Mees, kes tahtis olla Lindbergh. João Lopes Marques

megaleping koos tema täieliku nime, elukoha, isikut tõendava dokumendi koopia ja lepingu numbriga pidi olema valmis vähem kui nädalaga, täpsemalt viie päeva pärast. Kehtivusajaga kuni 31. oktoober 2007. See tagas talle hea palga ja võimaluse vabadel päevadel tasuta reisida. Polnud kaugeltki lihtsalt kokkusattumus, et lepingule kirjutati alla sama päeva varahommikul, kui Carlos – ja seda tänu Jamaica litsile, “no mis paganama pärast just kuskilt Jamaicalt?!”, kes enda sõnul oli oma vabal ajal juuksur ja kellega tema teed siin maapealses elus enam tõenäoliselt kunagi ei ristu – nägi valgust.

      Carlos Bernardole ei piisanud, et ta oli võitnud pääsu taevasse: tema nägi valgust.

      II

      JAH, HÄRRA SUURSAADIK

      Pea valgemast valgem, ilma et see kuidagi oleks varjutanud tema vankumatut heatujulisust, mida ta toitis värskeima võõrkeelse kirjandusega ja kandes healõikelisi, Zürichi rätsepa disainitud ülikondi, mis olid alati midagi hanseatischer schick’i ja Münchener schick’i vahepealset,^[16^] oli suursaadik Francisco Cunha Telles saanud pisut üle kuuekümne aasta vanaks, kui pauk kärgatas. Ta oli pensionile läinud vaevalt neli aastat tagasi pärast oma pikka karjääri Palácio das Necessidadesis.^[17^] Portugali Vabariik avaldas talle tunnustust, võib isegi öelda tänu, määrates tema viimaseks teenistuskohaks Brasiilia, olgugi et diplomaatiline roteerumine oli siin kodumaal juba liigagi palju vahtu üles keerutanud:

      “Nagu ikka,” nentis diplomaat, “on asju, mis kunagi ei muutu. Kas polnud see mitte Einstein, kes ütles, et suured vaimud kohtavad alati keskpäraste raevukat vastupanu?”

      Need, kelle meelest selliste puutumatute riigiametnike elu koosneb ainult soolastest ja magusatest suupistetest ja džinnist-toonikust, eksivad. Franciscol oli tulnud liigagi palju kriisisituatsioone lahendada: atentaadist diplomaatilise missiooni ajal Ankaras kuni kahe Portugali naistudengi seotuseni Baader Meinhofi terroristidega tema Bonniteenistuse päevil. Lisaks neile saavutustele hinnati Francisco karjääris kõrgelt ka seda, et ta oli olukorrale vastava diskreetsusega vaigistanud Austraalia ajakirjaniku, kes oli kavatsenud Sydney Morning Heraldis avaldada plahvatusohtliku informatsiooni, mis oli otseses vastuolus Portugali riiklike huvidega Ida-Timoris. Aruka ja intellektuaalselt ausa inimese tõsidusega kinnitas ta oma sõpradele, et teda ei üllata elus enam miski. Muutujad võivad kaootiliselt vahelduda, aga piisab, kui mõista mehaanikat: huvitav ei ole mitte niivõrd ratas, vaid tema telg. Ja teatud mõttes, tõsi, oli Franciscost saanud tark inimene.

      See mahe juulikuu pärastlõuna tõestas aga, et ta eksis. Ta oli äsja naasnud oma järjekordselt jalutuskäigult rannapromenaadi pidi Cascaisini,^[18^] pritsivad ookeanilained saatjaks, ning oli nagu tavaliselt Duquesa plaažil kõikjalejõudva Fernando Videira Gomesiga veidi aega mõtteid ja muljeid vahetanud. Tema ja professor muretsesid tuumaküsimuste pärast üha rohkem, Oliveira viimane film (veel aeglasema tempoga) oli mõlema arvates sama liigutav nagu ta varasemadki, ometi ei söandanud Francisco professor Videira Gomesiga vesteldes kunagi jutuks võtta oma õhtuste mereäärsete jalutuskäikude tegelikku põhjust, oma salajast fetišit noorte nabade vastu, kui võimalik piercing’uga, mille puudumist sai korvata ainult kõige kahemõttelisema lõikega bikiinid, kehavormide esiletulek sõltus otseselt püksikeste paksusest ja värvist.

      “Francisco, uudised ei ole head,” alustas Heidimarie, tema naine Heidi, koketne šveitslanna, kellega suursaadik oli abiellunud küllaltki hilja, 24 aastat tagasi. Ta oli seadnud piirid naise kõikvõimalikele kapriisidele, mille seas peame mainima kohe ka tema häirivat Imelda Marcosi sündroomi. Heidi kollektsioneeris nimelt kingi, liiga palju ja kõik kallimad kui 2500 eurot, tal oli neid juba vähemalt nelisada paari ja lähipäevil oli tal plaanis veel ühed manolod tellida. Naine väitis, et nad on kingameister Manolo Blahnikuga juba Genfi-aegadest peale head sõbrad: “Tal on maailma parim maitse, tema kinkis mulle jalad.” Olgugi et nende vanus ei klappinud, vandus Heidimarie kõigile oma sõbrannadele, et nad on koos õigusteadust õppinud, neil päevil, kui see Tšehhi päritolu hispaanlane veel diplomaadikarjääri kaalus. Nende suhted aga jahenesid, Heidi tundis, et on käest lasknud elu parima võimaluse, tema külastuskäigud mehe juurde Madridis Calle Serranol jäid harvaks. Siis ilmus Francisco ja…

      Aga tagasi São Pedro do Estorilile. Juba kahe kuu pärast tähistame nende hõbepulmi. Tavaliselt külm ja kalkuleeriv naisterahvas, nina püsti ja sageli teiste asjades, ilmutas Heidimarie Cunha Telles tol õhtul tavatut närvilisust. Hullem veel, oli näha, et ta ei taha otsekohene olla. “See on halb märk,” mõtles Francisco Cunha Telles, kel oli seljataga palju aastaid keerulisi läbirääkimisi.

      “Mis lahti, Heidi?” uuris suursaadik pehmel siidisel toonil, mida ta kasutas strateegilise abinõuna dramaatilise pinge kahandamiseks kõige süngemates olukordades. “Kas Šveitsist on uudiseid? Teie emalt? Katsuge rahuneda, meil ei ole kiiret…”

      “Francisco, ma arvan, et teil tuleb oma tütre Mónicaga tõsine probleem,” jätkas naine ja ta purskuma kibelevad nuuksed pääsesid valla ning aina suuremad ja suuremad pisarad moonutasid ta helesiniseid silmi.

      “Jumala pärast, Heidimarie, mis Mónicaga on? Ma just rääkisin temaga, mulle tundus, et tal läheb suurepäraselt. Ma andsin Avelinole korralduse, et ta Mónica peale võtaks…”

      “Ta on rase, Francisco! Mónica on rase, Mónica on lapsega…” korrutas Heidi abikaasat katkestades ja tütart ees ootavale üksikema seisusele vihjates.

      Vaikus oli karjuv. Ja muutus veelgi karjuvamaks, kui Francisco jala üle põlve maha tõstis, märkas, et ta kingades on palju liiva, ja lasi ustaval Frankfurter Allgemeinel põrandale kukkuda. Alles siis keeras ta muusika vaiksemaks, mängis Miles Davise plaat, seda detaili tuletab ta hiljem meelde: “Kuulasin parasjagu head džässi, kui… ”. Ta tõusis püsti nagu Ladina-Ameerika oligarh, komistas äärepealt Raoul Genet’ “Droit Maritime pour le Temps de Guerre”^[19^] massiivse II köite otsa, mille ta oli unustanud riiulisse panna, ning suundus verandaakna juurde, pilk Tejo suudmel, taevalaotuses parv erksaid rästaid ringi silkamas, ning kordas aeglaselt ja pühalikult kuuldud lauset. Kolm korda:

      “Mónica on rase. Mónica on rase. Mónica on rase…”

      “Jaaa…” kinnitas Heidimarie jälgi mööda abikaasale järgnedes, tema langetatud pilk oli naelutatud nende suurele Arraiolosi elutoavaibale. “Jaa… Jaa…” Tol kevadisel hilislõunal oli São Pedro do Estorili kohal Venezuela hõngu.

      “Ei!” röögatas Francisco, silme ees vihast must. “See ei ole võimalik!” Ta ei suutnud seda mõtet alla neelata, ja veel vähem suutis ta seda võtta sündinud faktina.

      Loomulikult ei jäänud Franciscol muud üle kui olukorraga harjuda, “ja ta ongi rase”. Imetlusväärne, kuidas inimene igas olukorras alati teatava tasakaalu ja meelerahu leiab, ja oma osa oli muidugi ka pulmade ettevalmistamisel, mis sundis Franciscot sellesse romantilisse reaalsusesse sukelduma, ta esitas kodustele koguni road map’i,^[20^] milles oli kõigi suguvõsaliikmete roll pulmapeol paika pandud ja seda kuni kolmanda astme sugulasteni välja. Programmile oli lisatud rangeimast rangem ajakava, kõige vähemastki kõrvalekaldumisest oli kohustus härra suursaadikule viivitamatult ette kanda – protsessuaalsed detailid olid talle äärmiselt olulised, ta oli alati olnud protokolliinimene, formaalsustest ja etiketist lugu pidanud. Teda rahustas ka teadmine, et kuigi Mónica polnud abielus, ta mitte ainult ei tahtnud seda last, vaid armastas ka lapse isa. Niisiis, lapse isa: Carlos Bernardo, peigmehe rollis kaasaegse sotsioloogia seisukohalt äärmiselt huvitav juhtum, eriti just selle tõttu, et juhtum leidis aset Kaug-Läänes.

      Nii lõppes kassi-hiire mäng kahe abiellumiseas noore vahel, see keerdsõlm oli seotud ligi viis aastat tagasi, vahepeal üheksa korda lahti vajunud ja sama palju kordi tagasi kokku seotud. Keemia, füüsiline tõmme, otsustusvõimetus – nimetage seda, kuidas soovite – ja ka natuke armastust, millele liiga

16

Kaks paljuski vastandlikku riietumisstiili, mis on iseloomulikud vastavalt Hamburgile ja Münchenile.

17

Portugali välisministeeriumi hoone Lissabonis; necessidade – port. k. ’vajadus, kohustus’. (Toim.)

18

Populaarne kuurortlinn Lissaboni külje all läänes Estorili rannikul. (Toim.)

19

Pr. k. ’Mereõigus sõja ajal’.

20

Väljend, mida sageli kasutatakse diplomaatilistes ringkondades ja mis tähendab läbirääkimiste tegevuskava.