei saa neid sulle anda, sest, eks ole, need on teadlaste loodud kemikaalid ja kahju küll, aga ma kardan, et ma pean su jalad amputeerima. Ilma tuimastuseta!”

       12. Vaikus

      Mõtlesin, et olin ehk liiale läinud. Olin lootnud püsida erapooletuna, kuid lõpuks tasakaalu kaotanud. Minu öeldus oli olnud tigedust ja kellelegi ei meeldi varjamatu tigedus õhtusöögilauas, kindlasti mitte mu õele, kes põrnitses mind, vanillikaste kulbilt tilkumas.

      „Noh, Douglas, loodame, et midagi sellist ei juhtu,” ütles ta nõrgalt. „Võtad veel pudingit?”

      Rohkem tegi mulle muret see, et ma polnud end Connie silmis õigustanud. Kuigi me olime vahetanud vaid mõne sõna, meeldis see naine mulle väga ja ma tahtsin head muljet jätta. Kerge hirmuvärinaga piilusin paremale, ta hoidis pihku lõual, nägu täiesti liikumatu ja loetamatu, minu meelest oli ta veelgi armsam kui enne, siis aga võttis ta käe näolt, toetas selle mu käsivarrele ja naeratas.

      „Vabanda, Douglas, ma vist nimetasin sind enne Danieliks.”

      Ja see – noh, see tundus nii, nagu oleks valgus süttinud.

       13. Apokalüpsis

      Ma arvan, et meie abielu on otsa saanud, ütles ta. Ma arvan, et tahan sinu juurest ära minna.

      Aga ma saan aru, et olen kõrvale kaldunud ja mõnulen õnnelikumates aegades. Võib-olla heites sellele liiga roosat valgust. Ma tean, et paarid kalduvad kaunistama „kuidas me kohtusime”-mälestusi igasuguste üksikasjade ja tähenduslikkustega. Kujundame neid esimesi kohtumisi, lisame sentimentaalsust ja tekitame loomismüüdid, kinnitamaks endale ja järeltulijatele, et nii „pidigi minema”, ning selle mõtte juures oleks ehk õige hetkeks peatuda, naasta sinna, kust me alustasime – täpsemalt öösse veerand sajandit hiljem, mil sama arukas, vaimustav, veetlev naine mu äratas, et öelda: tema arvates võiks ta olla õnnelikum, tema tulevik võiks olla täiuslikum ja rikkalikum, kokkuvõttes tunneks ta end „elusamana”, kui ta poleks enam minu lähedal.

      „Ma püüan seda ette kujutada, kuidas me hakkame siin ilma Albieta igal õhtul olema. Ma tean, ta ajab vahel hulluks, aga tema on põhjus, miks me siin ikka veel koos oleme…”

      Kas Albie oli põhjus? Ainus põhjus?

      „… ja mind hirmutab mõte sellest, et ta lahkub kodust, Douglas. Mind hirmutab mõte sellest… august.”

      Millisest august? Olin mina see auk?

      „Miks peaks auk tekkima? Ei tule mingit auku.”

      „Ainult meie kaks siin majas ringi kolistamas…”

      „Me ei kolista ringi! Me teeme asju. Meil on tegemist, me töötame, me tegutseme koos – me, noh, me täidame selle augu.”

      „Ma vajan uut algust, mingit keskkonnavahetust.”

      „Sa tahad mujale kolida? Kolime siis.”

      „Asi pole majas. Asi on mõttes, et sina ja mina, me jääme igaveseks niiviisi üle teineteise õla piiluma. See on nagu… Becketti näidend.”

      Ma polnud ühtegi Becketti näidendit näinud, kuid eeldasin, et tegemist on millegi halvaga. „Kas see mõte, et me kahekesi koos oleme, on sinu jaoks tõesti nii… hirmutav, Connie? Sest ma mõtlesin, et meil on hea abielu.”

      „Meil oli ja meil on. Ma olen olnud sinuga väga õnnelik, Douglas, väga, aga tulevik…”

      „Miks sa siis tahad selle minema heita?”

      „Mulle lihtsalt tundub, et kahest abikaasast koosneva üksusena on meie töö tehtud. Me tegime seda nii hästi, kui suutsime, me võime nüüd edasi liikuda, see on valmis.”

      „See ei olnud mulle kunagi töö.”

      „Noh, minu jaoks vahel oli. Vahel see tundus nagu töö. Nüüd, kui Albie on lahkumas, tahaksin ma tunda, et see on millegi uue algus, mitte lõpu algus.”

      Lõpu algus. Rääkis ta ikka veel minust? Kõlas nii, nagu oleksin ma mingisugune apokalüpsis.

      See vestlus kestis veel mõnda aega, Connie oli tõe väljaütlemisest elevil, mina tuikusin sellest segasena, suutmata kuuldut mõista. Kui kaua ta juba niiviisi tundis? Oli ta tõesti nii õnnetu, nii äravaevatud? Ma mõistsin ta vajadust „ennast taasavastada”, aga miks ei saanud ta end taasavastada minu lähedal? Seepärast, ütles ta, et meie töö on tehtud.

      Meie töö on tehtud. Olime üles kasvatanud poja, kes oli… noh, vähemalt terve. Vahel, kui ta arvas, et keegi ei näe, paistis ta õnnelikuna. Ta oli koolis populaarne ja ilmselt oli tal olemas teatud sarm. Loomulikult oli ta vihaleajav ja alati oli ta olnud rohkem Connie kui minu poeg; nad olid alati olnud lähedasemad, ta oli alati olnud „Connie meeskonnas”. Kuigi ta võlgnes oma olemasolu minule, kahtlustasin ma, et mu poeg arvas, nagu võinuks ta ema teha parema partii. Ent ometi, kas tõesti oli tema siis kakskümmend aastat kestnud abielu ainus eesmärk ja tulemus?

      „Ma mõtlesin… see polnud mulle kordagi pähe tulnud… ma olin alati arvanud…” Olin kurnatud ja mul oli raskusi enese väljendamisega. „Mul oli alati mulje, et me oleme koos seepärast, et me tahame koos olla – ja kuna me olime enamasti õnnelikud. Ma arvasin, et me armastasime teineteist. Ma arvasin… ilmselt ma eksisin, aga ma olin alati oodanud, et me jääme koos vanaks. Mina ja sina, me jääme vanaks ja sureme koos.”

      Connie pöördus, pea padjal, minu poole ja ütles: „Douglas, miks peaks keegi täie mõistuse juures olles seda ootama?”

       14. Kirves

      Väljas oli juba valgeks läinud, oli hele juunikuine teisipäev. Varsti pidime väsinult tõusma, duši all käima, sama kraanikausi ääres seistes hambaid pesema, katastroof seniks ootele pandud, kuni me argiasjadega tegelesime. Sööme hommikust, hõikame hüvastijätusõnad Albiele, kuuleme lohisevaid samme ja oigamist, mis asendas tema puhul hüvastijättu. Me embame põgusalt maja ees…

      „Ma ei paki veel kohvreid, Douglas. Me räägime veel.”

      „Hästi. Me räägime veel.”

      … ning siis ma sõidan tööle, Connie aga läheb raudteejaama ja sõidab 8.22 väljuva rongiga Londonisse, kus ta töötas kolmel päeval nädalas. Siis ma tervitan kolleege ja naeran nende naljade peale, vastan meilidele, võtan koos külla saabunud professoritega kerge eine lõhest ja allikkersist, kuulan ülevaateid nende tööde edenemisest, noogutan ja noogutan, ning kogu aeg:

      Ma arvan, et meie abielu on otsa saanud. Ma arvan, et tahan sinu juurest ära minna.

      See oli nii, nagu prooviksin ma teha oma igapäevaseid toimetusi, kirves pealuusse löödud.

       15. Puhkus

      Muidugi sain ma sellega hakkama, sest meeleheite avalik väljanäitamine oleks olnud ebaprofessionaalne. Alles päeva viimasel koosolekul hakkas mu käitumine takerduma. Ma nihelesin, higistasin, kontrollisin, kas võtmed on ikka taskus, ning enne veel, kui koosoleku protokoll sai kinnitatud, tõusin ma juba püsti ja vabandasin, krabasin kaasa telefoni, pomisesin vabandusi ja kiirustasin komberdades ukse poole, vedades oma tooli jupi maad endaga kaasa. Meie kontorid ja laborid on ehitatud ümber nelinurkse siseõue, mida naeruväärsel kombel nimetatakse Piazzaks ja mis on projekteeritud nii geniaalselt, et sinna ei lange ühtegi päikesekiirt. Inimvaenulikud betoonpingid seisavad sakris murul, mis talvel on soine ja vettinud, suvel aga kõrbenud ja tolmune; selles kõledas paigas ma siis kõndisin kolleegide võimalike pilkude all edasi-tagasi