Ma armastan sind, kuid ma ei usalda sind. Mira Kirshenbaum

loomadega, keda meie esivanemad küttisid, võisime ellu jääda vaid koos töötades. Ja me võisime koos töötada vaid siis, kui üksteist usaldasime. Inimesed, kellel puudus vajalik võime usaldada ja usaldust ära teenida, kaldusid välja surema. Kui me arenesime kütt-korilastest põlluharijateks, hakkas usaldus veel rohkem tähendama, sest koostöö tähendas seda rohkem. Kaubanduse tõus oleks olnud võimatu usalduseta ja usalduse ära teenimiseta.

      Mõtle sellele niimoodi: iga sõprus, mis sul on, iga suhe, mis sul on ja mis on midagi väärt, tuli sellest, et sa riskisid kedagi usaldada. Muidugi peituvad meis ka ettevaatus ja kahtlused. Kuid me teame, et mitte usaldamine on ühe otsa pilet üksindusse ja isolatsiooni. Ja keegi meist ei taha seda.

      Meie usaldusel põhinev loomus on suur osa põhjusest, miks me peame reetmist nii õudusttekitavaks. Asi pole vaid selles, et me ei tunne end ohutult, nii kohutav kui see on. Asi on selles, et reetmine ja usaldamatus, mis sellele järgneb, tunduvad kuriteona loomuse vastu. Mõtleme, et elu ei peaks niisugune olema. Seepärast, kui suudame leida mingisugust lootust ja energiat, võtame end kokku, pühime end tolmust puhtaks ja püüame nii hästi kui oskame usaldust taastada.

      Muidugi, protsess on valuline, aga kui teha seda õigesti, võib see olla palju kergem. Ja kindlasti paistab vahel, et see läheb rappa. Kuid tegelikult on murettekitavad just need vead, mida me usaldust taastades teeme.

      Kui sa tead:

      *mis vead need on;

      *miks sa neid teed;

      *kuidas neid vältida;

      *mida teha teistmoodi, millest abi oleks; siis võib usaldus taastuda, nagu on juhtunud nii paljude teistega.

      5

      Usalduse taastamise saladus

      SEE ON MÕISTATUS. Me tahame usaldada. Me vajame usaldust. Me oleme loodud usaldavateks olenditeks. Usalduse paranemise protsess on täiesti loomulik. Ja siiski me rikume selle väga sageli uuesti ära. Mis on nende kohutavate ebaõnnestumiste, mis takistavad usalduse paranemist, salapäraseks põhjuseks? Ja mis siis, kui neid ebaõnnestumisi, kui neid täielikult mõistetakse, saaks kergesti vältida?

      Nagu teate, pole need asjad, mida me ei tea, mis meile kõige rohkem kahju teevad. Need on asjad, mida me arvame, et teame, ja mis on tegelikult valed, mis põhjustavad tõelist häda. Ja seda juhtub kogu aeg, mitte ainult siis, kui asi on murtud usalduse parandamises.

      Sada viiskümmend aastat tagasi surid haiglais sünnitavad naised väga sageli. See oli kohutav olukord ja paljud arvasid, et mingi suur, tume jõud on selles süüdi. Nagu selgus, oli Viinis üks haigla, mis tegeles ainult sünnitustega. Selle personaliks olid ainult ämmaemandad. Ja seal oli suremus palju, palju väiksem.

      Milles seisnes erinevus selle haigla ja teiste haiglate vahel? Dr. Semmelweis pani tähele, et seal haiglas polnud haigeid inimesi, õnnetuse ohvreid ega laipu. Ja neil päevil, enne, kui inimesed teadsid pisikute olemasolust, ei pesnud arstid patsientide vahel käsi. Semmelweis mõistis, et pidi olema side surevate naiste ja selle vahel, et arstid puudutasid haigeid inimesi või laipu enne sünnitusabi andmist, sest ainult sünnitamistele pühendunud haiglas oli suremus väiksem.

      Siis alustas Semmelweis kampaaniat, et panna arste oma haiglas enne sünnituse vastu võtmist käsi pesema. Alguses oli sellele tohutu vastuseis. Kuid viimaks proovisid nad järele ja suremus langes tohutult, kõigepealt ta haiglas ja viimaks terves maailmas. Haiglas sünnitamine muutus ohutumaks ja meie arusaam pisikutest liikus suure hüppe edasi.

      Missugune kohutav probleem: nii paljud naised surid sünnitusel.Missugune lihtne, rumal viga: mitte käsi pesta.

      Missugune kerge lahendus: käte pesemine.

      Kunagi kaugel ajal tehti laste sünd turvaliseks ühe vea vältimisega. Tänapäeval sünnib usaldus uuesti siis, kui me teame, mis vigu vältida.

      Kuid mis see on, mida me ekslikult peame õigeks käitumiseks, kui asi puudutab usalduse taastamist?

Usaldus ohutuse vastu

      Oh, need hullud maod, kes roomavad läbi meie pea, kui meid on petetud. Ma lähen endast välja paljast meenutusest, missugune ma olin neil nädalatel, kui olin teada saanud, et mu abikaasal oli armusuhe. Ma olin tõesti nagu hull. Tundus, nagu vaenlased ümbritseksid mind igast küljest. See on see veider asi usaldamatusega. Kui sind on tõsiselt reedetud, tundub terve maailm vabisev ja reetlik.

      Me mõtleme umbes nii: kui tema võib mind niimoodi haavata, siis võib ükskõik mis minna valesti, iga asi võib anda tagasilöögi. Ma ei saa enam iseennastki usaldada.

      Ja siin algavad hädad. Murtud usalduse ravimine on loomulik protsess. Usaldus ise on loomulik. Nii et miks me nii väga vihastame, tehes asju, mis takistavad usalduse paranemist?