Šoti muinasjutud ja muistendid. Tiia Krass (tõlkija)

ta, “neiust, kes on nii hea põetaja, saab kindlasti ka väga hea kuninganna.”

      Prints tegi hea meelega isa tahtmist ja kui nad seal omavahel rääkisid, tuli printsi noorem vend printsess Sametpõsega käsikäes tuppa. Nad olid küll alles eelmisel päeval tutvunud, kuid noormees kuulutas, et nad on armunud ja ta tahab neiuga abielluda.

      Nii lõppeski lugu õnnelikult ja kõik olid väga rahul; kahed pulmad peeti korraga; ja kui noorpaarid just surnud pole, elavad nad veel tänapäevalgi.

      Hülgekütt ja näkk

      Elas kord mees, kelle kodu oli John-o’Groat’s House’i lähedal, mis, nagu kõik teavad, asub kaugel Šotimaa põhjaosas. Ta elas mere kaldal väikeses majakeses ja elatise teenimiseks püüdis ta hülgeid ning müüs hülgenahku, mis tol ajal väga väärtuslikud olid.

      Sel moel teenis ta päris palju raha, sest neid loomakesi tuli arvukalt tema maja juurde kaldakaljudele päikese kätte peesitama ning mehel polnud kuigi raske neile vaikselt ligi hiilida ja nad tappa.

      Mõned hülged olid teistest palju suuremad ja külainimesed kutsusid neid roanedeks ning lisasid sosinal, et need on hoopis näkid ja näkineiud, kes tulevad kaugelt sügavast merepõhjast näkkide maalt ning kasutavad sellist kummalist maskeeringut, et veest läbi pääseda ning inimeste maa õhku hingata.

      Aga hülgekütt ainult naeris rahva jutu peale ning lausus, et need hülged on palju väärtuslikumad, sest nende nahk on suur ja maksab rohkem.

      Aga ühel päeval, kui mees oma igapäevast tööd tegi, juhtus nii, et ta torkas jahinoaga hüljest ja kas polnud siis torge küllalt täpne, seda ei oska ma öelda, aga valju valukarjatusega libises üks hüljes kaljult merre ja kadus koos noaga vee alla.

      Oma kohmakusest ja noa kaotusest nördinud, hakkas hülgekütt väga sünges meeleolus koju lõunale minema. Teel kohtas ta ratsanikku, kes oli nii pikk ja nii kummalise välimusega ning ratsutas nii suurel hobusel, et hülgekütt jäi hämmeldunult seisma, imestades, kes ta selline küll on ning kust maalt tuleb.

      Võõras peatus samuti, küsis, mis ametit teine peab ning kuuldes, et too on hülgekütt, tellis otsekohe suurel hulgal hülgenahku. Hülgekütil oli väga hea meel, sest niisugune tellimus tähendas suurt hulka raha. Kuid ta suu vajus üllatusest lahti, kui ratsanik lisas, et need nahad tuleb ilmtingimata veel samal õhtul üle anda.

      “Seda ma küll teha ei saa,” sõnas mees pettunud häälel, “sest hülged ei tule kaljudele tagasi enne homme hommikut.”

      “Võin viia su sellisesse kohta, kus on hülgeid nii palju, kui kulub,” vastas võõras, “hüppa aga minu hobuse selga ja tule minuga kaasa.”

      Hülgekütt nõustus ja hüppas ratsaniku taha, too tõmbas ohjadest ning suur hobune kappas minema sellise kiiruga, et hülgekütil oli sadulas püsimisega tükk tegemist.

      Nad kihutasid tuhatnelja aina edasi ja edasi, kuni jõudsid kaljujärsakuni, mis langes otse merre. Seal peatas saladuslik ratsamees järsult hobuse.

      “Roni maha,” käskis ta lühidalt.

      Hülgekütt tegi, nagu kästud, ja kui ta sadulast maas oli, piilus ta ettevaatlikult üle kaljuserva, et näha, kas all kaljudel lesib hülgeid.

      Oma ehmatuseks ei näinud ta all kaljusid, vaid sinist merd, mis vastu kaljujalamit laksus.

      “Kus on hülged, kellest sa rääkisid?” küsis ta murelikult, soovides, et poleks seda mõtlematut seiklust üldse ette võtnud.

      “Kohe näed,” vastas võõras, kes hobuse valjastega ametis oli.

      Nüüd oli hülgekütt väga hirmul, sest tundis, et kohe-kohe juhtub temaga midagi halba ning sellises üksikus paigas pole muidugi mingit mõtet appi ka hüüda.

      Ning tema hirmul oligi alust, sest järgmisel hetkel pani võõras käe talle õlale ning mees tundis vaid, kuidas ta üle kaljuserva lendab ning seejärel plartsatusega vette kukub.

      Ta jõudis veel mõelda, et tema tunnike on tulnud, ning imestas, kuidas võib keegi süütu mehega niiviisi käituda.

      Kuid oma üllatuseks tundis ta, et temaga on mingi muutus toimunud, sest selle asemel, et vees lämbuda, sai ta vabalt hingata ja paistis, et nad langevad kaaslasega, kes tihedalt tema kõrval püsis, alla merepõhja niisama kiiresti, kui nad läbi õhu olid kukkunud.

      Nad langesid ikka allapoole, kes seda teab, kui sügavale just, kuni jõudsid lõpuks tohutu suure võlvukse juurde, mis näis olevat tehtud roosadest korallidest ning kaunistatud südakarpidega. Uks avanes iseenesest ning sisenedes leidsid nad end hiiglasuurest saalist, mille seinad olid pärlmutrist ja põrand kollasest mereliivast, mis oli pehme, kuid kandis kindlalt.

      Kogu saal oli rahvast täis, kuid need ei olnud inimesed, vaid hülged, ja kui hülgekütt pöördus kaaslase poole, et pärida, mida see kõik tähendab, jäi tal hing ehmatusest kinni, sest toogi oli võtnud hülge kuju. Veelgi suurem oli mehe ehmatus, kui ta pilk peatus omaenese kujutisel saali seinal rippuvas suures peeglis ning ta nägi, et tal polegi enam inimese välimust, vaid ta on muutunud kenaks karvaseks pruuniks hülgeks.

      “Oh, häda mulle,” sõnas ta endamisi, “mul pole vähimatki süüd ning see kaval võõras on mind ära nõidunud ning selles kohutavas kestas pean ma nüüd kõik oma ülejäänud elupäevad mööda saatma.”

      Algul ei rääkinud ükski neist suurtest olenditest temaga. Mingil seletamatul põhjusel olid nad kõik väga kurvad ning liikusid saalis vaikselt ringi, rääkides üksteisega tasa ja leinaliselt, või lebasid kurvalt liivast põrandal, pühkides pehmete karvaste loibadega silmist suuri pisaraid.

      Kuid õige pea märkasid nad hülgekütti ja hakkasid omavahel sosistama ning varsti kadus ka saatja ta kõrvalt, suundus saali teises otsas oleva ukse juurde ja kadus selle taha. Tagasi tulles hoidis ta käes suurt nuga.

      “Kas sa oled seda kunagi varem näinud?” küsis ta, hoides nuga õnnetu mehe silme ees, kes suureks kohkumuseks tundis ära omaenese jahinoa, millega ta oli hommikul hüljest torganud ja mille haavatud loom endaga kaasa oli viinud.

      Seda nähes langes ta näoli maha ja palus armu, sest arvas kohe, et selle koopa elanikud, raevunud kurja pärast, mida ta nende kaaslastele teinud oli, olid mingil mõistatuslikul moel sepitsenud tema lõksumeelitamise ning toonud ta siia alla oma veealusesse elupaika, et talle kätte maksta ning ta tappa.

      Aga selle asemel, et seda teha, piirasid hülged ta ümber, hõõrusid oma pehmeid ninasid poolehoidu avaldades tema karvakasuka vastu ning palusid tal mitte karta, sest temaga ei juhtu midagi halba, ning ütlesid, et nad armastavad teda eluotsani, kui ta ainult teeb seda, mida nad paluvad.

      “Öelge ainult, mida te minult palute,” lausus hülgekütt, “ja kui see minu võimuses on, siis teen ma seda.”

      “Järgne mulle,” vastas tema kaaslane ja juhatas ta sellest uksest läbi, kust ta ise enne nuga toomas oli käinud.

      Hülgekütt järgnes talle. Ja seal, väiksemas ruumis, lamas kahvaturoosadest merevetikatest asemel võimas pruun hüljes, suur lahtine haav külje sees.

      “See on mu isa,” ütles saatja, “keda sa täna hommikul haavasid, arvates, et ta on tavaline hüljes, kes meres elab, aga mitte näkk, kes oskab rääkida ja saab kõigest aru nagu teie, surelikudki. Ma tõin su siia, et sa seoksid ta haava, sest üksnes sinu käsi saab ta terveks teha.”

      “Ma ei oska sugugi ravitseda,” hüüatas hülgekütt, hämmeldunud sellest, kui leebed on need kummalised olevused, kellele ta kogemata kombel liiga oli teinud, “aga ma seon selle haava nii hästi, kui vähegi saan, ja mul on tõesti kahju, et see minu käe läbi juhtus.”

      Ta läks voodi juurde, kummardus üle haavatud näki, pesi ja mähkis haava nii hästi, kui oskas, ning ta käte puudutusel näis lausa võluvägi olevat, sest vaevalt oli ta lõpetanud, kui haav kokku kasvas ja paranes, jättes ainult armi, ja vana hüljes hüppas üles, tervem kui kunagi varem.

      Sellele järgnes hüljeste palees