Bellagrand. Paullina Simons

nagu väikesed vedrunukud. Järgmisel hommikul ründas kaks tuhat naist Essexi ja Unioni tänavat. Kolmandal hommikul oli tänavatel kolm tuhat naist. Nad kõndisid üksteise käevangus mööda Merrimacki ja Waterit, sammusid üle sildade ja mööda Broadwayd. Nad loopisid vabrikuakendesse kive, laulsid ja karjusid ning kihutasid kõiki töölisi üles töölt lahkuma.

      Suur Bill tuli lühivisiidile. Ta kiitis Joe ja Arturo jõupingutusi, tunnustas Harry kõnesid, avaldas protestivatele naistele kiitust, andis Joele ja Arturole nõu õhutada neid valjemini ja ägedamalt protestima ning läks kõnetuurile, et ülistada Maailma Tööstustööliste organisatsiooni tegutsemist Lawrence’i streigi ajal.

      Streik haaras kõik Lawrence’i kaheksa vabrikut. Teise nädala lõpuks oli tänavatel kümme tuhat inimest, enamasti naised ja nende lapsed. Kangasteljed jäid täiesti seisma.

      Nähes, kui palju naisi teda toetab, tõstis Joe nõudmisi, küsis üleüldist viieteistkümneprotsendilist palgatõusu, topeltpalka ületunnitöö eest ja viiekümne kolme tunnist töönädalat. Enam polnud asi üksnes American Woolenis.

      Harry ehitas Joele erilise nelja jala kõrguse platvormi, mille tema ja Arturo parki üles panid. Arturo kiitis paljusõnaliselt Harry tööd. „Sa kirjutad kõnesid ja ehitad ka platvorme? Kus sa seda õppisid, Harvardi mees? Sa oled nagu tulevikukangelane, kellest rääkis Engels. Sa võid tund aega arhitekt olla, aga ka käru lükata, kui vaja. Ma vaatan sind, Harold Barrington, ja tulevik on siinsamas.”

      Joe hüppas iga päev Harry platvormile ja hurjutas vabrikuomanikke, karjus Harry kirjutatud sõnu, kuni hääl kähedaks läks.

      „Töö loob kõik rikkused! Kõik rikkused kuuluvad nende loojale!”

      Vabrikuuksed suleti. Keegi ei ilmunud tööle. Teisedki ettevõtted olid sunnitud uksed kinni panema. Ohjeldamatud rahvahulgad ajasid poeomanikele hirmu nahka. Nüüd, kus naised ei käinud tööl ega saanud palka, ei ostnud keegi midagi.

      „Olemasoleva ühiskondlik-majandusliku korra täielik lammutamine on töölisklassi ainus pääsetee!”

      Meeleheitele viidud American Woolen ja Lawrence’i äride ühing pöördusid olukorra lahendamiseks linnapea Scanloni poole. Linnapea tegi ainsat, mis talle pähe turgatas: tõi linna politseijõude juurde. Politseiülem ise tuli Union Streetile ja hoiatas naisi, et kui nad tänavatelt ära ei lähe ja logelemist ei lõpeta, siis nad vahistatakse – „viimane kui üks” – ning pannakse Massachusettsi leebe režiimiga vanglatesse. Naised oleksid ta äärepealt surnuks tallanud. Hiljem jooksis Angela raekoja lugemistuppa, et seadustest „logelemise” kohta käivaid paragrahve otsida. Seda selgitati kui „linnaväljakul seismist”. Trotsiks hakkasid naised mööda Union Streeti liikuvas protestirivis edasi-tagasi sammuma. Politsei pidi midagi muud välja mõtlema, et naised tänavatelt ära saada.

      Lawrence tõi naaberlinnast Andoverist veel ühe diviisi abiväge ja arreteeris rahurikkumise eest tuhandeid streikijaid, kellest suurem osa rabeles vastu ja karjus. Linnas polnud ruumi kolmesajagi naise vangistamiseks, rääkimata kümnest tuhandest maruvihasest naisest. Kohtute ummistamine oli lubamatult kallis ja nõrgestas ühiskonda. Niipea kui naised lahti lasti, naasid nad protestijate ridadesse, marssisid ja leelutasid päev päeva järel: „Me tahame leiba, kuid me tahame ka roose!”

      See tähendab kõik naised, välja arvatud murelik ja kaitsetu Gina, kes soovis vaid leiba, laskis pea norgu ja kõndis vastassuunas, Püha Vincent de Pauli kirikusse mõne penni eest ketrama või koos Mimooga Prospect Hillile jõukate majadesse tolmu pühkima.

      Et mitte Ema Jonesi rambivalguse varju jääda, otsustas Emma Goldman Lawrence’isse tulla ja Harry platvormilt oma võistleja hästi reklaamitud kommentaaridele omapoolse kirgliku kõnega vastata. Muidugi, ütles ta, tahab riigi väljapaistvaim naissotsialist naisi veel tugevamatesse ahelatesse panna. Keset kibekülma jaanuarikuud karjus Goldman, et vaba armastus on naiste ainus pääsetee, sest naistele on vabadus, võrdsus ja õiglus abieluga täiesti ühitamatu. Goldman kuulutas, et erinevalt mõningatest, keda ta nimepidi ei nimeta, seisab tema meeleldi külmas koos Lawrence’i streikijatega.

      Kui Suur Bill, kes oli Montanas, kuulis, mida Emma Goldman oli öelnud, saatis ta telegrammi Harryle ja lubas Emma Goldmani oma kätega ära kägistada, kui ta peaks naist iial Lawrence’i tänavatel nägema. Viimane asi, mida Maailma Tööstustöölised tahtsid, oli Goldman, kes propageerib keset streikivat linna riiklikust regulatsioonist vabanemist! Maailma Tööstustöölised propageerisid täielikku riiklikku kontrolli, mitte sellest vabanemist. Emma Goldman oli streikijate üritusele niisama kahjulik nagu Ema Jones, ainult teisel põhjusel.

      „Gina, mu truu naine, ütle mulle ühte asja,” ütles Harry, kui oli päevasündmustest pajatanud. „Sinu armas Emma Goldman karjus jäises vihmas, ja ma panin tahes-tahtmata tähele, et sind polnud kusagil näha.”

      „Ise käskisid mul tuppa jääda,” vastas Gina ja sättis laual olevat valget plakatipappi. „Ma olen hea naine.” Ta naeratas kergelt. „Ma ei saa raisata aega vabaarmastusele jäises vihmas.”

      „Väga arukas. Mida sa ometi teed?”

      Gina oli teinud plakateid. võrdsus kohe! õiglus kohe! õiglane palk kohe!

      „Ma aitan Angie’t.”

      „Ma tean, miks sa seda teed.” Mees võttis temalt musta pintsli. „Mulle ei meeldi, et sa püüad talle meele järele olla.”

      „Ma lubasin.” Gina sirutas käe pintsli järele. „Teen eelnenu heaks.”

      „Ütle, et sa heastad selle teda toites. Sest kõik algab plakatitest. Järgmiseks marsid „Marseljeesi” saatel ja peksad inglasi. Tänavatel on ohtlik.”

      Gina võttis mehelt pintsli. „Ma ei lähe välja, tesoro. Ma teen ainult plakateid.”

      „Sa lähed Püha Vincenti kirikusse, eks ole?”

      „See on Haverhillis. Teises kandis.” Gina ei tahtnud mehele meelde tuletada – nagu oleks vaja olnud seda talle meelde tuletada –, et nende Summer Streeti maja on vaid poole kvartali kaugusel pargist, kus Joe Ettor kaks korda päevas karjumas käib, ning nelja kvartali kaugusel Essexi ja Unioni tänavast, hulk maad eemal kõigist rahutustest. Tal polnud mingit põhjust tänavatele minna ja nad mõlemad teadsid seda. Kuid mis valikut Ginal oli? Mimoo seitsme maja koristamise tasust ei piisanud arvete maksmiseks ja uusi koristajakohti oli kasinalt, kuna nii palju naisi võistles ainsa saadaoleva töö eest. Vähemasti maksti talle Püha Vincenti kirikus õmblemise, triikimise, annetuste sorteerimise ja ketramise eest väikest tasu ning anti sahvrist toitu, sest nüüd oli ta ise hädaliste abivajajate seas.

      Harry seisis lähedal ja keeras naise lokke oma sõrmede ümber. „Mul on hea meel, et me enam siin koosolekuid ei pea,” ütles ta. „Nüüd käime Arturo juures lobisemas. Nii on parem. Meie maja on vaiksem. Kenam.”

      „Jah, siin on vaiksem. Sest sind pole kunagi siin. Sa oled alati seal, Lowellil, selles sepitsuste nõiakatlas. Mis mõttes see parem on?”

      „Me peame endiselt plaane tegema. Aga kui ma koju tulen, on siin vaikne.” Mees kummardus naise põse kohale.

      Naine kergitas näo mehele vastu. „Kui teie teete lihtsalt plaane, siis mina teen lihtsalt kunsti.”

      Harry vaatas, kuidas naine suurtähti maalib. „Mina pean välja minema,” ütles ta. „Ma olen streigikomitees. Ja Bill maksab mulle. Ma pean välja minema, et sina ei peaks sinna minema. Just nagu Ema Jones ütles.”

      „Oo, nüüd siis kuulame teda. Olen mina vast feminist.”

      „Oled tõesti.” Mees kummardus ja patsutas naise kõhtu.

      Naine suudles teda. „Ma ei lähe sinna, mio amore. Ainult koristama ja ketrama.”

      „Lubad?” Mees pilgutas murelikult silmi.

      „Muidugi.” Naine pilgutas murelikult vastu.

      Gina palvetas oma lapse, mehe, ema eest, selle eest, et streik lõpeks. Mõnikord teises järjekorras. Angela õieti ei rääkinudki temaga.