Vabrik. Avo Kull

peab ta ikka ohtlikult riskima, laveerima ja manööverdama? Said ju inimesed ka lihtsamalt hakkama. Korraga Allan mõistis, et see küsimus sisaldab endas ka vastust: ju see on tema saatus, ju oskab ta tahta rohkem ja õnneks või õnnetuseks oskab oma tahtmised ka teoks teha.

      Vabriku tegus askeldamine haaras kaasa hetkest, mil ta väravast sisse astus.Teade Rootsi seadmete peatsest saabumisest võeti vastu rõõmuhõisetega ja töömehed alustasid õhinal ettevalmistustöödega. Allan vaatas meeste tegemisi vastakate tunnetega. Uus töö, uus väljakutse seisis ees ja peagi muutub see hõreda asustusega hoone tundmatuseni. Üsna varsti täidavad pooltühja masinasaali hästi toimivad treipingid, lihvimisautomaadid, puur-ja freespingid, varsti käib siin vilgas töö ja valmib väärikas eksporttoodang. Kas tõesti tuleb ta kõige sellega toime? Allan tajus, kui õhukesel jääl ta praegu kõnnib, nautides samal ajal kogu seda melu, mis teda ümbritses.Viimaste päevade pöörane tempo sobis talle.

      Rootsi seadmed saabusid nädala pärast. Mitu päeva sumises vabrik kui mesilastaru. Põnevusega sätiti paika uusi seninägematuid tööpinke.Tohutu tootmishoone muutus tundmatuseni ja nägi nüüd juba päris vabriku moodi välja.

      „MILLEKS TEILE RELVALUBA?” KÜSIS NOOREPOOLNE PSÜHHIAATER Aime Arro.Tema terane pilk piidles läbi paksuklaasiliste prillide Allanit, kes tundis end kitsukese arstikabineti jäigal toolil ilmselgelt ebamugavalt.

      „No milleks ikka, pauku tahan teha.”

      „Aga tõsiselt?”

      „Tõsiselt on nii, et kapitalist peab oma vara kaitsma.”

      „Või nii.” Psühhiaater kirjutas midagi kaardile ja vaatas uuesti üles.

      „Ja te olete kindel, et peate seda just relvaga tegema.”

      „Kas teie ülesanne on mind ümber veenda?”

      „Ei ole. Minu ülesanne on välja selgitada, kas teie psüühiline seisund võimaldab teile relvaluba anda.”

      „Ja kuidas siis on?”

      „Oodake, me alles alustasime. Niisiis, te väidate, et olete kapitalist ja peate, relv käes, oma vara kaitsma.”

      „Umbes nii.”

      „Hea küll, aga tehke mulle nüüd selgeks, kumb on parem, kas elada tagasihoidlikku elu ja kaasinimestega hästi läbi saada või kuulipildujaga oma mammonakuhja otsas istudes hakata inimesi tapma.”

      „Olen ma väitnud, et kavatsen hakata inimesi tapma?” ärritus Allan.

      „Aga milleks teile siis relv?”

      „Noh… selleks, et kaitsta.”

      „Hea küll. Püüdke nüüd mu küsimusele vastata, kumb ikkagi parem on?”

      Allan mõtles pisut. Psühhiaater ei pööranud temalt hetkekski pilku.

      „Ma arvan, et vastus sellele küsimusele võib olla persooniti erinev, sest inimesed on erinevad. Mõned tõesti tahavad elada vaikselt ja märkamatult ning õndsas rahus oma päevi mööda saata, aga on ka teisi.”

      „Missuguseid teisi?”

      „Noh niisuguseid, kellel on ambitsioonid ja saavutusvajadus, kellele ei sobi rahumeelne vegeteerimine. Kes tahavad ja suudavad rohkem, kes mitte ainult ei unista suurelt, vaid oskavad ka oma unistusi teoks teha. Nemad on ühiskonna edasiviiv jõud, sest nendest saavad tööandjad, kes võimaldavad äraelamist ka neile, kes tahavad rahus oma elu elada.”

      „Ah soo,” muigas arst. „Nii et väikest viisi veel maailmaparandaja.”

      Ja tõsinedes: „Nii et teil on siis ambitsioonid ja suur saavutusvajadus.”

      „Näib küll nii.”

      „Rääkige mulle sellest.”

      „Millest?”

      „Oma saavutusvajadusest. Milles see väljendub ja kuidas te seda realiseerite.”