Mõrv sidruni-beseekoogiga. Joanne Fluke

“Ma ei tea, aga Freddy ja Jed tulevad täna sahvrisse uusi riiuleid paigaldama. Näitan seda neile.”

      “Freddy näeb hea välja,” märkis Lisa Hannah’ kõrval istet võttes. “Ta rääkis mulle, et Jed käsib tal igal hommikul duši all käia ja puhtad riided selga panna.”

      “See on hea. Mäletan paari korda, mil pidin pealetuult seisma.”

      Kohvi jooma hakates liikusid Hannah’ mõtted Freddy Sawyerile. Mees oli kerge vaimse puudega ja tegi linnas juhutöid, teenides lisa tulule, mida sai väikesest fondist, mille ema oli tema jaoks enne surma loonud. Freddy pidi olema juba üle kolmekümne, kuid tema naiivne olek ja poisilik naeratus jätsid palju noorema mulje. Ta elas Lake Edeni linnapiirist veidi välja jääval Old Bailey Roadil asuvas majas, mis oli aastaid kuulunud ta emale. Freddy nõbu Jed oli eelmisel kuul tema juurde kolinud ja paistis, et Jedi kohalolek avaldas Freddyle head mõju.

      “Inimesed alahindavad Freddyt,” ütles Lisa üpriski ägedalt. “Nad arvavad, et ta ei suuda uusi asju õppida, aga nad eksivad. Janice Cox rääkis mulle, et õpetas talle kella selgeks.”

      “See on hea,” ütles Hannah, pöörates pead, kui üks auto kohviku ette keeras. “Näe, Andrea tuleb, ta on täna õige varajane. Ta peaks siin Normaniga alles pool kümme kohtuma.”

      Lisa hüppas toolilt püsti. “Lähen lasen ta sisse. Istu sa edasi ja lõdvestu. Tean, et sa pidid eile selle tüdrukuteõhtu pärast kaua üleval olema.”

      Hannah istus. Ta oli väsinud. Tüdrukuteõhtu oli kujutanud suurt üle neljakümne külalisega pidu. Andrea oli kutsutud, kuid ta jäi vaid niikauaks, et anda üle oma kingitus, soovida pruudile õnne ja anda Hannah’le edasi teade Mike’ilt. Mike oli linnast ära sõitnud, et osaleda viiepäevasel Des Moines’is toimuval konverentsil, kus käsitleti noorte seadusrikkujatega tegelemise võtteid. Kui mees ei olnud Hannah’t telefoni teel kätte saanud, siis oli ta helistanud Andreale, paludes edasi öelda, et veedab pühapäeva öö Des Moines’is, kuid jõuab esmaspäeval keskpäevaks Lake Edenisse tagasi ja tuleb siis Cookie Jarist läbi, et Hannah’ga kohtuda.

      Õed oli saanud peol vaid paar sõna vahetada, enne kui Andrea lahkus. Õde oli rääkinud, et Bill oli muutunud ta raseduse tõttu tõeliseks kanaemaks. Mees nõudis, et naine puhkaks siis, kui ta ei olnud väsinud, tõi talle pidevalt tekke ja patju, mida naine ei vajanud, ja oli hakanud alles hiljuti valmistama energiarikkaid vahepalu, mis mõjusid Andrea sünnituseelsele dieedile suisa laastavalt.

      “Tere, Hannah.” Andrea hõljus uksest sisse tõelise elegantsiga. Tal oli seljas heleroheline seelik, mis liikus graatsiliselt ta kõnnaku taktis, ja sobiv puusadeni pluus. Õe taljele oli seotud türkiissinine sall – Hannah ei oleks julgenud kunagi sellist värvikombinatsiooni kanda – ja kaela õmber rippus hõbedane türkiisripats. Andrea heleblondid juuksed olid keeratud kuklasse keerukasse sõlme. Ta oleks sobinud oma välimusega ükskõik millise moeajakirja kaanele.

      “Näed oivaline välja,” ütles Hannah, tundes vaid tillukest kadedusetorget. Andrea oli alati väga moekas ja Hannah tundis end tihti tema kõrval halli hiirekesena.

      “Ema helistas sulle Michelle’i asjus, eks?”

      “Jah, lähen talle vastu. Nii tore on teda jälle kodus näha.”

      “Tean. Me pole teda terve igaviku näinud.” Andrea tõmbas tooli lauast eemale ja võttis istet. “Miks sa mulle eile õhtul ei helistanud? Jätsin su automaatvastajale umbes triljon sõnumit.”

      “Unustasin seda kontrollida. Ma ei teadnud Normani uuest majast midagi, kuni ta mulle täna hommikul helistas.”

      Andrea näole tekkis pahur ilme. “Ära kavatsegi mind süüdistada, et ma sulle ei rääkinud. Sul on tõesti mobiiltelefoni vaja, Hannah.”

      “Ma ei taha mobiiltelefoni.”

      “Kõigil tegijatel on mobiiltelefon.”

      “Nähtavasti ei ole ma siis tegija. Ma tean, et meil on tehnoloogiaajastu, aga mulle ei meeldi mõte, et olen kogu aeg elektroonilise oheliku otsas.”

      “See ei ole ohelik. Kui sa ei taha vastata, siis saad selle alati välja lülitada.”

      “See tähendakski alati.” Hannah’ suule ilmus muie. Lõppargument oli juba käeulatuses. “Ja kui ma mobiiltelefoni kunagi vastu ei võta, siis miks peaks see mul üldse olema?”

      “Kohvi, Andrea?” hõikas Lisa tühja kruusi üles tõstes.

      “Ei aitäh. Doc Knight piiras mu kohvitarbimist ühele tassile päevas ja olen selle täna juba ära joonud.”

      “Kuidas oleks siis apelsinimahlaga?”

      “See kõlab hästi.” Andrea naeratas Lisale ja pöördus siis uuesti Hannah’ poole. “Pidin varavalges tõusma. Doc Knightil oli ainus vaba aeg kella poole kaheksaks.”

      “Pool kaheksa ei ole just varavalge.”

      “Minu jaoks on. Minuga on muuseas kõik korras. Loobusin ultrahelist. Me ei taha poisi sugu enne sündi teada.”

      “Enne poisi sündi?”

      “Ütlen seda lihtsalt seepärast, et andsin emale järele. Ta on täiesti kindel, et seekord tuleb poiss.”

      Hannah muheles. “Miks ta selles nii kindel on?”

      “Ta ütles, et kui laps asub allpool ja kõht on ettepoole, siis on poiss. Kui laps asub kõrgemal ja kõht on igatpidi suur, siis tüdruk.”

      “See kõlab küll nagu mingi vananaistejutt. Pealegi on su kõht ikka veel täiesti lame.”

      “Ei ole. Olen hakanud kandma selliseid riideid, mis seda peidaksid, aga mitte miski ei istu mulle enam hästi. Hakkan kandma rasedate riideid kohe, kui Claire’i tellimus kohale jõuab.”

      “Palusid Claire’il endale rasedate riideid tellida?” oli Hannah üllatunud. Claire Rodgersile kuulus Beau Monde, Cookie Jari kõrval asuv rõivapood, ja tema rõivad olid kallid.

      “Ma tean, et need maksavad tõenäoliselt terve varanduse, aga Bill tahab, et saaksin parimat. Ta ütles, et need saab kuluna võib-olla isegi maksudest maha arvata. Olen ju ikkagi kinnisvaramaakler ja pean olema töö jaoks korralikult riides.”

      “Küsi parem Stani käest üle.” Hannah hoidis peale tükkivat naeru tagasi. Stan Kramer oli Lake Edeni parim raamatupidaja. Tal oli suhteliselt liberaalne arusaam sellest, mida sai ja mida ei saanud kuluna maksudest maha arvata, kuid Hannah ei uskunud, et mees julgeks päris nii kaugele minna.

      Andrea tõstis pilgu, kui Lisa lauda taldrikutäie küpsiseid tõi. “Aitäh, Lisa. Need näevad oivalised välja ja mul ei olnudki enne aega hommikust süüa. Mis need on?”

      “Kutsume neid aprikoosikilluga küpsisteks, need on Hannah’ välja mõeldud. Põhimõtteliselt on need nagu krõbedad rosina-kaeraküpsised, milles on rosinate asemel kasutatud peeneks hakitud urjukke.”

      Telefon helises ja Lisa tõttas vastama. Hannah vaatas, kuidas Andrea tema uusimat küpsist maitses, ja lõdvestus, kui õe suule naeratus kerkis. “Need meeldivad sulle?”

      “Need on võrratud.” Andrea võttis veel ühe küpsisesuutäie ja kummardus siis lähemale. “Noh? Mida sa Normani plaanidest arvad?”

      “Need on suurepärased. Suudan vaevu ära oodata, mil meie unistuste maja näen.”

      “Sa ütlesid siis jah?”

      Hannah surus suule kerkiva naeratuse tagasi, olles täiesti teadlik, mida õde küsis. “Jah millele?”

      “Normaniga abiellumisele muidugi!”

      “Ei.”

      “Sa ütlesid siis ei?”

      Hannah raputas pead. “Ma ei öelnud midagi. Norman ei teinud mulle ettepanekut.”

      “Ei teinud? Arvasin kindlalt, et ta teeb.” Andrea ilme muutus ärevaks. “Ta ei käi kellegi teisega kohtamas, ega ju?”

      “Minu teada mitte.”

      “Ah