Kesklinn. Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas. Paul Kass

joobes seltskond, neist üks tõmbas põuest roosaka töötõendi ja teatas vene keeles: „Ma olen Pärnu kriminaalpolitseist.”

      Suure vaevaga saime aru, et härrasmees soovib, et aitaksime tal baari sisse saada. Ja veel suurema vaevaga kordasime vene keeles oma kurba lugu Paikuse praktikast ja tagaruumi kadunud juhendajast. Ning teatasime vabandavalt, et ta eksib tõsiselt, arvates, et meie võimuses on baari külastajate arvu kuidagi reguleerida. Saime üldiselt hakkama, sest ära ta läks.

      Siis olime jälle oma lauas tagasi.

      „Kus kurat see hülgevunts on?” küsis mu kaaslane, Ida-Virumaalt pärit Jaanus Teeäär ei tea mitmendat korda.

      „Äkki joob seal taga,” arvasin mina.

      „Ei tea, töö ajal …?” kahtles Jaanus.

      „Siin on vist kõik võimalik.”

      Selleks ajaks oli karm reaalsus meie arusaamu politseitööst juba mõnevõrra korrigeerida jõudnud, ka oli meil baaris täisvormis istumisest tõsiselt kõrini. Paistis, et hülgevuntsidega vanemkordniku motivatsioon ja tööalane innukus jäid meie omale mõnevõrra alla. Lõpuks otsustasime oma patrooni üles otsida ja astusime kindlal sammul tagaruumidesse. Leidsime praktika juhendaja piljardit mängimas, ja ta ei olnud üldse rahul, kuuldes, et meie tahame ära minna.

      „No ei ole seal vormis mugav olla. Las me parem läheme ise kuhugi,” tulime vigases vene keeles välja väärt ideega.

      Lapsi omapead vormis linna peale saata vanemkordnik siiski võimalikuks ei pidanud ja peale partii lõppu arvas ta heaks liikuma hakata. Jätnud kõigiga kättpidi nägemist, loivas ta baarist välja. Järgnes 10 minutit tõsist politseitööd, mille käigus tegime tiiru ümber rannahoone. Jalad, mis siiatulekuga olid niiskeks saanud, said nüüd läbimärjaks. Teisel pool maja tagus vunts korraga mingile uksele ja vilistas läbilõikavalt. Üleval avati aken ja kostis venekeelne „Aa, sina oled!”. Alla loivas keskealine mees, kelle olid jalas politsei vormipüksid ja seljas madrusesärk. Läksime teisele korrusele veidrasse remondijärgus ruumi ning veetsime oma patrullteenistuse ülejäänud aja seal, kuulates ja osaliselt ka taibates oma patrooni ja tundmatu arutlusi ilmaelust, politseist, kalapüügist ja seenelkäimisest.

      Nüüd, nädal hiljem seda lugu meenutades tunnen ma korraks sisimas, et ega see ees ootav töö pruugigi nii väga ilus olla. See viib jutu ei tea mitmendat korda tulevikuplaanidele.

      „Ma ei teagi, kuhu ma täpselt satun,” ütlen.

      „Mina lähen Nõmme jaoskonda, mul vend seal ees. Ekspert.” Seda ütleb akna all voodil lösutav Indrek. Me kõik teame seda. Teame ka, et tema vanem vend on paras viinanina ning elumees. Ekspert – see on kõva sõna, see on see, kes kuriteopaigal jälgi võtab. Kõlab huvitavalt.

      „Kurat, see patrull on küll nüri värk.” Ma tõesti mõtlen nii ja tahan, noh, äkki näiteks kriminaalpolitseisse saada. Üksikasju ma nende tööst küll ei tea, aga nad käivad vähemalt erariides. Vist.

      Minu naaber Margo läheb liikluspolitseisse, tal on kindel suunamine. Vastasvoodil lamav Madis, armilise näoga kolge, läheb kodusesse Põlvasse, mis minu silmis on nii kauge ja võõras koht, et võiks asuda ka teisel planeedil. Mina üksi ei tea, mida tegema hakkan.

      „Kui ma kiirreageerimisgrupis olin,” alustab Indrek, „siis sai küll igas’t pulli.”

      Tema üksi on enne kooli kuu aega töötanud. Ma isegi nägin teda kord erariides vormis meeste kõrval Nõmme keskuse juures seismas. Vorme sel ajal veel igale matsile lihtsalt ei jagu.

      „Ükskord oli väljakutse, et mingid vanad õlid joovad ja karjuvad seal Nõmmel. Läksime kohale, ja kurat – kaks parmu keppisid põõsastes,” räägib elu näinud Indrek ja ruigab naerda.

      Meil teistel selliseid lugusid veel ei ole. Oleme otse keskkoolist tulnud nolgid ja teame elust vaid niipalju, kui läbi kodu- või klassiakna näha on olnud. Asotsiaalide suguelu me küll ette ei kujuta. Naerame ja Margo arvab:

      „Vanad parmud ei tee keppi.”

      Indrek, kelle tööalane professionaalsus on korraga kahtluse alla seatud, väidab vastu, et teevad küll, tema ise nägi. Margo ei usu endiselt ning algab hariv väitlus, mis kestab senikaua, kuni Indrek käratab:

      „Tule välja, kui mees oled!”

      Kargab siis ise püsti ja virutab Margole padjaga vastu pead.

      Nüüd läheb asjaks. Meie toas on leiutatud sõjalis-sportlik tegevus „Sportlik padjasõda”, mis on kõigi küsimuste lahendamisel asendamatu abiline. Eriti praegu, kui tüli on tõusnud tähtsa asja pärast.

      Mina asun kohtunikuks, Indrek ja Margo haaravad kumbki oma suure padja nurgast kahe käega kinni ning hakkavad teineteist materdama. Hetkega on kõigi roidumus kadunud ja pealtvaatajad elavad täiel häälel kaasa. Jälgin võitlejaid tähelepanelikult, sest aja jooksul on meil võitja selgitamiseks oma lemmikspordialal täpne punktisüsteem välja töötatud.

      „Viis punkti!” röögatan, kui Indrek tabab Margot ilusa kaarlöögiga lagipähe. Margo rabab seepeale Indrekust kinni ja nad kukuvad voodile, kus maadlevad edasi. See ei ole lubatud ja kohtunikuna teatan, et Indrek võitis. Maadlust see muidugi ei peata.

      Korraga läheb uks lahti ja sisse hüppab naabertoa elanik. Maadlusest välja tegemata teatab ta ühe hingetõmbega:

      „Mart ja Mägi said baaris tappa praegu.”

      Hoobilt on maadlus läbi ning me kõik rüseleme, joped seljas, trepist alla. Hetke pärast tormab umbes kolmkümmend tulevast seadusesilma mööda pikka sirget teed, mis viib kooli juurest Paikuse aleviku südamesse. Olen esimeste seas ja mõne minuti pärast paistab väike puust lobudik kutsuva sildiga „BAAR”. Keegi kohalik kuseb rahulikult baari nurga taga, tõstab siis läheneva müdina peale pilgu, tardub hetkeks ja kaob raginaga võssa. Rohkem me teda ei näe.

      Baaris pole aga enam kedagi. Teeme tiiru peale, suurem osa jääb baari ja võtab sisse kiiruga lahkunud kohalike kohad, teine osa tolgendab nõutuna väljas ja hakkab varsti kooli poole tagasi minema. Baari jäänud arutavad valjuhäälselt olukorda. Kohalikud on ikka eriti ülbeks läinud, viimane tappasaamine juba meelest läinud või?! Meie ajal on kõik konfliktid kohaliku noorsooga meie poolt vaadates positiivse lahendi leidnud. Kuri on alati karistada saanud, teisiti ei või tulevaste politseinike arvates muidugi ollagi. Viimasel ajal pole enam tülisid olnud, üheks põhjuseks ilmselt ka meie masendav arvuline ülekaal. On ju aasta 1991 ja politseikooli lennus üle üheksakümne kursandi.

      Baar on nüüd meie omasid täis. Otsest juhti meil pole ning pärast mõningast kaootilist arupidamist leiab kohaletulnute enamus, et on vaja baari jääda juhuks, kui kohalikud tagasi tulevad. Et neile siis korralik keretäis anda. See mõte paistab ka meile Indrekuga täiesti õige.

      „No kui juba siin oleme,” arvab Indrek irvitades, „siis teeme ikka mõne õlle kah.” Joomine on tegelikult keelatud, aga kui me mingit jama ei korralda ja vahele ei jää, siis juhtkond üle ka ei pinguta.

      „Noh, kui juba nii läks … Kurat, rahakotti ei ole kaasas.”

      „Viitsid ära tuua?”

      Ja juba sörgin ma kooli poole tagasi. Sinna on umbes kilomeeter maad. Trepist üles, rahakott kaasa, uuesti välja. Tempo tõuseb iseenesest, hea ja kerge on joosta, sest olen 18-aastane ja kaalun 62 kilo. Täiskuu ripub eemal metsa kohal, lõpuks ometi on miinuskraadid ja veidi lund. Mõnus külm õhk tungib kopsudesse ning korraga mõtlen, et küllap tunneb ennast sedasi ka talveöises lumises metsas kergel sammul jooksev hunt. Hundid on mulle alati millegipärast muljet avaldanud.

      Kuid hunti ei oota praegu kamraade täis Paikuse baar, õlu ja meeste jutud, ka ei asu ta kahe kuu pärast Eesti Vabariiki teenima ja suuri tegusid tegema. Tema eest ei jookse baari najal kusejad raginal metsa. Selliseid mõtteid mõeldes tunnen täiskuu all üle lume baari poole lennates enda olemasolust ja üldse ilmaasjade seisust puhast ja selget rõõmu, mida mitte miski ei riku. Ma olen noor, tugev ja terve, mul ei ole muresid ning ma ei karda mitte midagi.

      1992

      16. märtsil