Kingin Sulle tervist. Tervendaja Volli. Margit Mikk-Sokk

isa ema Leena tegeles külas ravitsemisega. Ta teadis nõiasõnu ja tundis maarohtusid. Vanaema oli kange mutt. Tal oli kuus last, mees suri varakult, isa oli siis alles 10aastane. Vanaema pidas nelja hobust, neil oli suur talu, kogu majapidamine oli tema õlgadel. Ei olnud nalja asi.

      Isa mõlemad vennad said surma, üks sõjas, teine oli kaardimängusõltlane. Mängis talvel, kui väljas oli 25 kraadi külma, kõik riided maha ja tuli trussikute väel hobusega koju. Jäi tugevasse angiini ja suri selle külmetuse tõttu. Minu isa vihkas kaardimängu. Mäletan, et ükskord naabrimehed mängisid meil kopikate peale kaarte. Isa ei lubanud mul sinna minna, aga ta läks korraks ära. Ma olin siis 13aastane. Kuna huvi oli väga suur, läksin ukse vahelt piiluma. Järsku kuulsin, kuidas uks käis ja isa tuli tagasi. Ta oli jube vihane, virutas mulle paar korda, et kui korra veel kaarte mängima lähed, löön maha. Venna surm jättis talle väga sügava jälje.

      Isa rääkis ikka, et kodus oli neil kõva kord valitsenud. Ükskord noorena tahtnud ta küla peole minna ja küsinud ema käest kümmet kopikat ja ema oli talle öelnud, et kümmet kopikat ei ole ja rublat vahetama ei hakka. Kümne kopika eest oleks toona saanud 200 g viina, 200 g vorsti ja saiapätsi. Ja jäigi isal peole minemata.

      Ma nägin vanaema viimati 5aastasena, olin 8aastane kui ta suri. Ta elas tütre juures Velikije Luki lähedal.

      IV peatükk

      Poiss, kellele ei meeldinud puude otsas ronida

      Mul on lapsepõlvest ainult head mälestused. Isa oli tallimees, ta oli hästi konkreetne, mida ta ütles, seda tuli teha. Mul oli suur austus tema vastu. Olin koolis normaalne laps, pätti ei teinud. Kui isa päevikus kahte nägi, sain sõimata. Vitsa ei antud aga kunagi.

      Pollis oli palju lapsi. Olime kõik ikka kambakesi koos, suvel mängisime pargis, tagusime jalgpalli, sõitsime ratastega, talvel suusatasime. Mulle meeldis kalal käia. Isa pidas lehma. Seitsmeaastaselt hakkasin karjas käima. Hommikul vara tuli lehm karja ajada, piim meiereisse viia. Suvevaheajal ma protesteerisin, et tahaks magada ka. Isa ütles, et aja lehm välja ja maga siis edasi, kes sul keelab. Aga kus sa siis enam magada said! Meiereisse viisin ma piima hea meelega, sest piimaauto juht oli mu sõber. Ta lubas mind, 10aastast poisikest, rooli taha istuma. See oli ikka suur stiimul, kui said ise autot juhtides meiereisse sõita. Suvel sai kolhoosis heina tehtud ja tööl käidud. Me elasime 12 perega koos suures Polli mõisa moonakate majas.

      Mul oli lapsena alalhoiuinstinkt. Mulle ei meeldinud puude otsas ronida ega jäätükkidega sõita. Poisid armastasid vanas mõisa keldris peitust mängida. Ma käisin seal ühe korra ja rohkem ma sinna ei läinud, sest tundsin end seal vastikult. Tagantjärgi vaadates tean ka põhjust, miks see nii oli. Selles mõisa keldris oli paljusid inimesi piinatud, seal kubiseb surnud hingedest. Selle pärast minul seal vastik hakkaski.

      Ükskord, palju aastaid hiljem, juba täiskasvanuna tulid mulle soomlased külla ja üks neist käis ka seal keldris. Jalutasime temaga koos õues ja korraga meiega kaasas olnud naine pidi kukkuma, seejärel pidin mina äärepealt kukkuma. Soomlane oli keldrist kaasa toonud surnud hinge ja too pani mulle jala taha. Läksime koju ja see hing tuli kaasa. Teadis, et ma saan teda vabaks lasta ja haakis ennast sappa. Lasin hinge lahti ja saime rahu taas majja.

      Peale kooli käisin autojuhikursustel, siis läksin kaheks aastaks Vene sõjaväkke. Mäletan hästi oma sõjaväkke värbamist. Läksin tol korral õhtul kell viis sõjakomissariaati ja sealt öeldi mulle, et ülejärgmisel hommikul kell viis on sõjaväkke minek. Ma hakkasin protesteerima, et kaks nädalat peab inimesel ikka puhkust ka vahepeal olema. Selle peale öeldi mulle, et sul on 5 sekundit aega mõtelda. Kui tuled ülehomme hommikul, lähed Baltikumi, kui tuled detsembris, lähed Siberisse. Ma siis langetasin kiire otsuse ja saingi teenistusse Leetu, kus olin Klaipedas polgukomandöri autojuht.

      Pärast sõjaväge töötasin Pollis autojuhina. Ma sain noore poisina praktiliselt uue auto, mis oli tol korral hästi haruldane. Kolme aasta pärast sain endale jälle uue auto, see tekitas kadedust. Tegin kõvasti tööd, teenisin teistest poole rohkem. Mul olid eesmärgid, tahtsin endale isiklikku autot osta, selle nimel rabasin. Kadetsejaid oli aga palju.

      Volli ja sõbrad Pollis.

      Volli sõjaväes autojuhina.

      V peatükk

      Helideta maailm

      Peale sõjaväge kohtusin Pollis oma tulevase naise Alviga, sündisid kolm tütart Aide (42), Ave (40) ja Age (39). Vanem ja noorem tütardest on kurdid, nad käisid Porkuni koolis. Tahtsin autot osta, sest bussiühendus Pollist Porkuniga oli väga kehv. Reede õhtul oleks pidanud ära sõitma, et lapsed laupäeva õhtul koju tuua ja pühapäeva hommikul oleks tulnud lapsed kooli tagasi viia. Porkuni kooli juhtkonnale ei meeldinud, et lapsi koju viidi. Seetõttu käis nendega paras sõdimine. Praktiliselt varastasin reede õhtuti lapsed ära. Pärast üheksandat klassi juhtkonna vaade muutus, siis leiti, et väga tore, viige aga lapsi koju. Saadi aru, et toit jääb alles, personalil ka kergem.

      Nooremal tütrel on kuulmist säilinud rohkem, vanemal vähem. Mõlemad lõpetasid Porkunis kooli, pärast käisid Tallinnas kutsekoolis. Mõlemad töötavad õmblejatena. Keskmine tütar on õpetaja. Kõik kolm olid abielus. Vanem tütar on lahutatud. Ilmselt nad ei sobinud, neil ei olnud õnneks ka lapsi. Keskmisel tütrel on 18aastased kaksikud tüdrukud Birgit ja Berit, käivad 12 klassis, lõpetasid autokooli, on tublid sportlased. Mõlemad jooksevad, neile on looduslikku andi antud. Noorema tütre Age 7aastane poeg Carl Caspar käib teises klassis, ka tema ei kuule, aga saab kõnest aru ja räägib vastu. Age mees on ka kurt. Vahel sünnib kurtidel ka kuuljaid lapsi, nendel kahjuks nii ei ole läinud.

      Lastega sai palju haiglates käidud, tol ajal oli arstide poolne suhtumine väga halb. Nagu oleksid lapsed lollid. Põhjust, miks nad ei kuule, pole keegi selgeks teinud. Naine töötas pärast kõrgkooli Polli katsebaasis mürkkemikaalidega, võib-olla see mõjutas midagi. Seda ei saa ravida. Praegu on nad 40aastased inimesed. Kui nad nüüd hakkaksid äkki kuulma, siis läheksid hulluks, oleks Jämejalga sõit. Nad ei ole harjunud selle müra fooniga, mida meie iga päev kuuleme. Nende aju on olnud 40 aastat rahus. Lastele pannakse tänapäeval kuulmisimplantaadid. Nii vanale inimesele neid panna on aga suur oht.

      Volli koos naise, tütarde ja tütretütardega. Volli tütar Marieth ja tütretütred Birgit ja Berit 2003. aastal.

      Lapselaps Carl Caspar 2010. aastal.

      VI peatükk

      Tagaotsitav kriminaal

      Peale autojuhiametit töötasin Polli katsebaasis lühikest aega ka varustajana. Hiljem õppisin Luua Metsandustehnikumis kaugõppes metsnikuks, siis töötasin Polli katsebaasis melioraator – metsaülemana. Pärast seda kui majandid lagunesid, töötasin Õisu metskonnas metsnikuna. See oli juba iseseisvuse ajal, mulle allus viis metsavahti, kes kõik ära koondati ja pidin üksinda vastutama kõigi nende viie territooriumi eest. Sel ajal oli palju metsavargusi ja ka minu metskonnas toimus vargus. Metsavaras oli teada, andsin politseis oma tunnistused ära ja rohkem mind ei tülitatud. Mul oli samal ajal Moldaavias äri, pidin Venemaale sõitma ja ootasin Koidula piiripunktis piiriületust, kui mind äkki kinni võeti ja soolakambrisse viidi. Politsei pani käed raudu, tegi taskud tühjaks ja viis Viljandi politseisse. Protesteerisin, et mis toimub, mulle polnud ühtki teadet ega kutset saadetud. Uurija vastas, et talle olla öeldud, et mind on raske kätte saada ja ta kuulutas mind tagaotsitavaks. Minu protesti peale öeldi, et kui palju mölisen, tehakse mind süüdlaseks, mitte tunnistajaks. Olen väga pettunud Eesti riigi võimuorganite sellises asjaajamises. Siis lasti mind vabaks, öeldi et kui vaja, siis helistatakse. Sellest on möödas 18 aastat, keegi pole helistanud ja kellelgi polnud midagi vaja. Aga selle tõttu rikuti mul nii mõnigi äri ära. Tagaotsitavaks kuulutamise põhjuseks oli pandud, et hoidun kõrvale