Carmen. Prosper Merimee

venta juurde. See oli täpselt niisugune, nagu tundmatu oli kirjeldanud, teiste sõnadega üks kõige viletsamaid, mida olen kohanud. Suur ruum oli ühtaegu köök, söögi- ja magamistuba. Tuld tehti lamedal kivil keset tuba ja suits väljus katusesse tehtud avast, õigemini moodustas pilve, mis hõljus põrandast mõne jala kõrgusel. Seina äärde oli maha laotud viis-kuus vana muulatekki – need olid mõeldud reisijaile asemeks. Umbes kahekümne sammu kaugusel majast või pigemini minu poolt kirjeldatud ainsast ruumist, seisis kuuripugerik, mida kasutati tallina. Selles meeldivas peatuspaigas olid ainsaiks inimolendeiks, vähemalt antud hetkel, üks vana naine ja kümne-kaheteistkümneaastane tütarlaps, mõlemad nõgised ning armetuis kaltsudes. “See on siis kõik, mis on järele jäänud antiikse Munda Baetica rahvast,” mõtlesin. “Oo Caesar! Oo Sextus Pompeius! Milline üllatus teid tabaks, kui ärkaksite taas ellu!”

      Mu kaaslast nähes hüüatas vanaeit üllatunult: “Ah. senjoor don José!”

      Don José kortsutas kulmu ning tema võimuka viipe peale vaikis vanaeit poole sõna pealt. Pöördudes oma teejuhi poole, andsin talle tähelepandamatult märku, et mul on selge pilt mehest, kellega kavatsen koos ööbida. Õhtusöök osutus maitsvamaks, kui teadsin oodata. Väikesel laual, mis ainult jalg maad põrandast kõrgem oli, serveeriti meile tugevasti vürtsitatud vana kuke frikasseed riisiga, siis paprikat õlis ning lõpuks gazpacho’t – mingit vürtsidest salatit. Need kolm vänget toitu sundisid meid tihti nahklähkrit kummutama ja Montilla vein osutus oivaliseks. Pärast sööki märkasin seinal mandoliini – Hispaanias leidub kõikjal mandoliine – ja küsisin väikeselt tüdrukult, kes meid lauas teenis, kas ta oskab mängida.

      “Ei,” vastas ta. “aga don José mängib imehästi!”

      “Olge nii kena,” palusin, “ja laulge mulle midagi. Armastan kirglikult teie rahvalaule.”

      “Nii tublile härrale, kes mulle nii suurepäraseid sigareid pakub, ei saa midagi keelata,” hüüdis don José heatujuliselt. Lasknud endale mandoliini anda, alustas ta laulu, saates end ise. Don José hääl oli kare, ent siiski meeldiv, viis melanhoolne ning kummaline. Mis sõnadesse puutub, siis neist ei saanud ma silpigi aru.

      “Kui ma ei eksi,” pöördusin tema poole, “siis ei olnud see hispaania viis, mida te praegu laulsite. See sarnaneb zorzico’dega,5 mida olen kuulnud provintsides6 ja sõnad on arvatavasti baski keeles.”

      “Jah,” vastas don José süngel ilmel. Ta asetas mandoliini põran- dale ja jäi, käsivarred vaheliti, kummaliselt nukra näoga kustu- vasse tulle vaatama. Madalale lauale asetatud lamp valgustas ta nägu, mis oli ühtaegu suursugune ja metsik ning meenutas mulle Miltoni Saatanat. Nagu toogi võib-olla mõtles mu kaaslane oma päriskodule, kust ta oli lahkunud, ja pagendusele, millesse süütegu teda oli tõuganud. Püüdsin jutulõnga uuesti üles võtta, kuid ei saanud kurbadesse mõtetesse süvenenud don Josélt vastust. Vanaeit magas juba toanurgas, mida varjas nöörile riputatud katkine tekk. Tütarlaps oli talle järgnenud sellesse õrnema soo puhkepaika. Siis tõusis mu teejuht ja kutsus mind talli kaasa. Viimase sõna peale ärkas don José võpatades mõtteist ja küsis Antoniolt järsul toonil, kuhu ta kavatseb minna.

      “Talli,” vastas teejuht.

      “Milleks? Hobustel on toitu. Maga siin, härra lubab.”

      “Kardan, et härra hobune on haigeks jäänud. Tahaksin, et härra teda vaataks. Võib-olla ta teab, mida teha.”

      Oli selge, et Antonio tahtis minuga nelja silma all rääkida. Mina aga ei tahtnud don Josés kahtlust äratada, ja arvestades meie praegust vahekorda, pidasin kõige paremaks täielikku usaldust üles näidata. Niisiis vastasin Antoniole, et olen hobuste suhtes täielik võhik ja et tahan magada. Don José järgnes Antoniole talli, kust tuli varsti üksinda tagasi. Ta ütles, et hobusel ei olevat viga midagi, mu teejuht aga hindavat looma nii kõrgelt, et oli hakanud teda oma kuuega hõõruma ning higistama ajama ja kavatseb vist öö läbi seda meeldivat tegevust jätkata. Olin vahepeal muulatekkidele pikali heitnud, olles enese enne hoolikalt mantlisse mähkinud, et mitte tekkide vastu puutuda. Vabandades, et võtab endale vabaduse minu lähedusse jääda, heitis don José ukse ette maha, kuid alles pärast seda, kui oli musketonile uue sütiku pannud ja seadnud musketoni seljakoti alla, mida kasutas padjana. Soovisime vastastikku head ööd ja viis minutit hiljem magasime mõlemad sügavat und.

      Pidasin ennast küllaltki väsinuks, et sellises öömajas uni täis magada, kuid juba tunni aja pärast äratas mind üpris ebameeldiv kihelus. Niipea kui mõistsin selle põhjust, tõusin üles, pidades paremaks puhata lageda taeva kui selle külalislahkuseta katuse all. Kikivarvul hiilides jõudsin ukseni, astusin üle õiglase und magava don José aseme ja mul õnnestus teda äratamata majast lahkuda. Väljas ukse lähedal seisis lai puupink. Heitsin sinna pikali ja seadsin end võimalikult mugavamalt ülejäänud ööd veetma. Mu silmad olid teist korda kinni vajumas, kui uskusin nägevat möödumas mehe varju ja hobuse varju; mõlemad liikusid hääletult. Tõusin istuli ja arvasin ära tundvat Antonio. Üllatunud, nähes teda sellisel kellaajal tallist väljas, tõusin ja läksin talle vastu. Antonio oli mind varem märganud ja peatus.

      “Kus ta on?” küsis ta tasa.

      “Ventas, magab. Tema ei karda lutikaid. Miks te hobuse ära viite?”

      Alles siis märkasin, et kuurist kuulmatult väljumiseks oli Antonio hobuse kabjad hoolikalt vana teki räbalatesse mähkinud.

      “Rääkige jumala pärast tasemini!” ütles Antonio. “Teie ei tea, kes see mees on. See on José Navarro, Andaluusia kõige kardetavam röövel. Kogu päeva olen teile märku anda püüdnud, teie aga ei tahtnud minust aru saada!”

      “Röövel või mitte, mis see minusse puutub,” vastasin, “meilt ei ole ta midagi võtnud ja võin kihla vedada, et tal ei ole sellist tahtmistki.”

      “Olgu! Aga see, kes ta üles annab, saab kakssada tukatit. Tean poolteise ljöö kaugusel siit ulaaniposti, ja enne kui koidab, olen paari tugeva selliga tagasi. Oleksin tema hobuse võtnud, aga see on nii kuri, et peale Navarro enda ei tohi talle keegi ligi minna.”

      “Pagan teid võtku!” ütlesin Antoniole. “Mis kurja see vaene mees teile on teinud, et lähete teda üles andma? Pealegi, kas olete päris kindel, et tema see röövel on?”

      “Täiesti kindel. Ennist, kui ta mulle talli järele tuli, ütles ta: “Sa paistad mind tundvat; kui sa sellele tublile härrale ära räägid, kes ma olen, kihutan sulle kuuli pähe.” Jääge tema juurde, härra, teil pole midagi karta, jääge tingimata. Niikaua, kui teie siin olete, ei aima ta midagi.”

      Kogu aeg rääkides olime ventast juba nii kaugele jõudnud, et hobuse kabjalöögid sinna enam ära ei kostnud. Välkkiirelt vabastas Antonio looma jalad kaltsudest ja tahtis sadulasse hüpata. Püüdsin teda palvete ja ähvardustega tagasi hoida.

      “Olen vaene mees, härra,” vastas ta, “ja kakssada tukatit pole maha visata, eriti veel kui saab maa sellisest nuhtlusest vabastada. Aga olge ettevaatlik: niipea kui Navarro ärkab, haarab ta oma musketoni, ja siis teil hästi ei lähe! Minul enam taganemisteed ei ole; teie katsuge ise hakkama saada.”

      Juba oligi mehike sadulas, kannustas hobust ja kadus pimedusse.

      Olin teejuhi peale väga vihane ja kaunikesti mures. Viivu järele mõtelnud, otsustasin ventasse tagasi minna. Don José magas ikka veel, tehes nähtavasti tasa paljusid seiklusrikkaid päevi ja magamata öid. Äratamisel tuli mul teda tublisti raputada. Kunagi ei unusta ma metsikut pilku ja liigutust, millega ta tahtis haarata musketoni – olin selle ettevaatusest tema asemest veidi kaugemale asetanud.

      “Härra,” ütlesin, “vabandage, et teid äratan, kuid mul tuleb teile üks narr küsimus esitada: kas teile meeldiks, kui siia ilmuks pool tosinat ulaani?”

      Ta

5

Zorzico – baski tants.

6

Privilegeeritud provintsid, kellel olid omad fuero’d*, see tähendab Alava, Vizcaya,Guipúzsoa ja osa Navarrast. Seal piirkonnas räägitakse baski keelt. * Fuero (hisp. k.) – õigus, privileeg.