Sisemine jõud. Anthony Robbins

kõige paremaid motiveerijaid, keda ma tean, on Dick Tomey, Hawaii Ülikooli jalgpallimeeskonna peatreener. Ta on täpselt aru saanud, kuidas sisemised kujutluspildid tulemusi mõjutavad. Ükskord Wyomingi Ülikooli vastu mängides oli tema meeskond vastaste üleväljasurve all. Poolaja lõppseis 22 :0 ja tema meeskond ei näinud välja nii, et a oleks sobinud Wyomin-giga samale platsile.

      Te võite ette kujutada, millises seisundis olid Tomey mängijad vaheajal riietusruumi lonkides. Treener silmitses nende longus päid ja süngeid näoilmeid ning mõistis, et kui ta nende seisundit ei muuda, siis saab teine poolaeg olema sama katastroofiline. Nende füsioloogiline seisund võinuks tekitada mängijate jaoks ebaõnnestumiste nõiaringi ning selles seisundis ei oleks neil enam mingeid edu saavutamiseks vajalikke sisemisi ressursse.

      Niisiis tõi Dick välja stendi artiklitega, mida ta oli aastaid kogunud. Igas artiklis oli juttu mingist meeskonnast, kelle skoor oli olnud sama halb või veelgi hullem ning kes sellisest, näiliselt võimatust olukorrast olid end võidule mänginud. Ta lasi mängijatel neid artikleid lugeda ja süstis sellega neisse uut usku, et nad tõesti võivad veel olukorra enda kasuks pöörata – ja see usk (sisemine kujutluspilt) lõi täiesti uue neurofüsioloogilise seisundi. Mis siis juhtus? Tomey meeskond tuli teisel poolajal väljakule ja mängis oma elu mängu, jättes Wyomingi üldse punktideta ja võites mängu 27: 22. Nad said sellega hakkama, sest Tomey oli suutnud muuta mängijate sisemisi kujutluspilte – nende usku selle kohta, mis on võimalik.

      Sõitsin hiljuti lennukis koos Ken Blanchardiga, “Ühe minuti juhi” (The One Minute Manager) kaasautoriga. Ta oli just kirjutanud ajakirjale Golf Digest artikli, mille pealkiri oli “Ühe minuti golfimängija”. Ta oli palganud ühe Ameerika Ühendriikide parima golfiõpetaja end juhendama ning tänu sellele oma tulemusi parandanud. Ta rääkis, et oli saanud kuulda hulgaliselt kasulikke näpunäiteid, kuid tal on raskusi nende kõigi meelespidamisega. Ütlesin talle, et kõiki polegi vaja meeles pidada. Küsisin temalt hoopis, kas ta on kunagi täiuslikku lööki sooritanud. Ta vastas, et muidugi on. Küsisin, kas ta on seda teinud palju kordi. Ta vastas jaatavalt. Siis selgitasin ma, et sisemiste ressursside koondamise strateegia on tema alateadvuses kindlasti alles. Tal piisab vaid viia end sellisesse seisundisse, kus ta seda infot kasutada saaks. Õpetasin talle mõne minutiga selgeks, kuidas end sellesse seisundisse viia ning kuidas seisundit soovi järgi esile kutsuda. (Seda tehnikat kirjeldatakse täpsemalt 17. peatükis.) Mis juhtus? Ta läks ja tegi oma viieteistkümne aasta parima mängu, ületades eelmise mängu tulemused mitmekordselt. Miks? Sest pole olemas teist niisugust jõudu nagu sisemisi ressursse kasutava seisundi jõud. Tal ei olnud vaja pingutada, et meeles pidada. Kõik vajalik oli kättesaadav. Tal oli lihtsalt vaja õppida seda esile tooma.

      Tuletage meelde, et inimkäitumine on selle seisundi tulemus, milles inimene viibib. Kui olete kunagi saanud häid tulemusi, siis võite neid saada uuesti, tegutsedes vaimselt ja füüsiliselt samamoodi kui tol korral. Enne 1984. aasta olümpiamänge töötasin ma koos vabastiili 1500 m distantsil osalenud ujuja Michael O’Brianiga. Ta oli küll treeninud, kuid tundis, et ei pane siiski edu saavutamiseks kõike välja. Tal oli tekkinud terve rida psüühilisi tõkkeid. Tal oli ka hirm selle ees, mida edu võiks tähendada, ning seetõttu oli tema eesmärgiks pronks- või võib-olla hõbemedal. Favoriit George DiCarlo oli Michaelit mitmel korral võitnud.

      Veetsin Michaeliga poolteist tundi ning aitasin tal tipptulemuseks vajalikku seisundit jäljendada – see tähendab avastada, kuidas ta oli tekitanud füüsilise seisundi, milles ta oma sisemisi ressursse kõige paremini ära kasutas. Lasin tal teha kindlaks, mida ta oli endale ette kujutanud, mida endale öelnud ja mida tundnud selles ühes võistluses, kus ta oli George DiCarlot võitnud. Hakkasime tema vaimset ja füüsilist tegevust nendel kordadel, kui ta oli võitnud, elementideks lahti võtma. Seostasime need seisundid automaatse vallandumisega vastuseks stardipüstoli paugule. Sain teada, et tol päeval, kui ta oli George DiCarlot võitnud, oli ta enne starti kuulanud Huey Lewist ja The News’i. Nüüd tegi ta ka olümpiamängude finaalstardi eel täpselt sama, mida ta oli teinud tol võidupäeval, kuulates Huey Lewist isegi mõned sekundid enne starti. Ta võitis George DiCarlot tervelt kuue sekundiga ja sai kuldmedali.

      Kas te olete kunagi vaadanud filmi The Killing Fields? Selles oli üks vapustav ja unustamatu stseen, kus näidatakse Kolumbia sõja kaose ja hävingu keskel elavat kaheteistvõi kolmeteistaastast poissi. Ühel suvalisel hetkel haarab ta täielikus frustratsioonis maast automaadi ja lihtsalt tulistab kellegi surnuks. See on šokeeriv. Kuidas jõuab kaheteistaastane laps selleni, et on võimeline midagi niisugust tegema? Tegelikult toimub kaks asja. Esimene on see, et kohutavad, vägivaldsed surmad tema ümber on tekitanud temas suure frustratsiooni. Teine on see, et ta elab kultuuris, mis on sõjast ja hävingust nii läbi imbunud, et automaadi kättevõtmine tundub olevat õige reaktsioon. Ta on näinud teisi seda tegevat ja teeb seda nüüd ka ise. See on kohutavalt negatiivne stseen. Mina püüan keskenduda positiivsematele seisunditele. Aga antud stseen võtab dramaatiliselt kokku, kuidas inimene võib mingis seisundis – heas või halvas – teha asju, mida ta teisel juhul kindlasti ei teeks. Rõhutan seda ikka ja jälle, sest see on teisse sisse kodeeritud: inimeste käitumine on nende seisundi tulemus. See, kuidas nad reageerivad oma seisundist lähtuvalt, on tingitud nende maailmapildist – salvestatud neuroloogilistest strateegiatest. Mina ei oleks suutnud Michael O’Brianit panna olümpiakulda võitma. Ta pidi ise suure osa oma elust tööd tegema, et salvestada strateegiaid, lihaste reageeringuid jne. Aga mida mina sain teha, oli välja selgitada, kuidas ta saaks soovi korral ja just vajalikel minutitel kõik oma sisemised ressursid ja edustrateegiad ühte koondada.

      Enamik inimesi astub oma elu teadlikuks suunamiseks väga vähe samme. Nad ärkavad hommikul depressioonis või energilistena. Meeldivad sündmused tõstavad tuju, ebaõnn muudab selle kehvaks. Üks suur erinevus mis tahes alal töötavate inimeste vahel on see, kui efektiivselt nad oma sisemisi varusid koondavad. Spordis on see kõige selgem. Mitte keegi ei ole kogu aeg edukas, aga on teatud sportlased, kellel on võime end soovi korral sisemisi ressursse koondavasse seisundisse viia ning kes peaaegu alati oma võimalused ära kasutavad. Miks võitis Reggie Jackson kõik oktoobrijooksud? Kuidas kujundasid Larry Bird või Jerry West endas välja vapustava võime tabada korvi alati just siis, kui palli enda käes hoidmise aeg hakkas otsa saama? Nad olid suutelised koondama kõik oma sisemised varud just sel hetkel, kui seda vaja läks, kui pinge oli kõige suurem.

      Seisundi muutus on just see, mille poole enamik inimesi püüdleb. Nad tahavad olla õnnelikud, rõõmsad, ekstaasis, keskendunud. Nad tahavad meelerahu või püüavad pääseda seisunditest, mis neile ei meeldi. Nad tunnevad frustratsiooni, viha, ärritust, tüdimust. Mida siis enamik inimesi teeb? Nojah, nad lülitavad sisse televiisori, mis annab neile uusi kujutluspilte, mida saab endasse ahmida, sest siis nad saavad midagi näha ja selle üle naerda. Frustratsioon kaob. Nad lähevad välja sööma või teevad suitsu või tarbivad uimasteid. Või kui asi on positiivsem, siis lähevad trenni. Enamiku nimetatud lähenemisviiside juures on vaid see probleem, et tulemus ei ole jääv. Kui telesaade on läbi, on inimese sisemine kujutluspilt oma elust ikka samasugune. See tuleb uuesti meelde ja ta tunneb end pärast liigse toidu või uimastite tarbimist jälle halvasti. Ajutise seisundimuutuse eest tuleb maksta teatud hinda. Käesolevas raamatus selgitatakse hoopis seda, kuidas muuta oma sisemist kujutluspilti ja füüsist ilma väliste vahenditeta, mis pikapeale tekitavad sageli lisaprobleeme. Miks tarbivad inimesed narkootikume? Mitte sellepärast, et neile meeldiks end süstlanõelaga torkida, vaid sellepärast, et neile meeldib see, mida nad kogevad, ja nad ei tea mingit muud viisi, kuidas sellisesse seisundisse jõuda. Mul on olnud õppurite hulgas teismelisi, kes olid enne kõvad narkomaanid, kuid loobusid sellest harjumusest pärast sütel kõndimist, sest nüüd oli neile antud hoopis elegantsem viis samade kõrguste vallutamiseks. Üks poiss, kes oli tarbinud heroiini kuus ja pool aastat, kõndis üle süte ja ütles kogu rühmale: “Nüüd on kõik. Ma ei saanud süstist kunagi midagi, mis oleks olnud ligilähedanegi tundele, mis minus tekkis, kui olin jõudnud teisele poole põlevaid süsi.”

      See ei tähenda, et ta peaks hakkama regulaarselt sütel kõndima. See tähendab vaid, et tal on nüüd võimalik see seisund regulaarselt esile kutsuda. Tehes midagi, mida ta pidas võimatuks, arendas ta välja uue mudeli, mida ta saab enda puhul kasutada, et end hästi tunda.

      Meisterlikkuseni jõudnud