Esseed. Oscar Wilde

võivad tõepoolest aidata tõlgendada osa selle vabastatud vaimu uuest sünnist, mida me renessansiks nimetame, aga mida ütlevad hollandi kunsti joobnud mühakad ja lõugavad talumatsid meile hollandi suure hinge kohta? Mida abstraktsem ja ideaalsem on kunst, seda suuremal määral avab see meile oma ajastu meelelaadi. Kui me soovime mingit rahvast tema kunsti kaudu mõista, siis vaadakem selle arhitektuuri ja muusikat.

      CYRIL: Selles suhtes olen ma sinuga täiesti nõus. Ajastu vaimu saab kõige paremini väljendada abstraktsetes ideaalsetes kunstides, sest vaim ise on abstraktne ja ideaalne. Teiselt poolt aga, kui me tahame saada ajastu nähtavat külge, nagu öeldakse, selle pilti, siis peame muidugi matkivate kunstide poole pöörduma.

      VIVIAN: Minu arvates ei pea. Lõpuks annavad matkivad kunstid meile üksnes mõningate kunstnike või teatud kunstikoolkondade eri stiile. Sa ei kujutle ometi, et keskaja inimesed sarnanesid vähimalgi määral kujutistega keskaegsetel klaasimaalingutel või keskaegsete kivi- ja puuskulptuuridega või keskaegse sepistöö kujudega või figuuridega keskaegsetel gobeläänidel ja kaunistatud käsikirjades. Nad olid tõenäoliselt väga tavalise välimusega inimesed, kelle väljanägemises polnud midagi groteskset, tähelepanuväärset ega fantastilist. Keskaeg sellisena, nagu me seda kunsti põhjal tunneme, on lihtsalt üks kindel kunstistiil ning pole vähimatki põhjust, miks ei peaks samasuguse stiiliga kunstnik tekkima üheksateistkümnendal sajandil. Ükski suur kunstnik ei näe asju kunagi sellisena, nagu need tegelikult on. Kui ta näeks, lakkaks ta olemast kunstnik. Võtame ühe näite meie oma päevilt. Ma tean, et sulle meeldib jaapani kunst. Niisiis, kas sa tõesti kujutled, et kusagil on olemas niisugused jaapanlased, keda meile kunstis pakutakse? Kui sa seda usud, ei ole sa jaapani kunstist üldse kunagi aru saanud. Need jaapanlased on teatud üksikute kunstnike teadlik ja sihilik looming. Kui sa asetad Hokusai või Hokkei või ükskõik millise suure jaapani kunstniku pildi reaalse jaapani härrasmehe või daami kõrvale, siis näed, et nende vahel pole mitte mingit sarnasust. Jaapanis elavad reaalsed inimesed on üldjoontes üsna samasugused nagu inglased, see tähendab, nad on äärmiselt tavalised ning nende juures pole midagi veidrat ega erakordset. Tegelikult on terve Jaapan puhtakujuline väljamõeldis. Pole olemas niisugust maad, pole olemas niisugust rahvast. Üks meie võluvamaid kunstnikke läks hiljuti Krüsanteemimaale narris lootuses jaapanlasi näha. Ainsad, mida ta nägi, ainsad, mille maalimiseks tal võimalus avanes, olid mõned laternad ja mõned lehvikud. Nagu tema tore näitus härraste Dowdeswellide galeriis meile liigagi hästi näitas, ei õnnestunud tal seal mingeid elanikke avastada. Ta ei teadnud, et jaapanlased on, nagu ma juba ütlesin, lihtsalt üks stiil, kunsti hõrk kujutelm. Seega, kui sa tahad Jaapanist mingit muljet saada, siis ei käitu sa nagu turist ega lähe Tokiosse. Vastupidi, sa jääd koju ja küllastad ennast teatud jaapani kunstnike töödest ning seejärel, kui sa oled nende stiili vaimu omandanud ja nende fantaasiaküllast nägemislaadi mõistnud, lähed sa mõnel pärastlõunal parki istuma või Piccadillyle kõndima, ning kui sa ei suuda siis seal näha täielikku jaapanipärasust, ei näe sa seda ka kusagil mujal. Või kui uuesti minevikku tagasi pöörduda, võime võtta teiseks näiteks vanad kreeklased. Kas sa arvad, et kreeka kunst ütleb meile, millised olid kreeklased? Kas sa usud, et Ateena naised olid nagu Parthenoni friisi suursugused ja väärikad kujud, või nagu need imepärased jumalannad, kes istusid sellesama hoone kolmnurksetes ehisviiludes? Kui kunsti põhjal otsustada, siis olid nad just sellised. Aga loe näiteks sellise autoriteedi kirjutisi nagu Aristophanes. Sa leiad, et Ateena daamid nöörisid end kinni, kandsid kõrge kontsaga kingi, värvisid oma juuksed kollaseks, värvisid ja jumestasid oma nägu ning olid täpselt samasugused nagu kõik narrilt moodsad või langenud olevused meie ajal. Tõsi on see, et me vaatame möödunud ajastuid täielikult kunstimeediumi kaudu ning kunst ei ole meile õnneks ainsalgi korral tõtt rääkinud.

      CYRIL: Aga kuidas on lugu inglise maalikunstnike moodsate portreedega? Need on ju ometi sarnased inimestega, keda nad peaksid kujutama?

      VIVIAN: Seda küll. Need on nende inimestega nii sarnased, et saja aasta pärast ei usu neid keegi. Ainsad usutavad portreed on need, milles on väga vähe portreteeritavat ja väga palju kunstnikku. Holbeini joonistused tema aja meestest ja naistest jätavad meile oma jäägitu reaalsustundega sügava mulje. See on nii aga üksnes sellepärast, et Holbein sundis elu oma tingimustega nõustuma, püsima oma piirides, jäljendama tema tüüpi ja näitama end sellisena, nagu tema seda näha tahtis. Just stiil paneb meid mingit asja uskuma – ei miski muu kui stiil. Enamik meie moodsaid portretiste on määratud täielikku unustusse langema. Nad ei maali kunagi seda, mida nad näevad. Nad maalivad seda, mida publik näeb, aga publik ei näe kunagi midagi.

      CYRIL: Noh, pärast seda arvan ma, et tahaksin kuulda sinu artikli lõppu.

      VIVIAN: Rõõmuga. Ma ei oska tegelikult öelda, kas sellest on mingit kasu. Meie sajand on tõesti kõigist võimalikest kõige igavam ja proosalisem. Isegi uni on meid reetnud, sulgenud vandliväravad ja avanud sarvest väravad. Inglismaa suure keskklassi unenäod sellisena, nagu need on kirja pandud härra Myersi kahes paksus selleteemalises köites ja Psüühikaühingu toimetistes, on kõige masendavamad asjad, mida ma elus olen lugenud. Nende seas pole isegi ühtki korralikku õudusunenägu. Need on lihtlabased, räpased ja igavad. Mis aga puutub kirikusse, siis ma ei oska mõelda, mis oleks ühe maa kultuurile veel parem kui inimeste rühma olemasolu, kelle kohus on uskuda üleloomulikkusse, sooritada iga päev imesid ja hoida elus seda müüdiloome võimet, mis on kujutlusvõimele nii oluline. Kuid Inglise kirikus saavutab inimene edu mitte oma uskumisvõime, vaid uskmatusvõime tõttu. Meie kirik on ainus kirik, kus altari juures seisab skeptik ja kus püha Toomast peetakse ideaalseks apostliks. Nii mitmedki auväärsed vaimulikud, kes veedavad oma elu imetlusväärse ligimesearmastusega tegutsedes, elavad ja surevad märkamatult ja tundmatuna, kuid piisab vaid sellest, et mõni pealiskaudne harimatu ükskõik kummast ülikoolist tulnud kraadita lõpetaja ronib kantslisse ja väljendab oma kahtlusi Noa laeva, Piileami eesli või Joona ja vaala osas, ning juba tormabki pool Londonit teda kuulama ja istuma ammuli sui, imetledes õndsalikult tema suurepärast mõistust. Praktilise mõistuse kasv Inglise kirikus on asi, mida tuleb väga kahetseda. See on tegelikult alandav järeleandmine realismi ühele madalale vormile. See on lisaks veel ka tobe. See tuleneb täielikust võhiklikkusest psühholoogias. Inimene võib uskuda võimatut, aga inimene ei suuda kunagi uskuda ebatõenäolist. Kuid ma pean lugema ette oma artikli lõpu:

      „See, mida me tegema peame, see, mis on igatahes meie kohus, on selle vana valetamise kunsti elustamine. Publiku harimiseks on muidugi võimalik palju ära teha asjaarmastajatel koduses ringis, kirjanduslikel lõunasöökidel ja pärastlõunastel teejoomistel. See on aga pelgalt valetamise kerge ja veetlev külg, see, mida tõenäoliselt kuuldi Kreeta õhtusöökidel. On veel palju teisi vorme. Näiteks valetamine mingi isikliku kasu saamise eesmärgil – kõlbelise sihiga valetamine, nagu seda tavaliselt nimetatakse –, kuigi viimasel ajal on selle peale natuke paha pilguga vaadatud, oli see äärmiselt populaarne antiikmaailmas. Athena naerab, kui Odysseus lausub talle oma „kavalalt välja mõeldud sõnu”, nagu härra William Morris on seda väljendanud, ning valelikkuse hiilgus valgustab Euripidese tragöödia plekitu kangelase kahvatut laupa ja paigutab mineviku üllaste naiste sekka Horatiuse ühe kõige imelisema oodi noore mõrsja. Hiljem ülendati see, mis oli olnud üksnes loomulik vaist, teadlikuks teaduseks. Inimkonnale loodi juhatuseks keerulised reeglid ning selle teema ümber kujunes tähtis kirjanduslik koolkond. Tõepoolest, kui meenutada Sancheze suurepärast filosoofilist traktaati selles küsimuses, siis tekib paratamatult kahetsus, et kellelegi pole kunagi pähe tulnud kirjastada selle suure moraliseerija teoste odavat ja tihendatud väljaannet. Lühike algõpik „Millal ja kuidas valetada”, kui see oleks antud välja ahvatleval ja mitte eriti kallil kujul, leviks kindlasti laialt ning sellest oleks paljudele tõsistele ja sügavalt mõtlevatele inimestele tõelist praktilist kasu. Valetamine noorte harimise eesmärgil, mis on koduse hariduse alus, on meie seas veel püsima jäänud, ning selle eelised on nii imetlusväärselt esile toodud Platoni „Vabariigi” esimestes raamatutes, et sellel pole vaja pikemalt peatuda. See on niisugune valetamislaad, milleks on erilised võimed kõigil headel emadel, kuid seda on võimalik veel edasi arendada ning koolivalitsus on selle kurval kombel kahe silma vahele jätnud. Valetamine kuupalga pärast on muidugi hästi tuntud Fleet Streetil, ning poliitiliste juhtkirjade kirjutamise ametil on kahtlemata oma eelised. Seda peetakse aga üsna igavaks tegevuseks ning kindlasti ei jõua see palju kaugemale