Valik. Aigi Vahing

söömine. Sõin selliseid asju, mida ma süüa ei tohi – tugiisikule ei teatanud – nii et murdsin sisuliselt kainust. Sain unes aru küll, mida teen, kuid tegin ikkagi. Siis tekkis vajadus midagi suust välja sülitada. Läksin paraaduksest kombinee väel presidendi elumaja aeda, ronisin veel üle aediku, et ägedam oleks, ning läksin ja sülgasin oma suutäie hästi pügatud muruplatsile, just siis tulid kaitseväed sisse. „Tulge palun kõrvale,” käskis turvaülem, noor prantsuse kutt, küsis, et kas sellisest käitumisest saadav tähelepanu annab mulle midagi. „Mulle??? Mul ei ole seda vaja,“ näitasin talle fotot – pildil olin Indreku ja T-ga. Indrek oli fotol börsidirektorina, T-l oli David Bowie kostüüm seljas. „Mul ei ole jõukust ega tuntust vaja,“ kinnitasin, „mul on need mõlemad olnud juba.“ Mind jäeti rahule. Unes selgus, et Bill Clinton sai presidendiks tänu Indrekule – enne oli olnud suvaline hammasteta mees. Minu kõrval oli luitunud prostituut – meid vahistati koos, kuid temal polnud mingit vajadust end kaitsta.

      Mida need uned tähendavad? Paarisuhe, sõltuvussuhe, ning kolmandas unes acting out – nagu öeldakse programmis.

      Kui ma ainult suudaksin buliimia millegagi asendada. Vaidast Helsingisse, Helsingist Tallinnasse, Tallinnast LA-sse, LA-st New Yorki – puhas leht, uus elu, uus töö, uued sõbrad. Armastus. Kõikjale jäid aga maha unistuste tükid ja valuvaalad. – „Sa pidavat mehest kui tornaado üle käima?” jäi üks eesti filmikunstnik mulle kord otsa vaatama, Eestimaa pinnal veel. „Tohoh,” ütlesin – nii taiplik ma polnud veel, et mitte võtta seda komplimendina. Paranevate alkohoolikute programmi raamatus on kirjas: „Alkohoolik on justnagu tornaado, mis murrab endale teed läbi teiste inimeste elu.” Kõikjalt lahkudes – hävitades teisi, iseennast. Kaotajana – endast võitu saamata. Kui ma ainult suudaks asendada, mõtlesin. Millele see partnerlus – partners in crime, kui unenägudele mõelda – viitab? Uuele sõltuvusele? Või ikkagi partnerlusele?

      5/

      Taevas tõmbub tumedaks. Politsei vilistab, tuletõrjeautod huilgavad, rekkad ründavad, inimkiirtee voogab – peatamatuna. Virtsus oleks sekund sellist hetke tähistanud katastroofi, siin aga, Manhattani Midtown’is, Times Square’i lähedal hakkas lihtsalt vihma sadama.

      Pean leidma koha, kus saaksin paarist joonisest kolm koopiat teha. Balti riigid on esindatud New Yorgi turismimessil. Eestlaste presentatsioon vajab – ei, mitte facelift’i, see on tal hea – vajab veidikenegi hinge sisse. Eesti riik on Lätist-Leedust ehk kõrgtehnoloogiliselt arenenum (nii me arvame?), kuid seda kuivem – presentatsioon on tehniliselt perfektne, kuid väga igav. Leedukate oma – kummaline, imelik, ja pooletoobine – on palju köitvam. Õnneks saab veel aidata ja saan ka veidi raha!

      Otsin kohta, kus saaks ebatavalises suuruses formaate paljundada, selgub, et igal pool ei saagi, käin mitu kohta läbi. Tänaval liigeldes hakkan end aga lootusrikkalt tundma – uus tööotsake, uus algus. Ajan mingit asja – Manhattanil – see juba on midagi! Tänavanurgakesel on punt meeleavaldajaid – ajavad noodki oma asjakest, Brasiilia oma, kuid näod on neil tusased. „Rahu, vendlus, võrdsus, vabadus,” ütlevad plakatid. „Sõda, vihkamine,” ütlevad näod. Parem tänavail plakatitega vehkida, kui kodus lapsi peksta?

      „Mis on firma nimi?” küsib koopiatöökojas teenindaja. „Mis on teie nimi?” küsib ta. „Mis on firma postiindeks?” Viha lahvatab. Mehel on klotsersõrmus. Sõrmuse peal on hõbedased roosid ja must kivi. Mees näeb, et ärritun, kuid küsib edasi sama hääletooniga – saatan pidavat elegantne olema. „Mis on postiaadress? Firma telefon? Faks?” Väänlen letil, vihast ja kannatamatusest kõveras, olgugi et mul kiiret ei ole, ning pööritan silmi: „Kas kolme koopia pärast pean tervet biograafiat kaasas vedama?” Keegi nooruk astub oma paberimajandusega minust sammukese ettepoole – tahab midagi küsida. „Järjekord on minu selja taga,” nähvan talle mõrvarliku ilmega, ning lisan „kõigepealt tegeleb ta minuga ning alles siis teiega,” toonil, millest võib välja lugeda, et teenindaja on ohmoon, käpard, kes ei suuda minugagi tegeleda. „You should go to yoga or something,” ütleb noormees ning keksib minema. „Ma käin joogas,” ütlen mina, ning hakkan ennast üha halvemini tundma. Peaksin mõlemi ees kohe vabandama. Rohkem süü- ning häbitunnet, kui ma juba kaasas kannan, ei mahu mulle sisse enam. „Andestust,” ütlen koopiamehele, „ma ei mõista, miks seda kõike on vaja teada.” – „Ülemused nõuavad,” ütleb tema ja teeb vaikselt tööd edasi. See on ju eri formaadis töö, mõistan järsku. „Ma igal juhul vabandan,” pobisen – teeb ikka alandlikuks küll, kui näed olukorra olemust välja koorumas. „Pole viga,” ütleb mees leti taga, ju käib siin selliseid teisigi. Noorukilt, kes lipsas arvuti taha midagi pusima (küllap oli tal lihtsalt kiire, tahtis midagi küsida!) ma andestust paluda ei suuda. Mõõdan vahemaad silmadega – kuus meetrit astuda, kuid uhkusele – terve ilmamaa. „Ann,” helistan koopiakojast välja astudes programmikaaslasele: „pean teatama, et bitch’isin kahe mehega – teise ees ei suutnud vabandada.” Ann on ära, jätan teate – turned it over, nagu öeldakse. Mida veel teha? Kuidas sellest üha vastikumast tundest vabaneda? Kirikukellad, kuulen, õrnad. Kõrghoonete skänn skänn skänn, kuni märkan silti „Welcome to the Church of Saint Mary the Virgin”. Mul on valida kas enesepõlguse ning süütunde suurendamine või lisakoorma kohene neutraliseerimine. Sisenen. Suure altari ees palvetan kahe mehe hinge eest. Vaikses kabelis tänan Teda oma elu eest. Põrandalt tõustes tunnen külmavärinaid. Instant fix. Väljun kergusega – olen vaba!

      „Jumal armastab mind, mina armastan Jumalat,” tunnen tänaval kõndides, pilk üleval. „Miks muidu laotub taevas nii võimsalt meie kohal? Taevas ongi Tema – just sellepärast ongi seda kogu aeg ja kõikjalt näha, just sellepärast rõõmustavad ka vangid, kui killukegi Teda paistab.” Jumala armastuse unexhaustiveness on pannud mul pea ringi käima, keegi müksab küünarnukiga ribidesse. „Mis mul mõttes, tõepoolest, see on ju Manhattan oma kiirkõnniteedega! Jääd seisma, toppama – saad viga kui mitte surma! Sellises kohas ei ole minu suhe Jumalaga mitte pea pilvedes liiklemine, vaid liiklemine teadlikkusega – enda sulandamine teiste inimeste liikumisse,” naeratan.

      6/

      Neeme palub aeg-ajalt, et aitaksin tal Eesti teleuudiste tarvis tänavaintervjuusid teha. Terve elu olen üritanud ehitada seda, mis mul praegu on – selgust. Arusaamist selle kohta, mis on, mis on toimumas. Minu puhul pole kahtlust, et suudan säilitada selle seisundi vaid kainusega. Ainult kainena saan teada, kes ma olen – kes olen algusest peale olnud – mitte see, kelleks sain või tahtsin saada.

      Olen hakanud aru saama, et tänavaintervjuude tegemine ei haaku absoluutselt sellega, kes ma olen või mida ma tähendan. Ning kosmos kui tööandja ei halasta. Valet tööd tehes kaob energia kerest kiiremini kui aadrit lastes veri soontest. Rahast – inimeste väljamõeldud energiast – ei piisa asendamaks kosmiliselt kaotatud energiat. See on vale töö mu jaoks. Julgen ma seda Neemele öelda?

      Kes on vihavaenlane? Viha all on valu, õpetatakse näitlejatele – keegi ei karju niisama – karjutakse ikka ja alati valu pärast. Mulle teevad haiget T endised. Ma ei teagi neid, ei tunne, aga haiget teevad sellegipoolest. Junky’de emotsionaalne areng jääb pidama sinna aega, mil hakati eluga junk’i abil diilima. Söögijunky’d on sellisel juhul kõige alaarenenumad, emotsionaalselt, kuna söök kui junk on kohe kättesaadav – lastenarkootikum.

      Vanemad mäletavad hetke, mil leidsid mu köögist „pliida” äärest (olin siis vist 5-aastane) tooreid kalu söömas. Sisikond ja pea rippusid suust välja. „Tüdrukul on mingi ainepuudus,” ütles isa. Isa oli kalur – tõi kalu merelt, ootasin neid kui kass oma ahvenaid. Kuni tutvusin emase ahvena marjaga. Oksendamine ei tahtnud ära lõppeda. 7-aastaselt sõin end šašlõkilihast nii täis, et ema paigutas mu voodile horisontaalasendisse – keha keeldus isteasendisse paindumast. Silmanurgast nägin, kuidas sugulaste koer ahmis noid šašlõkitükke, mida tahtsin ise süüa, olgugi et pilt oli eest kadumas. 8-aastaselt sõin end sooja mere ääres – kuhu ema viis meid vennaga kopse parandama – puuviljadest tajutuks. Päikese loojudes ärkasin koomast ning sõin peale. Edasi ei mäleta. Oli see nüüd fosfor, mis mul puudu oli? Proteiin, fruktoos? Või ikkagi seesama aine, mis kõikidel