Ämmaemand. Katja Kettu

mõistsin, et tundsite Jouniga üksteist juba ennemalt. Seejärel pöördusid sa minu poole ja küsisid: „Kas keik kombes?” Imestasin, et sa räägid soome keeles. Ja kohe esimesest hetkest oli sinu hääl mulle merevaik ja tõrvamänni kütisesuits. Kuidagi liiga tume ja sügav nii kõhna kuju jaoks.

      „Heilhiller ja põle tol äda keskit,” arvas Jouni ja ütles siis, et peab koju minema, sest õde hakkab kohe sünnitama. See siin on ämmaemand.

      „Kohe saab!” viipasid sa käega. „Halt!”

      Ja kõik jäid seisma.

      Sa pildistasid edasi, otsekui oleks lainetav sõjamass olnud mõni paraad, mis on pandud Russenstraßele marssima ainult sinu jaoks. Tekkis väike segadus, kui mehed ei saanud aru, et käsk käis ka nende kohta, veoautod pidurdasid ja mehed tõuklesid.

      Siis sa pöördusid ja vaatasid mind ega ehmatanud minu eri värvi silmi nähes nagu mehed tavaliselt. Avasid suu, et midagi öelda, aga Jouni hakkas oma sünnitamisjutuga takka kiirustama. Kas oleks võimalik meid Wehrmachti veoautoga Näkkälä tallu küütida?

      Oli ikka.

JUUNI: Parkkina, 1944

      Lissu valukarjed kostsid juba õue ära. Olin istunud kogu tee rohelise Tatra kastis, reied tuule silitada.Alul tahtsin trügida koos sinuga kabiini, aga Jouni ei lubanud. Ma ei hakanud vastu ajama. Lapimaa vägevaima piiritusekuningaga ei maksa vägikaigast vedada.

      Ma ei jäänud ootama, kuni Jouni oma rässaka keha kõrvalistmelt alla vinnab. Trügisin läbi rätimere Näkkälä roositapetitega tagakambrisse, kus lehkasid viiruk ja veri. Altaril põles küünal, ikooni kõrval naeratas Greta Garbo jumalikku pabernaeratust. Otsisin valgest nikerdatud piidast tuge, sest päris ehmusin Lissut nähes. Ilus oli Lissu endiselt, aga läbi ilu paistis häda ja valu. Piimvalged reied vere ja limaga määritud, salkus juuksed silmadel, kust vaatas vastu surmahirm. Torkasin käe pikema jututa Lissu jalgevahesse. Nagu alati, tuli meelde esimene sünnitus Alakunnase peres.

      Ei oska siiani öelda, mis mind tol korral tegutsema pani.Võõras liha. Siledad, avanevad reied, häbemekarvad ja kõik see pehme, kummaline niiskus reite vahel, liha soppidesse libisevad sõrmed. Kampri ja tupe vänge lõhn. Kuidagi tuli pähe katsuda selle tundmatu emase sisemust ja kuidas ma ainult aimamisi taipasin, et loode oli seal sees tagurpidi ja tuharseisus. Pärast seda ei ole ma Issanda väge enam tundnud, aga sel hetkel liikus minus PühaVaim.Tol õhtul elas minus laul, mis andis mulle teadmisi keerata loodet emakas ning peagi sündis laps karjudes ja tervelt nagu metsakolli kutsikas. Kui kuuldus imelisest pääsemisest inimeste kõrvu jõudis, tõusis tol õhtul külas säärane rõõmu ja liigutuse kära, et see põhjustas veelindude enneaegse sügisrände ja kogu Parkkina jäi tol sügisel kajakapraest ilma. Ja polnud sellestki midagi, et titt pesemise käigus pea peale kukkus ja laps kokutamise külge sai, mind ei süüdistanud keegi ja taoline asi tuleb nagunii alles aastate pärast välja.

      „Jumala rahu,” pobisesid eided mulle, esimest korda elus.

      „Iso-Lamperi Vigasilm. Punaste sohilats.”

      „Ristus õnnistagu, sie on sool jumala and.”

      See oli Näkkälä Aune. Aune pigistas mind kaissu nagu keegi seda senini polnud teinud.

      „Sä oled Pietari tüar, küll mä so isa mäletan. Siitpiale oled mulle nigu oma lats.”

      Aune hääl oli pehme liha, mille all malmist ahjuroop aeglaselt kõveraks väändub:

      „Sä said suure ande ja suure kannatuse. Saap näha, mes kivise põllu Looja on so jaoks valmis pand.”

      Nii jah. Aunest sai minule ema.

      Praegu lamas Näkkälä Aune saepurus ja hädaldas. Kange naine. Aga tänu temale teadsin, mida teha. Keera varrukad üles. Harja küüned searasvaseebiga. Käse instrumentide paunast karbolivett tuua. Hõõru vett küünarnukkideni. Kontrolli avanemist ja nuusuta, kas on põletikku.

      Surusin sõrmed Lissu sisse. Pea oli sel lootel igatahes õigel pool, aga uks oli avanenud vast neli sentimeetrit ja laps kinni jäänud, emakakael oli imelikult paremale viltu. Lõge vasakul küljel. Lissu lõõtsutas higipisarais:

      „Ei ole mä and, mamma, ei ole keskile … and.”

      „Keski seda lapiusulist on pand,” pomises Keskimölsä eit, „Ja toda mä tian, et Jumal sie põld.”

      Kamandasin ta samovariga kuuma vett keetma. Eit jäi patusele oma töntsi sõrme viibutama.

      „Keskimölsä vait, ku Näkkälä Aune tüar poegib,” kamandasin. „Vesi seia ja kähku!”

      Ja Keskimölsä kuulas sõna.

      „Jumal isi on mind pand,” sosistas Lissu ja tema silmamunad hiilgasid valgeina.

      Ja täpselt nagu varemgi levis minusse kindlus otse Jumalast, voolas nagu vesi soosilmas vulksub.Teadsin kohe, et siin tuleb tangid appi võtta.Tangiotsi sisse sobitades tundsin, kuidas higi mööda selga alla niriseb. Seal kusagil väljas ootas too saksmann, kes oli mind vaadanud ega põrganud tagasi. See, kellel oli merevaigune hääl ja kes pani Wehrmachti seisma.Tema ees ei tahtnud last taevasse saata. Hakkasin ümisema:

      „Oma hädas hüüame Issanda poole ja Tema aitab neid, kes abi paluvad … ”

      Avatud aknast kostis Aune hädaldamist:

      „Ainumas tüar saksmanni oorass läind. Näitlejanna pidi tost tulema, kutsusivad teist uuess Greta Garboss. A’ mis sä reu teid! Et nied mõlemad kõngess, ema ja lats.”

      Mõlemad jäid ellu.

      Poiss oli tragi ja üleni tumeda udemega kaetud. Andsin talle tagumendi peale laksu ning kohe kostis rõõmus kisa õue ja puukuuri tahagi. Näkkälä Aune koperdas tuppa vastsündinut kaema. Heitis mulle kõõrdpilgu ja poetas:

      „Vai nõnnass. Sä oled tagassi.”

      Laps oleks Aune arvates tulnud sohu visata.

      „Karvane vanapagana kutsik.Tia kas elabki omseni.”

      Ütlesin vastu: „On mo mielest eluloom küll.”

      Aune oli teist meelt. Last ei jäeta Lissule vaevaks, et asjata ei kiinduks, kui surm niikuinii silmaga näha. Ja haige lapse kõrval ei saa magada, tost saab ainult silme alla rõngad ja löntilutsitud tissid.Amm tuleb igal juhul otsida, kui lapsest peakski asja saama.

      „Meite Lissu on selgesti tolle tite piale ülitundlik.”

      Katsusin talle aru pähe panna. Polnud sel titel häda midagi, karvane küll oli, aga isegi lõhn oli terve lapse oma.Tuletasin meelde, et taoline karvakasv on vastsündinutel täiesti tavaline. Küllap karv aja jooksul maha tuleb.

      Aune tahtis näha, mis ma olin haigekaardile kirjutanud:

      Esmasünnitaja, 23. a. Tuhud kestnud neli päeva. Tangisünnitus. Tehtud kuus õmblust. Komplikatsioone pole. Laps terve ja karvane.

      Aune mühatas, torkas tunnistuse taskusse ja sinna see jäigi.

      Kui sina sisse astusid, käis toast seevastu läbi kahin nagu kirikus.Tundsin su kohe ära. Kõik eided astusid kõrvale nagu Messiase teelt. Jouni tuli kindlasti ka, aga teda ei mäleta ma parimagi tahtmise juures. Kõige rohkem üht isase varju sinu taga vilksatamas. Ei, ma nägin esimesest hetkest alates ainult sind, sest isegi Lapimaa vägevaim salaviinamüüja jäi sinu varju.

      „Gute Nacht,” laususid ukseaugust läbi kummardudes. Olid kõigist kohalolijaist peajagu pikem.

      „Andku Jumal tervist, andku Jumal tervist,” pomiseti laternavarjudest ja seinaveertest. Sinule soovisid need lahkusulised ja koerakoonlased Jumala tervist.

      „No ütle nüid ullu, oli sool põrgulisel tarvis tuua viel votugrahv seda äbi tunnistama.”

      Jouni põrutas vastu:

      „Messä nõnna kõvasti seletad, too kõnelep soome kielt.”

      Keegi ei paistnud Lapplands Kurieri ajakirjaniku kohalolekut imeks panevat ega seda, et sa ukse kõrval saapad