Valik. Aigi Vahing

peale mõelda või mis mõtteid mõlgutada, kui on tee liiga pikk või astumine tundub igav. Olen koduteel, Sunset Park’is, poe kõrval. Mõtted T endisest on nii piinavad, et toit ei tule meeldegi. Tean, et ainus võimalus vabaneda oleks T endise eest palvetada, aga ütleme siis nii – mul ei ole sellist isu peal! Kui tihti ei taha inimene oma piinast vabaks saada!! Kuid juba tuleb ka päris oma tont: kolossaalne suhkrunälg. Mul on valida – langen või hakkan oma mõtteid ohjeldama. Vähemkangest abinõust kui palve enam ei piisa. Hakkan sõnu lausuma – kergem ei hakka – vastupidi, kõhus hakkab rõhuma, minestamishoog, süda paha – kui raske on palvetada inimese eest, kellega end piinad, veri voolab kusagile ära – peapööritus, tasakaalutus, kurat, olen ma ikka õigel teel? „God bless you, beautiful!” hüüab autoaknast võõras mees.

      Olin kogu aeg rööbastelt maas või maha jooksmas. Nüüd tunnen ennast vaguniuksena, mis on kindalt rongi küljes kinni, sellal kui Tema – rong – vaid Talle teadaolevas suunas kihutab.

      7/

      Olgu. Ütleme, et ei saanud noist blackbox-teatritest seda suudmeala, mille kaudu saanuks minagi oma sängi voolata. Kuid kuhu edasi? Kloostrisse?

      Neisse kloostritesse, mis mind huvitaks – vaimse kasvamise kohtadesse – ebastabiilseid vastu ei võeta, stabiilsus peab olema paberi peal ette näidata – ka finantsiline, et oleks näha: oled inimene, kes on suutnud oma eluga hakkama saada ning valmis, puhanud ja puhas pühenduma. Vaimuliku elu pole urgas, millesse end pagendada, vastupidi – korrastatusega väljateenitud platoo, mis tõstab avarusse, mitte ei peida ära …

      „Karma kiirendaja,“ ütleb Katrin New Yorgi kohta. Mitte asjata ei kutsuta New Yorki Gotham City’ks – deemonite linnaks (Silveti sõnaraamat annab Gotham tõlkeks: kilpla, narrilinn!). Nüüd, tagantjärele tean, et tulin siia oma põhja välja uuristama. Iseennast puhastama vihast, valust, vastikustundest. Kust see valguski saab sisse paista, kui akendel on mööblitükid ees. Enam ma ei põgene – ei peida iseennast iseenda eest kappide taha, vaid olen asunud neid nihutama. Üks asi on teadlikkus, ja teine leppimine – alistumine – Jumala teega ühtimine ning seeläbi kõrglennule asumine. Kõige sellise üle andmine Temale, millega ma ise hakkama ei saa. Tumedatel väiksuse ning vajumise hetkedel on vaja, et oleks keegi, oleks Miski, mis mu iseendast välja tõmbab; kes armastab ja aktsepteerib mind tingimusteta – sellisena, millisena ma ennast ise armastada ja aktsepteerida ei suuda. Mõte valgusest neil hetkedel ei aita, aitab mõte Jumalast. „Kui ma suudaksin mõista, mis või kes on Jumal, ei usuks ma, et ta suudaks mind aidata,” ütles üks paranev sõltlane, viidates sellele, et kui tal on vaja abi iseenda eest – abi, mis oleks suurem kui tema ise, siis kuidas saabki Teda mõista millegi muuna kui abstraktselt hoomatava suurusena? Jah, neil hetkedel aitab mindki pöördumine – küll abstraktse suuruse, kuid samas ka olendi, mitte olluse poole. Ma ei häbene ka tunnistada, et neil hetkedel on Jumal minu silmis just selline nagu teda piltidelt teatakse. Kuid personaalne suhe Temaga on kõrge loominguline ülesanne, sest kes teine julgeks nõnda kõrgelt unistada, nii piiramatult soovida, nii lennukalt tuletada, kirglikult otsida ja kindlalt ära tunda kui inimene, kes on hakanud otsima oma Loojat? Taas – asi pole Looja juurde pärale jõudmises – usk ongi seda – vaid pidevas lähenemises sisuliselt iseendale, sest mida tõelisemalt ma Teda otsin, seda lähemale ma jõuan omaenda olemusele. Kõik hakkab meelde tulema.

      Täna panin esimest korda kleidile vöö peale. Ümber keskkoha. Lapsepõlve kopsupõletik, mis arenes bronhiidiks, ning too omakorda astmaatiliseks bronhiidiks, saatis mu 8-aastaselt Kose-Lükati Sanatoorsesse Metsakooli, kopsuhaigete laste internaatkooli. Sealtki langesin haiglatesse, ühes neist, tingimustelt kõige talumatumas, hakkasin köögis küpsiseid sööma. Seni olin teadnud, et magus pole minu jaoks, kuid nüüd ei suutnud sellest hoiduda. Riided hakkasid ihule lähemale nihkuma, sellest jäledamat tunnet ma ei tea. Nüüd on kleidil vöö peal ja olgugi et tunnen ennast veidi ebamugavalt, ei häiri see mind liialt – keha ja meele vahele on ehitumas sild, mis juba ka kannab.

      Süda hakkab peksma, igatsus lämmatab. Kas kloostrielu võtaks kloppimise ära või vastupidi – suurendaks seda?

      8/

      „Aga mida sa teed, kui ained kutsuvad?” küsib Victoria. Mida vastata? Et vaatan aknast välja, naudin elu, loen, kirjutan? Ei, teki all olen, kui ained kutsuvad – nutan ja värisen, suutmata suhelda ning ainus – AINUS, mis sellisel hetkel saab aidata, on palvetamine, pöördumine Tema poole.

      Sõltlased on võib-olla kõige põhjalikumalt Jumalale selja keeranud rahvas – täistiiru peale teinud, ja vaatavad nüüd Jumalale otsa, näevad aga crack‘i, valget viina … Metroos on pilt – elektrienergiakompanii reklaam – väike tüdruk, 5-aastane, pontsakas, maia näoga, piilub külmkapi sisse, kus on ainult üks asi – lapse pea suurune donut (sõõrik) – juba nimigi ütleb, et do not, ja ometi on just need valged ained – rafineeritud jahu ja suhkrupulber – laps-junky’dele kõige kättesaadavamad substantsid, kuna maiuseid ju seostatakse lapsepõlvega. Elektrienergiafirma reklaami sõnum on, et „Hoia elektrit kokku, ära hoia külmiku ust ilmaasjata lahti”. Sam Shepardil on näidend „Curse of the Starving Class” (Nälgiva klassi needus). Olgugi et tegevus hõlmab töölisperet, ei tee ma sel suurt vahet, kas külmkapi ust avab päevas mitmed-setmed korrad ilmaasjata rikas või vaene daam, otsides sealt seda miskit, mis tal justkui puudu oleks, iga päev ja mitu korda. „Ärge palun tehke selliseid etüüde!” hõikab sügav, õrn ning elegantne härrasmees – näitlemisõpetaja – uuele kursusele, vältimaks etüüde, mille korduvelement on tühjal pilgul külmikusse vahtimine.

      „Palvetan,” ütlen Victoriale, „ning pole tähtis, kelle poole ja milliste sõnadega, tähtis on see, et ma palvetades sündmuste käiku muudaksin.” – „Ära palun ütle, et muud ei ole,” ütleb Victoria. „Sellistel hetkedel muud ei ole,” ütlen mina. Victoria on paranevate alkohoolikute programmis aastaid kaine olnud, kainus söögisõltlaste programmis on olnud keerulisem tulema.

      Arvan, et usku nagu armastustki ei saa institutsionaliseerida. Vaid nood, kes on leidnud usu, armastuse iseendas, on piisavalt vägevad, et liituda ka mõne kogudusega või lasta ennast laulatada. Ma arvan, et laps, enne kui ta liigub institutsionaliseeritud maailma, peaks saama kaasa õpetuse, kuidas uskuda ning armastada – ise. „Üks asi on anda lapsele elu,” ütleb John O’Donahue, iiri poeet ning müstik, „hoopis midagi muud on aga aidata kaasa oma lapse hinge sünnile.” Enamusele ju pole tulnud pähe mõelda, et meil võiks olla Jumalaga isiklik ning personaalne suhe ning seda puudust on osatud hästi ära kasutada – mida kõike Jumala ning armastuse pähe ei pakuta! Kas või todasama sõõrikut, mida lapsuke reklaamil nii intensiivselt ihaldab.

      9/

      Teel linna hakkan ennast halvasti tundma – riided pole päris need, keha pole päris see – väsimus – juuksed – kole. Hakkab pihta. Hakkan mõtteid korrastama – Jumal armastab mind. Jumal armastab mind täpselt sellisena, nagu olen. Kui Tema seda teeb – kes olen mina, et midagi muud tunda? Läbi Tema armu leian leppimise. Ning leian ennast mõtetega uuest kohast.

      Biokeemia. Jämesoole tühjendamine on mõnus. Kui kõht käib korralikult läbi, nagu öeldakse. Miks on see naudinguna vähem kui tuulekese paitus? Iga tühjendamine on mõnus. Kui võid kõik olematuks teha. Paki võid võid sisse süüa ja mitu pätsi saia ka ja kõik olematuks teha. Keha muidugi mäletab, kui aga keha vestlusest välja lülitada – keha tajumine teadvusele sulgeda – võib vähem mäletada. Keha aga vihata – selle mäletamise eest. Seedesüsteem alles paraneb.

      Krediitkaardi aruannetega saabuvad reisipakkumised Lõuna-Prantsusmaale, Aafrikasse, Aasiasse – midagi on puudu neil piltidel – neil on kujutatud elu, millest on lahutatud oht – steriilsed fotod seiklustest, millel pole elulõhna juures. Turvaline elu nautimine – vaatan inimtühje rannarestorane, tormideta mäenõlvakuid ning lompideta linnatänavaid ja mõistan, et elu ilma mahlata – eluimitatsioon, mida disain mulle alati meenutab – ei ole minu jaoks. Orgaanilise toidu supermarketi einelauapiirde seintel on liblika- ning lillejoonised, kuid ainult jäljend – elu järgiaimamine – vaakum – elust elu lahutamine. Kõik need tühjad funktsioonita sisustuselemendid,