Mõrv sidruni-beseekoogiga. Joanne Fluke

siis kuulis Hannah naerukihinat, meesterahva naerukihinat. “Ma ei ole sinu ema.”

      “Norman?” Hannah pani käekoti potsatusega köögilauale ja istus. Norman Rhodes oli üks ta sõpru ja ta käis mehega aegajalt väljas. “Mida sa nii vara üleval teed?”

      “Ma olen alati nii vara üleval. Tahtsin sind enne tööleminekut kätte saada. Mul on sinult ühte teenet vaja, Hannah.”

      “Mis vaja?” küsis Hannah, naeratades endamisi, kui mõttes Normanit ette kujutas. Ta kuulis torust veesolinat ja teadis, et mees valmistas oma ema köögis kohvi. Norman ei olnud mees, keda enamik inimesi nägusaks peaks, kuid Hannah’le ta välimus meeldis, ja mehele oli omane selline tagasihoidlikkus, mida inimesed instinktiivselt usaldasid.

      “Kas sa saaksid reserveerida mulle täna hommikul kella poole kümneks Cookie Jari tagumises osas ühe suure laua?”

      “Ei saa,” ütles Hannah laia naeratusega.

      “Miks mitte?”

      Hannah hakkas seepeale kõva häälega naerma. “Sest meil ei ole suuri laudu. Need on kõik ühesuurused. Kas sobib, kui ma lükkan sinu jaoks kaks lauda kokku?”

      “Sobib. Mul on põnevaid uudiseid, Hannah.”

      “Tõesti?” Hannah heitis pilgu kella poole. Ta oli juba hiljaks jäämas, kuid sellest polnud midagi. Küpsetamine ei võta kaua aega. Ta oli koogipõhjad eelmisel päeval enne kojuminekut valmis küpsetanud ning pidi ainult täidise valmistama ja selle beseekihiga katma. Ta tahtis Normaniga rääkida. Ta töötab lihtsalt natuke kiiremini, kui pagariärisse jõuab.

      “Tegin eile majale hinnapakkumise ja see võeti vastu.”

      “Sa ostsid maja?” Hannah’l polnud aimugi, et mees oli endale uut elamist otsinud.

      “Just nii ja tahan lepingu juba täna hommikul sõlmida, enne kui müüja meelt muudab. Sain vana Voelkerite maja väga hea hinnaga.”

      “See on ju suurepärane,” ütles Hannah, lootes, et Norman teab, millega end seob. Voelkerite maja oli täielik vare. See asus kenal maatükil, millelt avanes vaade Edeni järvele, kuid keegi ei olnud maja juba kuus aastakümmet kõpitsenud. “Kas kavatsed seda renoveerima hakata?”

      “See tähendaks liiga suurt tööd. Ostsin selle lihtsalt krundi pärast. Lammutan maja maha ja ehitan selle asemele meie unistuste maja.”

      Hannah ehmus, mõeldes, kas ta oli meest ikka õigesti kuulnud. “Kas sa ütlesid meie unistuste maja?”

      “Just seda ma ütlesin. Mõtlen seda meile võidu toonud maja, mille tolle võistluse jaoks projekteerisime. Selle plaan oli täiuslik, Hannah. See on suurepärane maja ja sellest saab tõeline häärber.”

      Hannah oli sõnatu ja see oli tema puhul harv nähtus. Ta oli aidanud Normanil majaplaani kujundada ja oli ülirõõmus, kui nad võistluse võitsid. Nad jagasid auhinnaraha võrdselt ja Hannah’l oli nüüd Cookie Jari pagaritöökoja aknal kliimaseade, kohviku laes kaheksa uut ventilaatorit ja uus riiulisüsteem, mida parasjagu pagaritöökoja sahvrisse paigaldati. Nende unistuste kodu oli suurepärane, kuid Hannah ei olnud osanud isegi oma kõige lennukamates unistustes arvata, et Norman hakkab seda päriselt ehitama. Mida kavatses mees küll peale hakata majaga, millel olid poolkorrused, neli magamis- ja kolm vannituba?

      Hannah’ kulm tõmbus kortsu. Ilmselgelt ei kavatsenud Norman seal üksinda elada. Kas mees eeldas, et Hannah abiellub temaga, ilma et ta vaevuks naisele isegi ettepanekut tegema? Ja kui ta ei kavatsenud Hannah’le abieluettepanekut teha, siis äkki pidas ta hoopis kedagi teist silmas?

      “Ilmselt ma šokeerisin sind tõesti,” ütles Norman kerge naeruga. “Sa ei ole veel kunagi nii kaua vaikinud.”

      Hannah noogutas, kuigi teadis, et Norman teda ei näinud. “Šokeerisid jah. Ma ei suuda uskuda, et hakkad päriselt seda maja ehitama.”

      “Hakkan jah. Emaga koos elada on tõeline piin. Ta küsib minult iga kord, kui ma uksest välja astun, kuhu ma lähen ja millal tagasi tulen. Ma tean, et ta ei tee seda paha pärast, aga paistab, nagu ei suudaks ta aktsepteerida, et olen täiskasvanu.”

      “Tean, mida sa tunned,” tundis Hannah mehele kaasa. Carrie Rhodes oli püüdnud Normani elu oma kontrolli alla saada alates hetkest, mil poeg oli isale kuulunud hambakliiniku ülevõtmiseks Lake Edenisse naasnud. “Kas su ema läks endast välja, kui talle väljakolimisest rääkisid?”

      “Ta ei tea veel. Räägin talle hommikusöögilauas. Ta on nurisenud viimasel ajal, et nad vajavad Granny’s Atticu jaoks rohkem laoruumi, ja usun, et tal on hea meel, kui saab kõik mu asjad garaažist eest ära.”

      Hannah surus suu kõvasti kokku. Miks hakata Normani illusioone lõhkuma? Oli tõsi, et Granny’s Attic – antiigipood, mille nende emad olid koos avanud – vajas laoruumi, kuid see ei tähendanud, et Normani ema ei lähe endast välja. Hannah oli kindel, et Carrie muutub tigedaks kui herilane, kui saab teada, et Norman oli langetanud otsuse temaga enne arutamata.

      “Ma ei suuda ikka veel uskuda, kuidas mul õnnestus see maja saada. Kas teadsid, et Rhonda Scharf sai selle päranduseks?”

      “Teadsin,” ütles Hannah. Rhonda pakkus Lake Edeni klatšivõrgustikus tihtipeale kõneainet ja linnas teadsid kõik tema pärandusest. Rhonda oli läinud päev pärast vanatädi testamendi lugemist Lake Edeni kinnisvarabüroosse ja lasknud Hannah’ õel Andreal maja müüki panna. “Kas Andrea teab, et sa maja ostsid?”

      “Muidugi. Rhonda helistas talle eile õhtul ja Andrea soovitas tal mu pakkumine vastu võtta.”

      “Ah soo… see on tore,” ütles Hannah, imestades endamisi, miks ei olnud Andrea talle helistanud ja seda öelnud. Milleks õed olemas olid, kui nad sellistest uudistest teada ei andnud?

      “Ütlesin kõigile, et kohtuksime Cookie Jaris. Meid on neli ja mõtlesin, et sa võiksid olla tunnistaja. Oled nõus, eks?”

      “Muidugi olen.”

      “Väga tore. Näeme siis pool kümme. See on minu jaoks oluline samm, Hannah.”

      “Ma tean, et on. Palju õnne, Norman.” Toru hargile asetades tõmbus Hannah’ kulm aga kortsu. Muidugi oli tal Normani üle hea meel, aga ta oli oma noorema õe peale sellegipoolest päris pahane. Andreale meeldis magada kella seitsmeni, kuid Hannah haaras telefonitoru ja hakkas õe numbrit sisse toksima. Kuigi Hannah oli eelmisel õhtul kaua väljas olnud, pakkudes ühel tüdrukuteõhtul kohvi ja küpsiseid, oleks Andrea võinud talle vähemasti sõnumigi jätta!

      Hannah heitis hetk enne kõne ühendamist pilgu automaatvastajale. Jäetud sõnumitest märkuandev väike punane tuluke plinkis meeleheitlikult. Andrea oli helistanud ja ilmselt suisa mitu korda. Hannah virutas telefonitoru tagasi hargile, enne kui see jõudis kutsuma hakata, ja asus jäetud sõnumeid kuulama. Sõnumeid oli kokku kuus ja need olid kõik Andrealt. Kui Hannah oli õhtul töölt koju jõudnud, siis oli ta olnud liiga väsinud, et salvestatud sõnumeid kuulama hakata. Ja hommikul oli ta need täiesti unustanud.

      Ta oli lõpetanud just Andrea sõnumite kustutamise, kui telefon uuesti helises. Delores? Andrea? Hannah haaras teise helina ajal toru, mõtiskledes endamisi, kas tal õnnestub täna üldse uksest välja lipsata.

      “Hannah?” Helistajaks oli taas Norman. “Vabandust, et sind hommiku jooksul teist korda segan, aga kas sul on juhtumisi alles see pastakas, mille ma sulle jõuludeks kinkisin?”

      Hannah’ kulmud kerkisid kõrgele. Kui kiiresti nad küll unustavad! “Sa ei kinkinud mulle pastakat. Kinkisid mulle siidsalli ja kullast sõle.”

      “Tean. See oli su päris kingitus kuuse alla panekuks. Mõtlen neid klientidele jagatavaid Rhodesi hambakliiniku pastakaid. Sa ei visanud enda oma ära, ega ju?”

      “Muidugi ei visanud. Minu meelest oli see armas. Mul ei ole kunagi varem olnud hambaharja kujuga pastakat. See on kuskil siinsamas.”

      “Saaksid sa selle üles otsida? Ma hoidsin mõned alles, aga need on kuskil ema garaažis karbis ja mul ei ole aega, et neid otsima hakata. Mõtlesin, et oleks vahva, kui