Esseed. Oscar Wilde

ära veini valmimisaasta ja kvaliteet, pole vaja tühjaks juua tervet vaati. Ilmselt on poole tunni jooksul vägagi kerge öelda, kas raamat on midagi väärt või see ei kõlba kuhugi. Kui inimesel on vormivaistu, siis piisab kümnest minutist. Kes tahab igavast köitest läbi kahlata? Seda maitstakse ja sellest piisab – ma kujutleksin, et rohkem kui piisab. Ma tean küll, et nii maalikunstis kui ka kirjanduses on palju ausaid töötegijaid, kes on igasuguse kriitika vastu. Neil on täiesti õigus. Nende teostel pole nende ajastuga mingit intellektuaalset seost. See ei suurenda meie naudingut ühegi uue koostisosa võrra. See ei anna tunnistust mingist värskest mõttearendusest, kirest ega ilust. Sellest ei tuleks kõnelda. See tuleks jätta unustuse hooleks, mille see on ära teeninud.

      ERNEST: Aga kulla mees – anna andeks, et ma sind katkestan –, mulle tundub, et sa lased oma kirel kriitika vastu end liiga kaugele kanda. Sest lõpuks pead isegi sina möönma, et mingit asja teha on palju raskem kui sellest rääkida.

      GILBERT: Mingit asja teha on raskem kui sellest rääkida? Üldsegi mitte. See on üldlevinud jäme viga. Mingist asjast rääkida on väga palju raskem kui seda teha. Tegeliku elu vallas on see muidugi ilmselge. Ajalugu võib teha igaüks. Seda kirjutada suudab üksnes suur inimene. Pole ühtki tegevuslaadi, ühtki tundeilmingut, mida me madalamate loomadega ei jagaks. Üksnes keele abil tõuseme me neist või üksteisest kõrgemale – keele abil, mis on mõtte isa ja ema, mitte aga laps. Tegutsemine on tõesti alati kerge, ning kui seda esitatakse meile selle kõige pidevamas ja seetõttu kõige halvemas vormis, mis on minu arusaamist mööda tõeline töökus, siis saab sellest lihtsalt nende inimeste pelgupaik, kellel pole kõige vähematki teha. Ei, Ernest, ära räägi mulle tegutsemisest. See on pime ja sõltub välismõjudest ning selle paneb liikuma impulss, mis on olemuselt alateadlik. See on oma põhiolemuselt puudulik nähtus, sest seda piirab juhus ning see ei tea oma suunda, sest see on pidevalt vastuolus oma sihiga. Selle aluseks on kujutlusvõime puudumine. See on nende inimeste viimane abivahend, kes ei tea, kuidas unistada.

      ERNEST: Gilbert, sa suhtud maailmasse nii, nagu oleks see klaaskuul. Sa hoiad seda käes ja keerutad, et oma tujukat kujutlusvõimet rahuldada. Sa ei tee midagi muud peale ajaloo ümberkirjutamise.

      GILBERT: Ainus kohus, mis meil on ajaloo ees, on selle ümberkirjutamine. See pole sugugi kõige väiksem neist ülesannetest, mis on varuks kriitilisele vaimule. Kui me oleme elu valitsevad teaduse seadused täielikult avastanud, siis mõistame, et ainus, kellel on rohkem pettekujutlusi kui unistajal, on tegudeinimene. Ta ei tea tõesti ei oma tegude lähtekohti ega tulemusi. Põllult, millele ta on enda arvates okkaid külvanud, oleme me kogunud viinamarjasaagi, ning viigipuu, mille ta meie rõõmuks istutas, on niisama viljatu nagu astelpõõsas ja veelgi mõrum. Just sellepärast et inimkond pole kunagi teadnud, kuhu ta läheb, ongi ta olnud võimeline oma teed leidma.

      ERNEST: Nii et sa arvad siis, et tegutsemise valdkonnas on teadlik eesmärk meelepete?

      GILBERT: See on hullem kui meelepete. Kui me elaksime piisavalt kaua, et oma tegude tulemusi näha, siis võiks juhtuda, et need, kes nimetavad ennast heaks, tunneksid tülgastust tuimast süümepiinast, ja neid, keda maailm nimetab kurjaks, liigutaks ülev rõõm. Iga väike asi, mida me teeme, läheb elu suurde masinavärki, mis võib meie voorused pulbriks jahvatada ja need väärtusetuks teha, või meie patud uue, seninähtust imelisema ja imestusväärsema tsivilisatsiooni koostisosadeks teisendada. Kuid inimesed on sõnade orjad. Nad raevutsevad materialismi vastu, nagu nad seda nimetavad, unustades, et pole olnud ühtki materiaalset edenemist, mis poleks maailma hingestanud, ning et ainult vähesed – kui needki – vaimsed ärkamised pole raisanud maailma võimeid viljatutes unistustes, tulututes püüdlustes ning tühjade või kammitsevate tõekspidamistega. See, mida nimetatakse patuks, on progressi oluline koostisosa. Ilma selleta maailm stagneeruks, jääks vanaks või kaotaks värvi. Patt suurendab oma uudishimuga rassi kogemust. Selle võimendatud individualismi maksmapanemine päästab meid monotoonsusest. Käibivate moraaliarusaamade kõrvaleheitmise tõttu on see kõige eetilisem. Ja nüüd siis voorused! Mis on voorused? Loodus, nagu ütleb meile härra Renan, ei hooli suurt kasinusest ning võib olla, et tänapäeva Lucretiad võlgnevad oma häbiplekkidest pääsemise eest tänu pigem Maarja Magdaleena häbile kui nende enda puhtusele. Ligimesearmastus, nagu on olnud sunnitud tunnistama isegi need, kelle religiooni juurde see ametliku osana kuulub, teeb ohtralt paha. Juba pelgalt südametunnistuse olemasolu, millest inimesed tänapäeval nii palju lobisevad ja mille üle nad nii võhiklikult uhkust tunnevad, on meie puuduliku arengu tundemärk. Enne kui me täiuslikuks saame, peab see vaistuga kokku sulama. Enesesalgamine on lihtsalt meetod, mille abil inimene oma edasiminekut pidurdab, ning eneseohverdus on pärit metslase enesesandistamise kombest, osa sellest vanast valu kummardamisest, mis on nii hirmus tegur maailma ajaloos ning mis veel nüüdki iga päev ohvreid nõuab ja mille altareid meie maal leidub. Voorused! Kes teab, mis asjad on voorused? Seda ei tea sina. Seda ei tea mina. Seda ei tea keegi. Meie edevusele mõjub hästi, kui me tapame kurjategija, sest kui me laseksime tal elada, võiks ta meile näidata, mida me oleme tema kuriteoga võitnud. Pühaku hingerahule on kasulik see, kui ta märtrisurma läheb. Tal jääb tema külvatud seemne võigas lõikus nägemata.

      ERNEST: Gilbert, see kõlab küll liiga karmilt. Pöördugem tagasi kirjanduse meeldivamasse valdkonda. Mida sa nüüdsama ütlesidki? Et mingist asjast on raskem rääkida kui seda teha?

      GILBERT (pärast pausi): Jah, tundub, et ma tihkasin seda lihtsat tõde väljendada. Kindlasti mõistad sa nüüd, et mul on õigus. Kui inimene tegutseb, on ta hüpiknukk. Kui ta kirjeldab, on ta poeet. Selles seisnebki kogu saladus. Tuulise Ilioni lähedastel liivastel lagendikel oli küllalt kerge saata värvitud vibult teele sälgustatud nool või heita pikk saarepuust käepidemega oda vastu nahast ja leekivast messingist kilpi. Abielurikkujast kuningannal oli kerge laotada Tüürose vaibad oma isandale maha ning seejärel, kui mees lebas kägaras marmorvannis, heita üle ta pea purpurpunane võrk ja hõigata oma siledanäolist armukest, et see torkaks läbi võrgusilmade tera südamesse, mis oleks pidanud purunema Aulises. Isegi Antigonel, keda ootas surm nagu peig, oli kerge kõndida keskpäeval reostatud õhus, ronida mäkke ja puistata lahket mulda armetule alasti surnukehale, millel polnud hauda. Aga kuidas on lugu nendega, kes neist asjust kirjutasid? Kuidas on lugu nendega, kes neile reaalsuse ja igavese elu andsid? Kas nemad ei ole suuremad kui mehed ja naised, kellest nad laulavad? „See armas rüütel Hektor on surnud,” ja Lukianos räägib meile, kuidas Menippos nägi hämaras allilmas Helena pleekivat pealuud ning imestas, et nii sünge soosingu pärast saadeti teele kõik need sarvilised laevad, said maha löödud kõik need ilusad soomusrüüdega mehed ja paisatud põrmu need tornidega linnad. Ometi astub Leda luigesarnane tütar iga päev välja parapetile ja vaatab sõja käiku. Hallhabemed imetlevad tema ilu ja ta seisab kuninga kõrval. Oma maalitud vandlist kambris lebab tema armuke. Ta lööb läikima oma elegantset relvastust ja kammib oma sarlakpunast sulge. Helena mees käib relvakandja ja paaþi saatel telgist telki. Helena näeb tema heledaid juukseid ja kuuleb, või kujutleb, et kuuleb, seda selget külma häält. All hoovis kinnitab Priamose poeg oma vaskset kürassi. Andromache valged käed hoiavad tal kaela ümbert kinni. Mees paneb kiivri maha, et nende väike laps kartma ei hakkaks. Oma telgi tikitud eesriide taga istub Achilleus lõhnastatud rüüs, samal ajal kui tema südamesõber asutab kullatud ja hõbedases varustuses võitlusse minema. Sellest kummaliselt nikerdatud kirstust, mille ema Thetis oli laevale toonud, võtab mürmidonide isand selle saladusliku karika, mida inimese huuled pole kunagi puudutanud, puhastab seda väävliga ning jahutab värske veega ja siis, pesnud käed, täidab ta karika häilitud õõnsuse musta veiniga ning loksutab tummist viinamarjaverd maha selle auks, keda austasid Dodonas paljasjalgsed prohvetid, ja palvetab tema poole, teadmata, et ta palvetab asjatult ja et ta parima kaaslase Patroklose hukk saabub kahe Trooja sõdalase – Panthousi poja Euphorbose, kelle otsmikulokkidesse oli põimitud kulda, ja Priamidose käe läbi. Nad on varjukujud, eks ole? Udu ja mägede kangelased? Viirastused laulust? Ei, nad on reaalsed. Tegutsemine! Mis on tegutsemine? See sureb oma energia hetkel. See on labane lõivumaksmine faktile. Maailma on loonud laulik unistajale.

      ERNEST: Sel ajal kui sa räägid, näib see ka mulle nii.

      GILBERT: See on tõesti nii. Trooja kõdunevas kantsis lamab sisalik, otsekui oleks ta tehtud rohelisest pronksist. Öökull on teinud Priamose paleesse pesa. Üle tühja tasandiku ajavad lamba- ja kitsekarjus oma karja