Kingin Sulle tervist. Tervendaja Volli. Margit Mikk-Sokk

enam nii ei olnud. Äripartner tõmbas meil naha lõhki ja jättis meile raha maksmata. Siis tekkis meeleheide, viinavõtmise hood. Nii kaua kui on raha, on sul joomasõbrad. Mul oli 10 traktorit, kopp, autod, kõik müüsin maha, et võlgu katta. Isegi sellest ei jätkunud. Kaotasin selle jamaga ligi miljon krooni. Helpisin seda putru päris tükk aega.

      Pärast seda töötasin lühikest aega kinnisvaraäris. Ei tea, kas keegi pani karvase käe vahele, aga siis tulid mulle ravitseja võimed.

      VII peatükk

      Arstide poolt maha kantud

      Õisu metskonnas metsnikuna töötamise ajal oli mul vaja korra Tallinnas ära käia ja tegin neli päeva töölt poppi, kellelegi käest luba ei küsinud. Siis olid juba segased ajad, palju oli koondamisi, kõik kartsid oma kohtade pärast. Parasjagu olid metskonnas revidendid sees ja hakati uurima, kus ma olin. Metsaülem kartis oma töö pärast ja käskis mul sekelduste vältimiseks haigusleht tuua. Läksin perearsti käest haiguslehte saama. Arst küsis, et mis tervisel viga on. Ma siis ütlesin, et olen külmetanud ja nina tatine. Arst pani mind pikali ja tegi südame kardiogrammi ja ütles siis, et tõuse nüüd ettevaatlikult üles, kutsun kiirabi ja lähed Viljandi haiglasse. Ma protesteerisin, et mis kiirabi, mul endal auto, kui vaja, sõidan kohale. Läksin Viljandi haiglasse, seal vaadati otsa, öeldi, et pange kohe ratastooli ja viige patsient kabinetti. Ma siis jälle protesteerisin, et ma olen terve inimene, lähen ikka omal jalal. Läksin siis arsti vastuvõtule, arst hakkas õdesid sõimama, et miks mind ratastooli ei pandud, käskis kohe palatisse tilgutite alla panna. Olin siis neli päeva tilgutite all. Avastati südame arütmia, öeldi, et kohe-kohe süda jääb seisma, arvati et on infarkt. Siis olin veel nädal aega üldpalatis. Määrati invaliidsuse kolmas grupp. Öeldi, et võin süüa ainult mannaputru, tatraputru, taist kanaliha, kananahka ei või, sealiha unusta ära, viina ei tohi võtta, ainult veini jne. Neli rohtu kirjutati välja. Öeldi, et sööd neid kuni elad. Läksin koju, nädal-kaks olin võtnud neid rohtusid, kui sain juhuslikult klassivennaga kokku, kes töötas minu perearsti mehega koos. Arst oli kodus rääkinud minu seisundist mehele ja mees rääkis töö juures edasi. Nii need jutud levivad. Klassivend ütles mulle, et sul pole enam palju elada jäänud, su seisund on nii hull.

      Ma siis vihastasin, mõtlesin, kui nii vähe on jäänud, siis tuleb elu nautida. Läksin poodi, ostsin pudeli viina ja sakuska, läksime klassivennaga istuma ja jõime selle viina ära. Kui koju jõudsin, oli naine pahane, et ise olen nii haige ja joon viina. Pärast seda lõpetasin tablettide söömise, võtsin viina, sõin pekiliha. Olen juba 18 aastat arstide antud „tähtajast“ üle elanud. Vahetevahel pulsi pärast võtan mõne üksiku tableti, aga eriti ei tunne, et mul midagi viga oleks.

      Praegu ma tean, et meie kliimas ei tohi infarkti- ja insuldihaiged veini üldse juua, sest kui veri on niigi paks, siis vein teeb selle veel paksemaks. Mägedes, kus õhk on hõre, joovad inimesed veini, et verd paksemaks saada. Meie peame viina jooma, et verd vedelamaks saada.

      Selle invaliidsusgrupi pärast oleks tulnud iga aasta haiglas olla, ma ei viitsinud sellega jännata, nüüd pole mul enam gruppi ka. Oleksin neid putrusid söönud, oleksin võib-olla juba teises ilmas olnud. Ma arvan, et see diagnoos oli õige, ma lihtsalt olen nii paksu nahaga, et ei tundnud seda. Mina olen siiani saanud ennast igasuguste asjade puhul ise aidata. Kui ravitsejad väidavad, et nad ei saa ennast aidata, siis on midagi valesti. Kui sulle on antud see võime, siis saad aidata.

      Volli koos kolleegidega Õisu metskonna päevil.

      VIII peatükk

      Uus pere

      Õisus töötamise ajal tekkis mu pereelus segane periood. Sai viina võetud, lollusi tehtud, tekkis teine suhe. Sellest sündis ka laps. Tütar Marieth on praegu 12aastane. Uus armastus Eva oli minust 20 aastat noorem. Tal oli enne poeg varasemast kooselust. Tulin Pollist Tallinnasse ära, hakkasime koos elama. Praegu töötab ta küünestuudios administraatorina.

      Oma esimesest naisest lahutasin üsna hiljuti. Põhjused olid materiaalsed. Kui minuga midagi juhtuks, jääksid autoliisingud või muud kohustused ju tema kanda, seda ma ei soovinud. Kirjutasin maa ja maja, mille olin ehitanud tema nimele. Tahtsin, et ta tunneks ennast kindlustatuna, et keegi teda vanuigi põõsa alla ei tõstaks. Tema on ja jääb minu laste emaks.

      Tänaseks on see teine suhe karile jooksnud ja üürisin endale omaette korteri, kus elan. Ostsin endale ka Polli järve äärde korteri. Praegu on see mul maakodu eest, aga võib-olla aastate pärast kolingi sinna elama.

      Mul on suhted säilinud oma mõlema perega, minu esimene naine abistas mind hiljuti mõnda aega ka töö juures. Leian, et vaatamata lahkuminekutele peavad mehed oma laste ja ka eelmiste perede eest edasi hoolitsema. Kui lahutuse korral hüljatakse oma pered ja jäetakse lapsed hooletusse, on see minu meelest äärmiselt vale ja lubamatu.

      Marieth ja Eva.

      Volli koos tütre Mariethi ja tütretütarde Birgiti ja Beritiga 2003. aastal.

      IX peatükk

      Kuidas ma kuuli rindu sain

      Minu hobideks on kalastamine ja jahilkäigud. Mul on oma mootorpaat, aga kalale minekuks on aega järjest vähem, möödunud suvel ei saanud paati kordagi vette. Jahil käin aga siiani. Ükski jaht ei kordu, loomade liikumised ja situatsioonid, kuhu satud, on alati erinevad. Enne jahti tuleb teha korralik luure. Ma leian, et loodusel on omad valikud. Loom, kes peab püssi ette jääma, see ka jääb. Kuul tabab seda, kes ei jõua eest ära joosta, on nõrgem, teistest viletsam. Ma ei suuda kana tappa, aga põtra võin lasta. Kuid noaga ma talle kallale minna ei suudaks. Jahile ei minda alati liha pärast, kuigi ka liha on teise maitsega kui koduloomadel. Loomi tohib lasta vaid niipalju, kui enda tarbeks ära süüakse. Haiglast tapakirge metsa välja elama minna ei tohi. Kui käid jahil, pead ka loomi söötma ja nende eest talvel hoolitsema.

      Üks mu tuttav lasi juunikuus viis põtra maha, mõistust ei olnud inimesel, tal polnud selle lihaga midagi peale hakata. Inimesel oli lihtsalt tapahimu. Oli teine temperamentne, käis kalal röövpüügil, tegi lollusi. Ühel hetkel pandi talle kõrgemalt poolt pidur peale, sai ise avariis surma. Jahil tuleb käia mõistusega ja austusega looduse vastu.

      Tänapäeval on noortel poistel kõigil pikad vintpüssid. Kõik on omast arust kõvad tegijad. Ükskord jahil olles sain endale kuuli rindu. Olime metssea jahil. Seisime kolmekesi heinamaa veerel ja nägin, et üks põrsas jookseb eemal. Üks mees oli meist natukene kaugemal. Jõudsin öelda, et kuul tuleb. Teised viskasid pikali, ise jäin püsti. Kuul tuli vilega ja põrkas rikošetiga kusagilt maast mulle vatijope nööpi kinni. Kohapeal oli lõbus, naersime, aga kodus mõtlesin ja enam ei naernud. Kui kuul oleks 10 cm ülespoole põrganud, oleks see mul kõriaugust sisse tulnud. Nii palju, kui ma olen selle mehega koos jahil käinud, pole ta ühelegi loomale pihta saanud, aga näe, mulle sai pihta.

      Volli ja Laika on naasnud edukalt rebasejahilt.

      X peatükk

      Kohtumine Ufoga

      Minu elus on olnud igasuguseid huvitavaid ja kummalisi seiku. Näiteks olen ma lausa viiel korral ufosid näinud. Esimene kord oli pärast sõjaväge 1972. aasta mais. Viljandi ringsõit oli just valmis saanud ja sõitsin veoautoga Viljandist Tallinna poole. Terve tee kuni Imavereni nägin enda ees lendamas hõbedast silindrit. Mina keerasin Imaverest Tallinna peale, objekt läks otse edasi. See sai olla ainult lendav taldrik, kui oleks lennuk olnud, oleks see ammu selle aja jooksul minu vaateväljast kadunud, objekt aga püsis terve tee minu ees.

      Teine juhus oli aastaid hiljem, kui istusin ühel sügisõhtul maal õues ja korraga nägin kõrvuti kolme lennukit lendamas. Ühel hetkel keerasid need sirgjoones otse üles taevasse ja läksid ära. Tavaline lennuk kunagi niimoodi