Tiivutud inglid. Argo Järve

kardinast leitud nööpnõelaga munasse imepisikese augu. Seina ja radiaatori vahel oli piisavalt ruumi, et kanamuna sinna vahele toppida. Hans sättis õelalt naeratades köögi ja alumise korruse tubade radiaatorite vahele kokku kaheksa augustatud kanamuna.Varsti haiseb kogu elamine mädamuna järgi. Hõõrus käsi ja läks üle tee asuvasse kohvikusse. Seal, alumisel korrusel ühes ruumis asetses mitu sügavkülma mis olid enamjaolt täis liha ja jäätist.Hans tõmbas kõikidel külmikutel juhtmed vooluvõrgust välja ja väljus kiiresti.

      „See läheb sul kalliks maksma kuradi siga,“pobises ta omaette, vinnas raske spordikoti selga ja astus kergel sammul, tagasi vaatamata väravast välja. Linna oli oma paarkümmend kilomeetrit aga ta ei vaevanud sellepärast oma pead, küla asetses suure läbisõiduga maantee ääres ja hääletades jõuab sinna nähtavasti kiiremini, kui bussi oodates.

      Mehel polnud mingeid plaane ega ajakava edasiseks, ta lasi ajal voolata ja lihtsalt läks nagu muretu lind oksal vilet lüües.

      Tegelikult polnud ju kellelgi aimu kas see linnuke seal oksal nii muretult ikka vilistab aga kõnekäänd oli selline.

      Järgmisel hommikupoolikul istus mees juba Stockholmis ühes restoranis kus ta pettunud ilmega hiina restoranis parti järas, see oli üleküpsetatud ja maitsetu.

      Selle kuivanud linnu, kausitäie riisi ja väikese õlle eest pidi ta maksma kokku sada viiskümmend rootsi krooni mis ümberarvestatult tegi ligi kakssada kakskümmendviis eesti raha. Selleks oleks ta Eestis pidanud töötama mitu päeva ja see ajas teda marru. Hea meelega oleks ta tahtnud selle pardi kööki tagasi saata, aga ta ei viitsinud vaidlema hakata ja suurema nälja peletamiseks kugistas osa sellest jõledusest siiski alla.

      Jootraha ta ei jätnud, söök oli vilets ja teenindus allapoole igasugust arvestust, ettekandja ei viitsinud suuremat vaeva näha ning loivas nagu erootilist unenägu näinud porikärbes saalis ringi. Hans tõusis ja astus tänavale. Päike oli pilve tagant välja tulnud ning see tegi meele natukenegi paremaks.

      Mees suundus sadamasse, laeva väljumiseni oli veel mitu tundi aga ta tahtis oma raske spordikoti kuhugi ära panna, mööda linna seda endaga kaasas vedada oli mõttetu ja tülikas. Stockholmi kevadised tänavad olid täis kiirustavaid inimesi, mõned rõõmsad, teised ükskõiksed. Nägude paraad. Tänavanurkadesse olid ennast sättinud esimesed laulikud, ka nemad ilmusid fookusesse justkui kevadekuulutajad ja kadusid jälle vaatepildist koos viimaste rändlindudega.

      Raske kott hõõrus õlga ja ei lasknud mehel pikemalt tänavatel keevat elu jälgida, keeleots suunurgast väljas rühkis ta vapralt bussipeatusse. Mees oli omal ajal palju Rootsi vahet sõitnud ja teadis täpselt milliste transpordivahenditega otse sadamasse sai. Taksole ta raha kulutada ei raatsinud, liiga kulukas ja selle raha eest teadis ta laeval korraliku õhtusöögi saavat. Mees viskas koti õlalt ja sirutas käed pikalt välja, peatuses teisi inimesi hetkel ei olnud ja nii ta sai peale mõningaid kehalisi harjutusi jälle vere korralikult ringlema.

      Eemalt lähenes suurte kohvritega kaks vanemat mutikest ja oma üllatuseks kuulis ta uhkelt riietatud prouasid eesti keelt kõnelevat. Tunda oli korraliku aktsenti. Hans piidles silmanurgast tädikesi ja hoidis omaette, ta ei olnud selline inimene kes oma rahvuskeelt võõral maal kuuldes kohe hõiskama kukkus. Buss peatus ja Hans lasi tädikestel enda ees siseneda. Ühel proual tekkis probleem kohvri tõstmisega ja Hans aitas selle ilusti bussi. Mutike tänas viisakalt ja Hans vastas talle eesti keeles. Naisel jäi korraks suu lahti aga ta ei öelnud siiski midagi. Hans sättis ennast vabale istmele mugavalt istuma ja jäi aknast välja vaatama. Prouad olid istet võtnud kõrvalreas ning temast natukene eemale ja sosistasid nüüd omavahel. Niipalju kostus siiski mehele kõrvu, et üks mutikestest arvas teda eestlasest pätiks olema kes käis Rootsis vargil või vähemalt midagi halba korda saatmas. Hans muigas ja muutuks nukraks. Miks inimesed kahtlustavad neile täiesti võõraid isikuid kuritegudes mida nad pole sooritanud? Kas mutid arvavad, et nemad on nüüd paremad inimesed kuna elavad ja vegeteerivad nüüd heaolu riigis kuhu nad kunagi sõja eest põgenesid?

      Hans ärkas mõtetest alles siis, kui buss oli juba terminali juures pidurite kriuksumise saatel peatunud. Ta kargas istmelt kui nõelata saanud ja hakkas väljapääsu poole liikuma. Üks tädikestest köhatas ja küsis kas noormees oleks nii viisakas ja aitaks nende kohvreid välja tõsta. Selle peale vastas mees, et ta on ju pätt ja kaugelt kahtlane isik, las tädid veavad ikka ise oma sumadane. Mine tea, äkki läheb veel midagi kaduma. Proua nägu värvus tumepunaseks ja ta pööras pea ära. Valge õlgkübar veripunase näo taustal tegi selle vaatepildi rohkem kui koomiliseks. Teine mammi võttis sõna ja nimetas Hansu häbematuks ning kombetuks matsiks. Hans vastas sellele, et tädid vaadaku enne peeglisse kui kedagi solvama ja pätiks nimetama tulevad, kergitas olematut kaabut ja astus bussist välja. Tuju oli vaatamata väikesele intsidendile lõbus.

      Terminaalis paigutas mees oma koti tasulisse kappi ja väljus uuesti tänavale suitsetama. Kell oli täpselt kaksteist. Mehel oli laeva väljumiseni aega mitu tundi ja ta otsustas veel korra linna lonkima minna. Sihitult ringi kõndides ja väikseid suveniire omale ostes oli aeg jõudnud niikaugele, et tuli tagasi sadamasse minna. Ees ootas pikk laevasõit. Hans oli erinevates kohvikutes napsutanud ja õhetas näost. Ta esitas oma pileti ja astus laeva, asetas reisikoti tasulisse hoiukappi ja hakkas laevas ringi jalutama, rahvast oli suhteliselt vähe ja seepärast oli mõnus ringi patseerida. Mees ostis endale õlut ja kõndis sellega välistekile. Soe tuul paitas põski. Suvi oli alles algamas ja kõik teed valla. Suvel oli alati lihtsam tööd leida, sest turiste liikus isegi väiksemates kohtades ja abikäsi vajasid paljud. Talvel oli jälle vastupidi. Tugevamad jäid, nõrgemad töötajad koondati, vallandati või viidi niikaugele, et see ise lõpparve võttis, muidugi olidki paljud töötajad ainult suveperioodiks palgatud. Tema kui igipõline Nipernaadi, valis siiski ise oma lahkumise aja. Seni ei olnud keegi teda veel vallandanud või siis vallandada jõudnud. Ta oli alati sammukese ees, töökohad ammendasid ennast kiiresti ja kui mees nägi, et kaugemale ja kõrgemale positsioonile selles töökohas ei ole võimalik jõuda või oli midagi muud vastumeelt, võttis ta oma seitse asja ja asus jälle teele. Nagu praegugi. Suhteliselt muretult ja mõtlemata edasisele saatusele, istus ta suures, laineid murdvas reisilaevas õlleklaas nina ees ja nautis olevat hetke. Nii oli kõige muretum ja lihtsam elada, mõtlemata pidevalt järgnevatele sammudele. Hans lasi elul enesest läbi voolata ja oli enamjaolt sellega rahul. Vahest kui elumere lained olid mitmeks päevaks üle pea löönud, siis oli nädalaks masendust aga see möödus ja ta oli oma eluga jälle sina peal. Joodud alkoholikogus tõusis järjest rohkem pähe ning Hans muutus edasise käekäigu vastu aina ükskõiksemaks. Viinakurat istus peas ja nõudis lisa. Kokteil kokteili järgi ja sigaret sigareti järel nüristasid meeli ja lülitasid aju järjest rohkem välja. Mees oli jõudnud tutvuda paari kaasmaalasest ehitaja ning mitme neiuga. Mõnega käis tantsu vihtumas, särgihõlm pükstest väljas ja tukk higist nõretamas. Mida lähemale südaööle, seda rohkem mees joobus alkoholist, elust, naistest ja piiramatust vabadusest. Nii kuradi hea oli olemas olla. Rahakotti kogunenud teenistus kahanes silmnähtavalt aga sellest polnud tal sooja ega külma. Raha oli tema jaoks vahend millega sai nautida kogu seda kompotti, mida elu praegu pakkus ja seda polnudki nii vähe.

      Hommik leidis Hansu valutava pea ja punetavate silmadega laeva koridorist. Pidutsemise lõpp oli ähmane ja ta oli jäänud lõpuks koridori pingile tukkuma. Mees tõusis aeglaselt püsti ja vedas ennast vaevaliselt tualetti. Pistis pea külma kraani alla ja lasi veel joosta.

      Pilt läks natukene selgemaks, mees proovis eilset õhtut meenutada, aga mosaiigitükikesed ei tahtnud kuidagi sobituda. Rahakotti ta igaks juhuks ei vaadanud, seal oli toimunud ilmselt suurpuhastus ja ennast sellega masendama hakata tal polnud plaanis. Püksitaskust leidis ta paar kortsus sajalist ja peenraha.

      „Kuradi Gustav raisk,“kirus mees, justkui oleks ta Rootsi kuninga endaga rüüpamas käinud, hüpitades münte oma peopesal.

      „Sina raisk oledki eilses süüdi,“pomises ta uuesti ja surus raha taskusse tagasi. Silus märja käega juukseid ja patsutas pohmellist ja kõrgest vererõhust punetavaid põski ning väljus tualetist. Enamus reisijatest magas alles, kell näitas viiendat hommikutundi. Laevas valitses vaikus. Justkui kummituste laev, mõtles mees ja jalutas mööda inimtühje laevakoridore. Ainuke koht kus toimus mingi liikumine oli laeva infopunkt. Hans köhatas