Kesklinn. Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas. Paul Kass

olles ainsaks soliidse väljanägemisega ametnikuks. Ta oli intelligentse ja üldiselt heatahtliku, kuigi tõsise olekuga, rääkis eesti keelt praktiliselt vabalt ning jättis algusest peale sümpaatse mulje. Ženja istus akna all laua taga ning terve päeva jooksul vooris tema juurde kõikvõimalikku rahvast. Mind tutvustati paljudele.

      Nii tuli kabinetti Kesklinna kriminaalpolitsei ainus eestlasest vaneminspektor Einar, kes surus mu kätt ja küsis esimese asjana:

      „Sa oled sõjaväes käind vä?”

      Nägin selgesti, kuidas minu eitus tema olekus ja ilmes midagi muutis. Kerge vari liikus üle kogu ta oleku. Oli selge, et enesele koha kättevõitmist tuleb siin alustada mitte nullist, vaid hulk maad sellest madalamalt.

      Kabinetis käis ka suurt kasvu Valera, kes mulle tere ei öelnud ega pööranud üldse kellelegi peale Ženja mingisugust tähelepanu. Paaril korral oli näha meie kabineti kuuendat liiget, ümmargust ja heasüdamliku näoga Jannot, kes päev otsa mööda väljakutseid ringi lendas ning aeg-ajalt, paberid käes, Ženja juurde midagi küsima tuli. Mulle tundus ta kohutavalt asjalikuna. Tegelikult oli tegemist noormehega, kes oli jumal teab millistel põhjustel jaoskonda tööle tulles ilmselgelt vale ameti valinud. Ta lahkuski peale paari-kolmeaastast teenistust kuhugi tehasesse meistriks ning ma pole teda erinevalt teistest tollastest kamraadidest kõigi nende aastate jooksul mitte kordagi näinud.

      Esimesel tööpäeval käisin ka trammiga Lubja tänaval prefektuuris töötõendi järel. Sain sealt kilesse pakitud roosa paberitüki, mis nii eesti kui vene keeles tõendas, et tegemist on kriminaalpolitsei inspektoriga. Minu esimesel töötõendil oli omaniku nimi trükitud mõlemas keeles – kõigepealt Paul Kass ning selle all väiksemalt kirillitsas Kass, Paul Ioanesovitš. Keegi oinas oli suutnud isanime valesti kirjutada.

      Esimese päeva lõppedes valdas mind täielik segadus ja peataolek. Mingit tööd mulle ei antud ja tõtt-öelda ei teinud ma muud, kui seisin seina ääres ja vastasin eitavalt küsimustele sõjaväes käimise kohta, andes sellega vestluskaaslastele teada, et veel üks mõttetu poisike on jaoskonda juurde võetud.

***

      Teisel tööpäeval anti mulle ülesanne. Jaoskonda oli üheks päevaks saadetud keegi Nõmme kooli praktikant ning Ženja leidis viisi, kuidas saaksime mõlemad kasulikud olla. Meil tuli bussiga nr 16 sõita Veerenni tänavale, kus vanas barakis elas keegi meievanune pätt Vjatšeslav Karaganov. Tema tuli kodusolemise korral samamoodi ühistranspordiga jaoskonda toimetada; kui teda aga kodus olema ei peaks, tuli tema ema kätte või lihtsalt ukse vahele jätta kutse järgmisel päeval jaoskonda ilmuda. Käeraudu meile kaasa anda ei olnud. Meil polnud õrna aimugi, kes see Karaganov on ja mida ta meie nõudmisest jaoskonda kaasa tulla arvata võiks. Minu kaaslane oli Narvast pärit vene poiss, kes arusaamatul kombel rääkis täiesti korralikku eesti keelt. Bussipeatuses arutasime, et mis me siis teeme, kui Karaganov keelduma või vastu hakkama peaks … Mingisugusele otsusele me ei jõudnudki. Eks siis paistab, arvasime, äkki tulebki niisama kaasa. Ühes olime me igatahes kindlad: Karaganovit nähes me teda enam käest ei lase, isegi kui meil tuleb ta jaoskonda toomiseks vigaseks peksta. Suhtumine oli meil tookord kõigele vaatamata võitluslik.

      Mõtet, et Karaganov ei pruugi olla korteris üksi ega kaine, vaid näiteks kümnepealise joogise seltskonna keskel, kellele kahe verinoore mendihakatise ilmumine võib lausa sportlikku huvi pakkuva vaheldusena tunduda, meil tookord pähe ei tulnudki. Tagantjärele olen vahel mõelnud, millega selline olukord, huvitav küll, lõppenud oleks? Meil puudus üldse igasugune plaan, olime lihtsalt kaks rõõmsameelset nokka, kes olid elu esimesele tõelisele politseitööle saadetud ning kes põlesid soovist sellega võimalikult hästi hakkama saada.

      Bussi ei tulnud ega tulnud, seejärel ei leidnud me õiget maja kohe üles (ma polnud selles linnaosas varem käinudki), Karaganovi uks oli suletud ja meie mürgeldamisele selle taga ei reageerinud keegi. Nii palju meil mõistust ei olnud, et naabritelt tema järgi küsida. Niisiis sõitsime sama targalt 16. bussiga tagasi ning sellega oli minu teine tööpäev õhtus.

      Siinkohal peab kõrvalepõikena mainima, et Ženja ei õpetanud meile esialgu üldse mitte midagi. Ženja juhendamine ja koolitus seisnes teadlikult selles, et kutsikad visati vette ning need, kes ujuma õppisid, võeti aastate jooksul omaks ja neist peeti lugu. Teistsugust suhtumist neil segastel aegadel, kui jaoskonna uute töötajate keskmine tööstaaž oli aasta ringis või isegi alla selle, ei oleks vanadel olijatel meie suhtes olla saanudki. Esimese tööaasta jooksul ei pühendanud Ženja mind niisiis mitte millessegi, mis vähimalgi moel võis kriminaalpolitsei töö varjatumasse ossa puutuda. Olen selle üle hiljem korduvalt mõtisklenud ning imetlen siiralt, kui rafineeritult Ženja asju ajas. Ta ei teinud ühtegi ülearust liigutust ega avaldanud noortele mitte midagi liigset. Samal ajal andis ta meile pidevalt kõikvõimalikke ühekordseid ülesandeid, mis seisnesid näiteks „pättide mahavõtmises”, s.t nende kodust äratoomises (sageli ühistranspordiga). Samuti tuli päevast päeva tegeleda vähemtähtsate pättide „lõhkumisega”, tunnistajate ülekuulamistega, „korteriküsitlustega” meie piirkonnas toime pandud kuritegude puhul, läbiotsimiste ja muu säärasega. Tähtsamaid asju meile sel ajal ei usaldatud, ja õigesti tehti. Olen tagantjärele kindel, et alates hetkest, mil Ženja avastas, et minust võib isegi asja saada, jälgis ta minu tegemisi päevast päeva üha terasemalt ning andis mulle ka minu arengule vastavaid ülesandeid. Samas jäi ta neid andes tavaliselt kidakeelseks ega avaldanud praktiliselt kunagi midagi liigset. Kuigi võtsime algusaastatel (muidugi mitte esimestel päevadel) tema osalusel kabinetis korduvalt ja ohtralt viina ning julgust saades üritasin ma praktiliselt iga kord tema purjusolekut tööalase info saamiseks ära kasutada, ei ole ma tema suust mitte kordagi mitte ühtegi liigset sõna kuulnud. Selles osas jäi Ženja täiesti ületamatuks.

***

      Esimese tööl oldud kuu jooksul pandi nolgid valvesse koos mõne vähegi vanema olijaga, nii et oli võimalik esialgu kõrvalt vaadata, kuidas neid asju õigupoolest aetakse. Paikusel oli meile politsei juurdlustegevuse õppeaines küll esialgsetest protsessuaalsetest dokumentidest päris põhjalik ülevaade antud ning olime ka väljamõeldud kuritegude kohta blankette pidanud täitma, kuid esimene šokk töölemineku järel oli nii suur ning uusi muljeid tuli peale nii palju, et esimest korda avaldus-protokolli täitma asudes tundus, nagu poleks ma seda paberit küll kordagi varem näinud.

      Minu esimese valve ajal oli vanem kolleeg parasjagu kuhugi kadunud ning nii sõitsin mina, mapp kaenlas, kriminalisti ja autojuhiga kolmekesi piirkonnas toimunud korterivargust vormistama.

      Kohale jõudnud, avanes meile vaade, mida olen politseis töötatud aastate jooksul hiljem sadu kordi nägema pidanud. Varastest segipaisatud korter on spetsiifiline vaatepilt. Uksel või aknal on sissetungimise jäljed, laudade ja kappide ees vedelevad kiiruga väljakistud sahtlid, mille sisu on samuti põrandale kallatud. Reeglina on pesu riiulitelt maha tõmmatud. Pesu vahele armastavad nimelt kõik ettevaatlikud pensionärid oma säästusid peita ja kõik vargad teavad neid alati sealt otsida. Korteris valitsev segadus on reeglina võrdeline varga korteris viibitud ajaga.

      Kannatanu on alati vähemalt kerges šokis, mis on asjaolusid arvestades ka täiesti arusaadav. Ise oleksin sellisel juhul ilmselt keskmisest rohkem endast väljas. Sissemurdmised eluruumi on minu meelest alati olnud kõige vastikum varguse viis – teadmine, et võõrad räpased käed on sinu asjades tuhninud ning mingi kretiin on viibinud sinu jaoks pühas ja puutumatus paigas, on ikka väga ebameeldiv. Sellele tuleb lisada varastatud asjade materiaalne ja emotsionaalne väärtus. Kokku saamegi tunded, mis sellise teo läbi kannatanud inimeses valitsevad. Kes on sellises olukorras olnud, teab, millest ma räägin.

      Niisiis. Inimene on arusaadavalt endast väljas ja käitub kohati ebaadekvaatselt. Osad süüdistavad varguse toimumises otsesõnu kohale tulnud politseid. Asjaolu, et pätid vargil käisid, olevat nimelt politseinike tegevusetuse ja laiskuse otsene tulemus. Sellist juttu ajavad tavaliselt madalama intelligentsiga kannatanud. Arvestades inimest tabanud löögi tegelikku suurust, ei saa neid lolli jutu ajamises ülearu süüdistada.

      Õigussüsteemi suured saksad ei näe selliseid vaatepilte nagu kellegi tühjaks tehtud ja rüvetatud kodu. Ka ei näe kohtunikud kohtualuseid nende tavapärases miljöös linna peal laiamas ja kaaskodanikke terroriseerimas. Nende pilgu ees seisavad klanitud ja häbelikud noormehed,