Rob Roy. Walter Scott

Sulle, olin näinud tublisti vaeva) tõmmatavat välja kaubapakkumisteadete, arvete ja kogu selle tavalise pudi-padi hulgast, mis moodustab kaupmehe kirjavahetuse, nagu ma tookord mõtlesin. Minu arvates oleks niisugune tähtis kiri (ma ei söandanud isegi mitte endale lisada: ja nii hästi kirjutatud kiri) väärinud kindlasti erilist kohta ning hoopis tähelepanelikumat kohtlemist kui tavalised ärikirjad.

      Kuid isa ei märganud mu rahulolematust. Ja muide – ta poleks sellest hoolinudki, kui oleks ka märganud. Ta jätkas kirja käes hoides: “See on sinu kiri möödunud kuu kahekümne esimesest kuupäevast, Frank, milles sa mulle teatad,” isa luges otse mu kirjast, “et sellises ülitähtsas küsimuses, nagu seda on elutee ning kutseala valik, annab minu isalik headus sulle kindlasti kui mitte rohkem, siis vähemalt õiguse keelduda; et sul on kummuta-ma-tuid – jah, see sõna on just “kummutamatuid” (sooviksin muide, et su käekiri oleks selgem: et tõmbaksid t-dele kriipsud ja teeksid l-idele korralikud silmused) – kummutamatuid vastuväiteid minu poolt esitatud plaanidele. Samal teemal on siin veel palju juttu, mis võtab enda alla tubli neli lehekülge, kuigi selle oleks võinud kokku suruda nelja ritta, kui sa oleksid vähegi hoolinud selgest ja täpsest väljendusviisist. Sest lõppude lõpuks ütled sa, Frank, siin ikkagi ainult seda, et sa ei taha toimida nii, nagu mina soovin.”

      “Mitte et ma ei taha, söör, vaid et ma käesoleval juhul ei saa nii toimida.”

      “Sõnadest on minu juures väga vähe abi, noormees,” lausus mu isa, kelle järeleandmatus oli alati ühendatud täieliku rahu ja enesevalitsemisega. ““Ei saa” võib ju olla viisakam väljend kui “ei taha”, kuid seal, kus ei ole moraalset võimatust, tähendavad nad ühte ja sama. Aga ma ei poolda kiirustamist, me arutame seda asja pärast lõunat. – Owen!”

      Ilmus suurfirma “Osbaldistone ja Tresham” pearaamatupidaja Owen, kellel ei olnud veel neid hõbedasi käharjuukseid, mida Sina ikka austasid, sest ta oli siis alles veidi üle viiekümne, aga ta kandis sama või täpselt samasugust helepruuni ülikonda, samu pärlhalle siidsukki, sama hõbepandlaga kaelasidet, samu plisseeritud batistkätiseid, mida ta võõrastetoas laskis langeda kätele, kontoris aga keeras hoolikalt varrukate alla, et nad ei määrduks tindiga, mida ta iga päev rohkesti tarvitas, – ühesõnaga, seesama väärikas, soliidne, kuid heatahtlik Owen, kes jäi selliseks kuni surmani.

      “Owen,” ütles isa, kui lahke vanamees mind südamlikult mind kätles, “te peate täna lõunastama koos meiega ja kuulama uudiseid, mida toob Frank meie sõpradelt Bordeaux’st.”

      Owen tegi austuse ning tänutunde märgiks temale nii omase jäiga kummarduse, sest kuna tol ajal rõhutati vahet ülema ja alama vahel meie ajale võõra teravusega, tähendas selline kutse küllaltki olulist soosingut.

      Mulle jääb see lõunasöök kauaks meelde. Tundes sügavat erutust ning isegi mõningat pahameelt, ei suutnud ma vestlusest osa võtta nii aktiivselt, nagu isa seda näis ootavat, ja vastasin liiga sageli vääriti küsimustele, millega ta mind ründas. Owen, kelles võitlesid austus oma patrooni ja armastus nooruki vastu, keda ta lapsena oli põlvedel hüpitanud, püüdis – nagu vaenlase poolt rünnatava rahva arglik, kuid innukas liitlane – leida õigustust igale mu vääratusele ja katta mu taganemisi. Need manöövrid aga, selle asemel et mind kaitsta, ainult õhutasid isa meelepaha, millest langes osa ka mu heale eestkostjale. Dubourg’i majas viibides ei olnud ma käitunud just päriselt nii nagu too ametnik, kes

      viis oma isal murest meeled segi,

      sest ärikirja asemel ta värsse tegi,

      aga tõtt-öelda ei olnud ma külastanud kontorit ka sagedamini, kui minu arvates just parajasti vaja oli, et kindlustada endale hea hinnang prantslaselt, meie firma kauaaegselt korrespondendilt, kellele isa oli teinud ülesandeks pühendada mind kaubanduse saladustesse. Tegelikult pöörasin ma seal peatähelepanu kirjandusele ja kehalistele harjutustele. Mu isa oli kaugel sellest, et laita püüet omandada sedalaadi vaimseid teadmisi ja füüsilisi oskusi. Tal oli küllalt kaine mõistus, et näha, kui hästi need inimest ehivad, ja ta sai aru, et need tõstavad paremini esile ja vääristavad isikut, kelleks ma tema soovi kohaselt pidin saama. Tema südamesooviks aga oli pärandada mulle lisaks oma varandusele ka plaanid ja arvestused, mille varal ta lootis mulle määratud rikkalikku pärandit suurendada ning põliseks muuta.

      Armastus oma elukutse vastu oli motiiv, mida ta pidas kõige mõjuvamaks, kui ta mulle tungivalt soovitas käia sama teed, mille tema oli valinud; aga tal oli selleks veel teisigi põhjusi, millest ma sain teada alles hiljem. Oma plaanides oli ta tormakas, samal ajal aga osav ja julge, ning iga uus ettevõtmine andis talle õnnestumise korral tõuke – ja ka vahendid – uuteks tehinguteks. Näis, et ta tundis vajadust minna auahne vallutaja kombel üha edasi, saavutuselt saavutusele, peatumata selleks, et kindlustada võitude vilja, veel vähem selleks, et seda nautida. Kuna ta oli harjunud nägema oma varandust kõikumas juhuse kaaludel ning oskas alati leida teid nende kallutamiseks enda kasuks, näis tema tervis aina paranevat, tema julgus ja toimekus üha kasvavat erutavates õnnemängudes, milles ta riskis kogu oma varaga. Selle poolest sarnanes ta meremehega, kes on harjunud trotsima nii laineid kui ka vaenlast ning kelle enesekindlus tormi või lahingu eel alati tõuseb. Ometi teadis ta, et aastad või ootamatu haigus võivad röövida tema tervise, ja seepärast püüdis ta kindlustada endale minu isikus abilise, kes võtaks üle tüüri, kui tema jõud raugeb, ning juhiks laeva tema nõuannete ja näpunäidete järgi. Niisiis tõid isaarmastus ja kiindumus oma plaanidesse teda ühele ning samale otsusele. Kuigi ka Sinu isa paigutas oma kapitali meie ettevõttesse, oli tema ikkagi ainult “vaikiv osanik”, nagu äriringkondades öeldakse. Owenil aga, kes oli oma aususe ja arvutamisosavuse tõttu hindamatu pearaamatupidaja, polnud piisavalt teadmisi ega võimeid, et orienteeruda kogu firma juhtimise keerdkäikudes. Kui isa oleks pidanud äkki elust lahkuma, mis oleks siis saanud kogu tema plaanidemaailmast, kui tema poega poleks kasvatatud kaubanduslikuks Herakleseks, kes suudab võtta oma õlule raskuse, mille loovutab langev Atlas? Ja mis oleks saanud pojast endast, kui ta oleks end äkki leidnud võhikuna äritehingute labürindis ilma teadmiste lõngakerata sellest väljapääsemiseks? Kõigil neil otseselt väljendatud ja väljendamata jäetud põhjustel oli mu isa otsustanud, et mul tuleb hakata kaupmeheks, nagu seda oli tema, ja oma otsustes oli ta absoluutselt kõigutamatu. Kuid minuga oli ikkagi tarvis nõu pidada; mina aga olin teinud just vastupidise otsuse, mille juures ma püsisin temalt endalt päritud kangekaelsusega.

      Ma loodan, et minu tookordset vastuseisu isa soovidele vabandab mõnevõrra asjaolu, et ma päriselt ei mõistnud, millele need soovid olid rajatud, ega seda, kui suurel määral sõltus nende täitumisest tema õnn. Kujutledes, et olen tulevikus kindlustatud suure pärandiga ja kuni selle saamiseni küllaldase kapitaliga äraelamiseks, ei tulnud mulle kordagi pähe, et ma peaksin ise nende hüvede kindlustamiseks töötama ja taluma kitsendusi, mis on mu maitsele ja iseloomule vastumeelsed. Isa ettepanekus nägin ma ainult soovi, et mina suurendaksin veelgi tema poolt kokkukuhjatud rikkusi. Pidasin end ise oma õnne sepaks ega uskunud, et võiksin seda õnne täiustada, suurendades varandust, mis minu arust oli juba niigi küllaldane ja isegi enam kui küllaldane kõigiks vajadusteks, mugavusteks ja valitud lõbustusteks.

      Ja niisiis, kordan veel, et kasutasin Bordeaux’s oma aega teisiti, kui seda oli kavandanud mu isa. Selle, mis tema arvates oli minu peamiseks eesmärgiks tolles linnas, olin ma kõiki teisi eelistades lükanud viimasele kohale ja oleksin selle meelsasti hoopis kõrvale jätnud, kui oleksin vaid julgenud. Dubourg, kelle suhted meie kaubamajaga olid küllalt soodsad ja kes sai neist rohkesti kasu, oli liiga kaval poliitik selleks, et anda firma juhile tema ainsa poja kohta hinnangut, mis oleks põhjustanud nii minu kui ka isa pahameelt. Samuti võis ta, nagu Sa peagi kuuled, taotleda oma isiklikku kasu, kui lubas mul silmist lasta need eesmärgid, mille saavutamiseks olin antud tema hoole alla. Oma käitumises ei astunud ma üle sündsuse ja korralikkuse piiridest, nii et ses suhtes ei saanudki ta mulle anda halba iseloomustust, isegi kui oleks seda tahtnud; võib-olla aga oleks see libe prantslane olnud niisama vastutulelik ka sel juhul, kui ma oleksin endale lubanud halvemaid kalduvusi kui loidus ja vastumeelsus kaubandusliku tegevuse suhtes. Kuna ma tõepoolest kulutasin tubli osa ajast tema poolt soovitatud kaubanduslikele õpingutele, ei olnud ta põrmugi kade nende tundide pärast,