Mees, kes tahtis olla Lindbergh. João Lopes Marques

pikka aastat; tennised noormehe jalas polnud küll firmakaup, kuid sellest hoolimata troonis Carlos Bernardo Lissaboni Saksa Gümnaasiumis poppide poiste pingerea tipus. Hetkel, kui noorte pilgud poliitilise filosoofia auditooriumi uksel kohtusid, haaras tunnetetorm nad endasse ja 72 tunni pärast olid nad juba valmis paarike, olgugi et klassikaaslastele tunnistasid nad seda alles kolmeteistkümnenda klassi lõpus. Neil oli käsil viimane aasta enne ülikooli – poiss pidi astuma riiklikku ja tüdruk muidugi erakooli.

      Tunded olid vastastikused ja siirad, kuigi olukord oli nähtavalt teatud määral Mónica kahjuks tasakaalust väljas. Seepärast oli Carlos valmis kas või põlvili vanduma, et Mónica rasedaksjäämine oli naise kavalus hetkel, kui tundis jalgealust ebakindlaks muutumas, tema külge klammerduda. Tema, heasüdamlik Carlos, olevat järjekordne ohver naiste kurikuulsas varuplaanis – olgu siis tegu poosetavate beetadega või muud tüüpi beibedega, vahet pole –, mille nad lasevad käiku siis, kui neis hormoonid ärkavad ja meeleheite välja kutsuvad.

      Sintra lähistel Quinta da Penha Longas toimunud pühale pulmapeole ilmus 352 auväärsest kohalekutsutust 317 ning sellest sai Cunha Tellesitele, savoir-faire’i heerolditele, pikalt treenitud avalike suhete järjekordne harjutus. Francisco Cunha Telles, kel olid seljataga teenistusaastad tähtsaimates kantseleides ja kes igatses kõrgetasemelisi vis-à-vis’ kohtumisi ja mitmepoolseid läbirääkimisi, tõestas maailmale, et ta pole kuhugi kadunud ning et temaga tuleb arvestada. Tema pulmapeol peetud kõne vääriks kohta antoloogias. See oli tulvil rafineerituimat irooniat: kümmekonnast lõigust koosnevas kõnes suutis ta ära öelda kõik mis vaja, lausumata lauset või mainimata fakti, mis oleks kellelegi kohalviibinuist piinlikkust tekitanud.

      Vähem õnnestunud, ja see adjektiiv on kokkuleppeline, oli Manfred Matz von Spiegelfeldi, pruudi onu sõnavõtt, kes otsustas kätte maksta pruudi emapoolse suguvõsa tagasihoidlike elutingimuste eest Šveitsis, olgugi et kõnet oli toimetanud Heidimarie isiklikult. Asjaolu, et Mónical oli pätsike ahjus, ei omanud pulmade ajal enam vähimatki tähtsust, kõhupunu paisumine võis ju olla vabalt ka õllejoomisest – või kas polnud ta Deutsche Schule Lissabonis käinud? Kokkuvõttes kujunes pulmapidu edukaks, nagu oligi olnud arvata, sest suursaadik ja tema proua ei osanudki midagi kehvasti teha. Millele iganes Francisco käed külge pani, lõi särama. Ega see põhjuseta olnud, et teda tunti hüüdnime all Francis Tells ehk tõlgituna “Francisco ütleb” – võõrkeelel põhinev nali suursaadiku ees- ja perekonnanimega.

      80. aastate lõpus oli Francisco maine välisministeeriumis sedavõrd taevastesse kõrgustesse tõusnud, et tehti lausa uurimus selgitamaks, kas temast võiks professor Anibal Cavaco Silva teisel ametiajal Euroopa asjade riigisekretär saada. Kabinetiga seotud meedia kinnitas, et järgmises valitsuses oleks koht tema. Francisco lükkas ettepaneku tagasi, viidates perekondlikele põhjustele, tegelikult oli aga otsuse taga kompromiteeriv asjaolu: Kopenhaageni teenistuse ajal oli ta kostnud välisministeeriumi peasekretäri, läbikukkunud suursaadiku Vasco Ataide de Menezesi, oma Necessidadesi guru ja ristiisa teise astme nõo eest. Kurjad keeled räägivad, et just selle tandemi kaudu saavutas Francisco ka enda nimetamise ÜRO peakorterisse Genfis, oma naise Heidimarie kodumaal Šveitsis. Õnneks selle kohta kohta vettpidavad tõendid puudusid, siiski ei vabanenud Francisco enam kunagi oma teisest halvustavast hüüdnimest Cunhatel, mis liideti kokku sõnadest “cunha”^[21^] ja “telefon”.

      Aga need olid jutud. Minevikujutud. Kindel oli, et see mees teadis kõike, õigemini, et ta teadis kõigest, ja seda viimast rõhutas ta ilma igasuguse võltstagasihoidlikkuseta ka ise. Teda peeti diplomaatia Midaseks, võimatute missioonide meheks, ja sellepärast oligi ta tütrel ülimalt hea meel, tabades tõsiselt jutuajamiselt – tema arvestuste järgi oli see teine selletaoline – oma auväärse isikliku esivanema ja oma järeltulija vastutustundetu papa, kes oli sigitanud selle hinge, keda ta oma üsas kandis ja keda nüüd, kümnenda rasedusnädala algul, võis juriidiliselt iseseisvaks isiksuseks pidada ning kellele sai ehk juba isikutunnistustki taotleda. Nii mõtlesid Cunha Tellesid: nende vaimus kandis vilja Baieri katoliiklike koolide laitmatu kasvatus. Perekondlik vestlus kestis terve õhtu, seekord lubati endale lauda jääda tavalisest kauemaks, ja paika pandi pulmapeo detailne kava.

      “Härra suursaadik,” alustas Carlos, “ma mõistan, et on tekkinud üsna delikaatne olukord. Uskuge, see on esimene kord, kui minuga midagi sellist juhtub…”

      “Armas noormees, see, et midagi pole varem kunagi juhtunud, ei tähenda veel, et seda ei võiks edaspidi juhtuda,” vastas Francisco, sõnaosav nagu alati, ümmargused väljendid, millest kantslerite elutu kõnepruuk kubiseb, varrukas valmis.

      “Piinlik lugu…”

      “Täpselt,” kinnitas diplomaat. “Vaadake, hispaanlased ütlevadki selle kohta “embarazo”.”^[22^]

      Carlos Bernardo manas näole sunnitud, õieti küll pigem kohmetu naeratuse. Ta ei saanud päris hästi aru, kas Francisco Cunha Telles oli talle just taganemisvõimaluse andnud või oli tegemist samasuguse peene irooniaga, mida Francisco ja Heidi harrastasid oma ametlikel vastuvõttudel siis, kui mõni soovimatu sissetungija liiga agaralt nende pakutud hõrgutavaid kroketeid hävitas. Kaotada polnud midagi, Carlosi peas pöörles pidetu kaleidoskoopiline mõttekeeris, ta oli ülepeakaela sellesse uppunud, kui Francisco talle köieotsa viskas. Ta tahtis poisi – sellisena nägi ta Carlosit – käike näha. Sõimu ja solvangutega ei saavutanud siin midagi, aatomipomm diplomaatilisse arsenali ei kuulu, sündinud fakti poliitikat võis kroonida vaid südamlik entente, modus vivendi, mis ainsana päästaks väärikalt kõigi asjassepuutuvate isikute hea nime.

      “Ei tasu meelt ka heita, armas noormees. Ma lihtsalt tuletan teile teie kohustusi meelde. Mind on Necessidades terve elu taga ajanud.”

      Nad naeratasid teineteisele, ja sel kergendushetkel oli tagasihoidlikust muhelusest ainult kasu. Carlos tundis end Francisco väimehena, ta oli nende kinnisesse pereringi vastu võetud.

      Tunde hiljem tunnistas Francisco Cunha Telles Heidile, et talle väga meeldib väimehega Euroopa Liidu idasuunaliste laienemisplaanide, Wagneri kogutud teoste ja eriti Molotovi-Ribbentropi pakti segasemate asjaolude üle diskuteerida.

      “Aga, Francisco, sel noormehel pole ülikooliharidustki…” meenutas Heidimarie, kes sellest päevast alates kuni meie jutustuse lõpuni perekondlike söömaaegade järel hõbenõud hoolikalt üle loeb. Aruka diplomaadi jaoks ei olnud sel tähtsust: 23. augustil 1939. aastal Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungilepingu võis vabalt üle kanda tema abielusuhte seisule.

      “Heidimarie, ülikoolihariduse puudumine on muidugi alati kahetsusväärne, aga mulle tundub, et selles poisis on midagi, midagi palju enamat kui tolles Martimi hädavareses. Tal on ideid, tal on struktureeritud mõtlemine, ja seda kohtab selle kokaiinisõltlaste põlvkonna puhul väga harva.”

      Ja see polnud veel kõik:

      “Ning, armas Heidi, te ei peaks unustama, et ta räägib saksa keelt!”

      Olukord pöördus tasapisi Carlosi kasuks. Mehed said järjest lähedasemaks, vastandite tõmbumise püha printsiip tõestas end taas, Francisco isegi märkis õhtusöögil kõigi kuuldes kõva selge häälega, et “Carlos ei ole üldse portugallase moodi”, kord ütles ta seda ka Carlosile endale, talle otsa vaadates, ja see vallandas noormehes hetkega eheda pavlovliku süljejooksu, see sageli korratud tähelepanek katapultis ta alati otsejoones seitsmendasse taevasse, “kes siis ikka portugallase moodi tahab olla?”. Ta punastas, sättis oma heledat tukka, bilirubiini tase tema veres tõusis ja ta pomises: “Tänan teid väga”. Eeldades, et tegu on tunnustusega, mida see suursaadik Cunha Tellesilt tulnuna kahtlemata oligi, kinnitas ta oma tänulikkust veel ka danke sehr’iga.

      Mida aga äi Francisco kunagi teada ei saanud, oli Carlos Bernardo tegelik päritolu. Et poiss oli osav varjama ja kiire võluma, meisterlik võrgutaja, ei pidanud ta äiale kunagi üles tunnistama, et oli vahetanud arhitektuuriõpingute kolmanda aasta ravimiesitleja töö vastu, olgugi et Saksa firmas. Ta ei rääkinud oma perest kunagi eriti ja seda polnudki vaja – fakt, et ta oli käinud spartalikus Deutsche Schule Lissabonis, kõneles

21

Port. k. ’eestkoste, soovitus, ebaeetiline soosing’. (Toim.)

22

Hisp. k. ’piinlikkus’, aga ka ’rasedus’. (Tlk.)