Bellagrand. Paullina Simons

läbi megafoni viiekümnele naisele, kes Angela selja taga karjusid, et kui nad järgmisel hommikul tööle ei tule, lastakse ka nemad lahti. „Ja preili LoPizzo, öelge palun preili Attavianole,” lisas ta, „et kui tema tööle ei tule, lastakse ka tema koos teistega lahti.”

      „Ta on nüüd abielunaine, härra Evans,” karjus Angela. „Ta ei kuula teid ega mind. Ta kuulab oma meest. Ja tema töötab Bill Haywoodi juures.”

      „Kurb küll siis, et ta kõigi nende räpaste tööstustööliste jõugu tegelastega seotud on,” ütles Evans. „Kurb teile kõigile. Minge nüüd mu vabrikust ära.”

      Gina oli maruvihane. „Ma ei tulnud sinuga kaasa, ja sa karistad mind niimoodi?” küsis ta Angelalt. „Lased mind töölt lahti teha? Mina lähen tööle. Ma ei tea, kuidas sina kavatsed üüri maksta, aga selles majas tehakse elatise saamiseks tööd.”

      „Gina, see pole karistus. See on sõda. Me peame võitlema.”

      „Ma ei saa ega taha.”

      „Sa kas oled koos oma pere, naiste ja kaastöölistega, kes su palga eest võitlevad, või murrad streiki, aga siis ei räägi sinuga siin linnas enam keegi. Sest me ei räägi streigimurdjatega,” ütles Angela. „Isegi mitte pereliikmetest streigimurdjatega. Ütle talle, Arturo.”

      „Me ei räägi streigimurdjatega,” sõnas Arturo.

      „Välja mu majast,” ütles Gina. „Kus Harry on?”

      „Streigib!”

      „Kuidas ta saab streikida? Ta ei tööta vabrikus!”

      „Siis organiseerib streiki,” ütles Arturo. „Käib koos Joega ukselt uksele. Saadab Suurele Billile telegramme teatega, et teda vajatakse hädasti Lawrence’is. Räägib Ema Jonesiga. Räägib Emma Goldmaniga. Sinu abikaasa,” jätkas ta ülespuhutult, „võitleb meie poolel. Nagu sinagi peaksid võitlema.”

      „Enda arust käskisin sul mu majast lahkuda, Arturo.”

      „Gina, streigitakse ka sinu eest. Täiskohaga vabrikutöölise palgast ei piisa pere ülalpidamiseks.”

      Gina vaikis rõhukalt. Angela köhatas kurgu puhtaks. „Tegelikult,

      Arturo,” ütles ta, „teenib Gina viimistlustöökojas päris korralikku palka.” Ta pööras pilgu ära. „Jah, korralikku palka oskustöö eest. Kuid isegi sina, Gia, teenid nüüd vähem, sest su palka kärbiti.”

      „Mu palka ei kärbitud. Kärbiti tööaega.”

      „Sa tegid liiga palju tööd.”

      „Kes seda otsustab – sina? Mul oli raha vaja,” ütles Gina. „Ma ei tahtnud vähem tööd teha ja ma ei taha seda, mida pole välja teeninud. Ma olen täiskasvanud inimene.” Gina tundis nõrkust, ta pidi pikali heitma. „Ma vastutan oma valikute eest. Ma tahan tööd teha.”

      „Maailma Tööstustöölised toetavad täielikult sinu võitlust suurema palga ja lühema tööaja eest.”

      „Arturo, enda arust käskisin sul ära minna!”

      „Kui läheb tema, lähen ka mina,” ütles Angela.

      Gina pani käed vaheliti ja silmitses mõlemat trotslikult.

      „Oota, kuni Mimoo sellest kuuleb!”

      „Sa ei taha teada, mida Mimoo sellest arvab, Angie,” ütles Gina.

      „Ma ei jõua ära oodata, millal temalt küsida saan. Ta toetab mind alati.”

      „Mitte hullustes.”

      „See pole hullus!”

      „Noh, kahju, et ta sellest ei kuule, sest, oi, tõsi küll – ta on ikka veel tööl.”

      „Oota, kuni Salvo kuuleb.”

      „Ka tema töötab. Ja elab kaugel.”

      „Mõnikord,” ütles Arturo, „pead töötamast loobuma, et võidelda selle eest, mis on õige.”

      „Välja!”

      „Lähme, Arturo,” sõnas Angela. „Ma saan aru, kui meid ei taheta.”

      Sel õhtul jutustas Harry Ginale, mis juhtus, kui ta Ema Jonesiga rääkis. Harry ja Joe palusid naist isiklikult, et ta ees seisva streigiga ühineks, aga hoolimata sellest, et ta oli koos Suure Billiga Maailma Tööstustööliste organisatsiooni esimees ja asutaja, loobus Ema Jones omaenda sookaaslasi toetamast ning ütles, et Lawrence’i linna ootab häving. Ta ei toetanud naiste õigust orjapalgaga mitte leppida. Ta ütles, et on kogu elu võidelnud meeste, mitte naiste eest. „Mehed käivad tööl,” ütles ta Harryle. „Naised töötavad pere heaks.” Enne kui Ema Jones jutuajamise lõpetas, ütles ta, et Suur Bill, keda ta oli aastaid tundnud, on närune ihnuskoi, aga Harry peaks temalt palgakõrgendust küsima, et ka tema naine saaks koju jääda.

      Gina tegi, nagu loeks, ja kuulas vaid poole kõrvaga. „Tõesti? Mis Bill selle peale ütles?”

      „Avalikult mitte sõnagi,” vastas Harry. „Kuid meile ütles ta, et ei puhka enne, kui see reetur on igaveseks Maailma Tööstustööliste organisatsioonist välja heidetud.”

      „Ma pidasin silmas palgakõrgendust.”

      „Ma ei küsinud seda.”

      Gina kehitas ükskõikselt õlgu. „Siis tahan ma teada vaid seda, kas lähen homme kell pool kaheksa viimistlustöökotta.”

      Harry istus vaikides. „Ei,” ütles ta viimaks. „Ei lähe.”

      „Niisiis otsustame, et ma jään tööst ilma? Kergest, hästi makstud oskustööst, mida teised naised ootavad aastate viisi?”

      „Ma ei taha, et sa tööst ilma jääd,” ütles mees. „Aga sa pead niikuinii ära tulema, kui laps sünnib …”

      „Seitsme kuu pärast.”

      „Noh, siis veidi varem kui me planeerisime. Laps tuleb planeeritust veidi varem. Kõik laheneb. Küll näed.”

      „Kui ma tööd teha ei saa, siis lähen tänavatele, Harry. Koos Angela, Pami, Dona, Eldaga. Ma pean minema, muidu ei anna nad mulle iial andeks.”

      „Sa ei saa minna,” ütles Harry. „Gestatsioon ei luba sul osaleda teistes – iooniga lõppevates ettevõtmistes. Näiteks demonstratsioonis. See on püsti põrgu.”

      „Ka siin on kaos. Millest me sinu arvates üüri maksame? Toitu ostame? Kust saame raha elektrilambi tarvis, mille juures sa istud, kui oma loosungeid kirjutad ja brošüüre kokku liimid.”

      „Mimoo töötab,” ütles Harry.

      „Ära minu raha peale mitte mõtlegi,” röögatas Mimoo ülemiselt korruselt. „Tee, nagu poleks seda olemas.” Kuidas Gina emal nüüd nii hea kuulmine oli, ja ometi oli ta kurt, kui püüdsid talle tähtsaid küsimusi esitada?

      Nad tasandasid häält.

      „Kasutame petrooleumi, kui me endale elektrit lubada ei saa,” vastas Harry. „Ja Suur Bill maksab mulle.”

      „Oled sa selles kindel? Enne jõule ei näinud ma mingit raha.”

      „Jah. Me saame hakkama. Streik kestab vaid mõne päeva. Kõige rohkem nädala. Ma tean, kuidas need asjad käivad. Vabrik annab järele. William Woodil on vaja raha teenida. Vabrik peab töötama. Tootmine ei saa seisma jääda. Kui kellelgi on vaja raha teenida, annab ta ikka järele.”

      „Ära tee nalja,” ütles Gina. „Keegi minusugune. Kas mina võin järele anda?”

Kolm

      Kui Gina oli tööst ilma jäänud, hakkas ta koos emaga Prospect Hillil maju koristamas käima, sellal kui Arturo ja Joe organiseerisid vabrikutes ulatuslikke streike, et töö võimalikult pikaks ajaks seisma panna. Nad teadsid, et kangastelgede taha on inimesi vaja ning piisava tööjõuta ei toodeta kangast ja 600 000 naela lambavilla jääb ketramata.

      Naeratav Joe, kellele kõnekunst kaugeltki võõras ei olnud, kogus tuhat naist