Tiivutud inglid. Argo Järve

/title>

      Eluratas veereb meie kõigi jaoks pidurdamatult ja halastamatult edasi ning viib ka meie peategelase, kes on paljudele juba tuttav teosest “Aeg puudutab tõde”, kuid samas nii võõras, uutesse seiklustesse. Saladuseloor varjutab siiani paljusid aastaid tema elatud elust.

      Saatus paiskab teda aeg-ajalt erinevatesse riikidesse, linnadesse, küladesse ja pillutab teda kohtadesse, kus ta kohtub uute ning huvitavate inimestega. Kõik ei olegi nii sõbralikud kui nad esialgu tunduvad. Naistel on jätkuvalt tähtis roll tema elus ja nad muudavad tahes-tahtmatult ja-või tahtlikult tema eluteed. Teda on nende eest hoiatatud, kuid vaatamata sellele, leiab ta ikka ja jälle tee erinevate karakteritega naiste juurde. Nad on nii kaitsvateks ingliteks kui painajalikeks deemoniteks tema elus.

      Elu õppetunnid jätkuvad. Vana, roheliste silmadega ennustaja oli kunagi öelnud, et naised võivad ta tõsta troonile või hävitada. Oleneb kellega ja kus ta kohtub ning kas ta tahab seda…

      Seda viimast, naiste läbi hukkumist, uskus mees rohkem. Läbi ajaloo olid naised sõdu põhjustanud ja mehi hullutanud. Miks tema peaks neist teistest meestest erinema? Seiklused jätkuvad. Kohtumine mustlaseidega ja millised on tema ennustused Hansule järgnevaks eluks?

      I

      Adjö Sverige

      Hans otsis ikka veel oma kohta maamunal, pidevalt nagu orav rattal, liikus mees ringi ja proovis kätt erinevatel aladel. Oma tõelist kutsumust mees siiani leidnud ei olnud. Ta oli aru saanud tõsiasjast, et kui sa tahad siinses maailmas läbi lüüa, siis tuleb sellele kusta ja seda tuleb teha kõrge kaarega. Mitte paha pärast, vaid selleks, et elus läbi lüüa. Hundiseadus kehtis sellesinases maailmas igal pool. Nõrgad lihtsalt söödi ära ja tallati jalge alla. Hans oli õppinud oma õiguste eest võitlema ja ei soostunud iga pakutud sendi ja kehvade töötingimuste pärast töötama. Teatavasti just kõik tööandjad ei olnud valmis pakkuma elamisväärset palka ja tingimusi, vahel tundus talle, et mõningad tööandjad tundsid ennast maapealse jumalana ja töötaja pidi ennast tundma madalama kui muruna ning olema õnnelik, et tal on võimalus töötada. Hansu mässumeelne hing sellega ei nõustunud ja ennast ahistatuna tundes võttis mees tavaliselt lõpparve ning kergitas kaabut. Õlinäpu ehk mehaaniku ameti oli ta ammu maha pannud ja valinud omale tubasema elukutse. Temast oli saanud baarmen. Viimase talve ja enamuse kevadest oli Hans veetnud pisikeses lumme mattunud Rootsi külakeses, kus ta ühes maailma igavamas kunstikohvikus-ateljees pintslikummardajatele ja asjaarmastajatest klientidele enamusjaolt kohvi ja pirukaid serveeris.

      Omanik oli vana peer, kunstnik kes nüüd suure raha eest aegajalt ateljees uutele kunstijüngritele koolitusi korraldas. Need samad jüngrid olid ka suures osas kohviku väljakujunenud klientuuriks. Seal, vähemalt kaks korda nädalas, arutasid nad valjuhäälselt moe uuemaid, kaasaegseid ja vanemaid kunstisuundasid, üks targem kui teine. Uue aja Picasso-d, da Vinci-d ja Michelangelo-d. Omanik võttis verivärskete kunstnike soperdusi ka oma ateljeesse müügile, seda muidugi väikese lisaraha eest. Ja nii need seal rippusid, läbi aastate tolmu kogudes, oodates aega, kuni keegi nad avastab.

      Selles suhtes oli kohviku omanik nupuga mees, ta kooris oma õpilastelt kahekordselt raha ja praktiliselt ei millegi eest. Muidu oli külas igav ja karjuvalt üksluine. Hansu ainuke meelelahutus selles hajutatud paigas oli kalapüük. Piirkonnas oli kolm suuremat järve. Iga aasta korraldatakse ka ümber nii-öelda keskmise järve jalgrattaralli, mis kohalikele suurt lõbu pakub. Seda järve ümbritses hingematvalt ilus loodus ja see oli ka turistide hulgas väga populaarne. Igal aastal toimus siin ka suur turg, kus müüdi kõike. Traktoritest kuulsate puukingadeni, rääkimata aiasaadustest ja Surströmmingust, mida oli saadaval nii tehasest väljutatud konservkarpides, kui ka koduseid variante klaaspurkides. Hans oli siiani sellest hapendatud räime konservist ainult kuulnud. Suu sisse ta polnud söendanud seda veel võtta. Ainuüksi hais oli tema arvates nii kuradi räme, et see ajas oksele. Valmistamisviis pidi olema üldiselt ühesugune. Räimeid hapendatakse kuu või kaks koos erinevate vürtsidega puidust vaatides. Peale seda räimed pannakse üldjuhul metallkarpidesse, kus nad seisavad enne tarvitamist veel mitu kuud. Kunstnikuhärra elas maakonna edelapoolseimas osas ja tema maadele jäi pea veerand ühest järvest, tal oli ka oma paat mida Hans hakkas kasutama kohe kui jää oli sulanud. Talvel käis ta aegajalt taliõngega jääaugu ääres istumas. Kuigi selles regioonis elas metsade ja niitude vahel umbes kaks tuhat inimest, naaber naabriga eriti ei suhelnud ja võõrastega ammugi mitte. Enesesse tõmbunud ja kartlik külarahvas kellel igaühel kodus vähemalt kolm paari puukingasid pereliikme kohta. Aeg oli külm ja pime. Talvel päikest päevas peaaegu ei olnudki ja see tegi silmnähtavalt ka inimesed õelateks ning pahurateks. Kliente vähemalt sellel talveperioodil liikus väga vähe. Jutu järgi olevat siinsel kohvikul olnud ka paremaid aegu aga midagi otseselt sellele ei viidanud. Ihnuskoist omanik püüdis Hansul igal võimalusel ja erinevatel põhjustel ikka ja jälle nahka üle kõrvade tõmmata. Palgamaksed hilinesid ja alati oli seda vähem kui kokkulepitud. Siia oli ta tulnud nii-öelda mustalt, ametlikku töölepingut tal ei olnud ja kaevata polnud kuhugi. Muidugi kaevata oleks saanud alati aga sellega oleks ta ka endale korraliku käru keeranud ja ilmselt oleks ta saanud järgmiseks viieks aastaks sissesõidu keelu, lisaks trahvi maksmata maksude ja ebaseadusliku töötamise pärast. Seepärast otsustas mees peale kolmekuulist töötamist teele asuda ja mujal oma õnne otsida. Olles kohviku peremeest oma otsusest teavitanud ja palunud nädalalõpuks teenitud palga välja maksta, läks ta vilet lüües tööle tagasi. Ta oli oma otsuse teinud. Siia ta enam ei jää. Lubatud tingimused ei olnud härra kunstniku poolt täidetud ja nii see enam edasi ei võinud minna. Elama oli ta pandud tööandja maja keldrisse, kuhu oli toodud mõni mööbliese ja voodi, ukse ette oli löödud robustsete naeltega vana kaltsuvaip. Seda selleks, et külm otseselt pragude vahelt sisse ei puhuks.Televiisor koos sat-televisiooniga oli justkui lohutuseks. Sooja sai selles rõskes ruumis ainult siis, kui üleval pliidi alla tuli lõõmas. Hommikuks oli tuba jääkülm ja riietumiseks jäi tal kindlasti vähem aega kui pesal mune hauduval kanal.

      Pesemiseks pidi ta minema üle tee kohvikusse, seal oli alumisel korrusel pesemisruum, aga sooja vee saamiseks pidi ta muidugi eelnevalt paar tundi kohviku kaminat kütma, mis soojendas omakorda boilerit.

      Kevade saabudes läks olukord nii palju paremaks, et külmade ööde aeg oli läbi aga nüüd muutus elamine veel rõskemaks ja hakkas haisema kopituse ning niiskuse järele. Hans tundis ennast tõeliselt rõhutuna. Svensson üritas palgast teha kõikvõimalikke kärpeid ja viivitada maksetega võimalikult kaua, justkui lootes, et mees unustab saamata jäänud palgaosa ja rügab tema heaks niisama. Kätte oli jõudnud reede ja see oli tähtaeg millest ta oli tööandjat teavitanud, kui oma lahkumise päevast. Hommikul läks ta reipalt kööki ja sättis ennast mugavalt laua taha ohtra piimaga kohvi jooma. Piima läks palju seepärast, et peremees ei osanud kohvi keeta ja pani suure tõenäosusega liitri vee kohta pool kilo kohvipuru. See tõrvajook võttis hambad suus logisema ja oleks hoidnud terve talve vabalt üleval ka muidu talveund magava karu. Kümme minutit hiljem astus kööki härra ise ja vaatas Hansule otsa sellise pilguga, et kuhu sa mees nüüd ometi minemas oled, töö tahab tegemist. Teretas mokaotsast ja küsis kas Hans on oma otsuses kindel. Saanud jaatava vastuse läks ta mühatades tuppa mida kasutas nii-öelda kontorina.

      Mõne minuti pärast naastes lükkas ta mehe ette õhukese rahapaki ja kõndis sõnagi lausumata uuesti toast välja. Hans luges kiiresti sedelid üle ja vangutas pead, siin oli vähem kui kokkulepitud. Ta hõikas kõva ja pahase häälega ülemisele korrusele läinud peremeest ning jäi kohvi luristades ootama.

      Minutid möödusid, kuid kõik jäi vaikseks. Hans kirus valjult ja läks vaatama kuhu mees kadunud on. Härra istus oma magamistoas avatud akna all tugitoolis, tossutas sigarit ja põrnitses altkulmu Hansu.

      „Mis vaja? “küsis ta pahuralt.

      „Raha on vähem kui lubatud,“ütles Hans ja jäi ootama.

      „Kõik on täpne ja nii nagu peab,“mühatas teine vastu ja keeras selja. Hans vandus kurja ja lubas teavitada vastavaid ametiasutusi, kui ta ei saa kohe puuduvat rahasummat ja ka kokkulepitud sõiduhüvitist.

      Mees jõllitas teda läbi suurte okulaaride ja ilmselt oli valmis Hansu alla neelama, kui see oleks võimalik olnud. Vana peer tõusis ja läks kummuti juurde, võttis sahtlist rahakoti, soris seal natukene aega ja viskas tema ette kaks viiesaja kroonist rahatähte. „Rohkem ei ole sul midagi saada ja ole sellegi üle õnnelik,“sisises rootslane ja käskis Hansul kaduda tema majast kus kurat. Hans vandus valjuhäälselt ja lubas vanamehele selle eest kätte maksta. Lõi ukse kõva pauguga