Ülikond. Mehis Heinsaar

kohas maha kui viimane tõbras. Säärane kinnisidee muutub ühel hetkel tõdemuseks, et küllap asjalood nõnda just ongi, ja veel selsamal tunnil annab see tõdemus mulle määratu enesekindluse, mis kutsub üles mitte niisama lihtsalt alla andma. Varitsen siis sobivat momenti ja kargan ühel hetkel lausa tiigri jõuga härra Skalpmanile kallale, kägistades ta välgukiirusel surnuks veel enne, kui ülejäänud kamp iitsatadagi jõuab. Nähes mu metsikut jõudu ja tõenäoliselt ka otsustavust viimse veretilgani vastu panna, vaatavad nad üksteisele korraks otsa ja pistavad siis kõik erinevates suundades plagama. Mina aga olen selle aja peale juba maha rahunenud, autost väljudes ringutan mõnusasti ja mõtlen, et selline see vabadus siis ongi.

      Jalutan rahulikul sammul mööda kruusateed edasi. Meel on kerge ja hea, kahel pool teed kasvavad iidsete leppade salud, kuni märkan puutüvede vahelt üht vana mõisaparki – ja proua, pange nüüd tähele üht kummalist asja – ma märkan seda parki alati esimest korda! Olles seda parki kord märganud, sean oma sammud huviga sinnapoole. Park on üsna metsistunud. Tõenäoliselt pole seda enam mitukümmend aastat hooldatud, kuid samas viitab kõik sellele, et peagi võib mu silme ees avaneda imeline aas, mille keskel kõrgub tuhandetoaline loss. Tundmatute, väga julgete lindude uimastav trillerdamine täidab mu kõrvu, kõnnin sihti seadmata edasi, nautides läbi kõrgete põlispuude paistvat päikesevärelust. Sel kombel jõuangi viimaks välu servale, mis kirendab lilledest ja liblikaist ning on tulvil magusaid lõhnu ja kumalaste suminat. Kuid lossi, mida lootsin näha, pole kusagil. Selle asemel istub aasa keskel sinisel taburetil hoopis mingi mees ja loeb ajalehte. Sügismantel seljas, kollane tutimüts peas, ei sobi ta kohe üldse sellesse maastikku. Uitan siis mõnda aega lõhnaval välul niisama ringi, käed seljal, silmad pilvedes, püüdes tutimütsiga meest oma vaateväljast eemal hoida, kuid see osutub võimatuks. Kuna ta istub keset välu, näen teda silmanurgast ikka seal oma tobedal taburetil ajalehte lugemas. Viimaks ei pea ma vastu ja lähenen talle selja tagant vaiksel sammul, puudutades teda kergelt õlast. Aga mees ei ehmugi. Ei pööra isegi pead mitte. Keerab vaid ajalehel järgmise lehekülje, küsides justkui muuseas:

      „Kus sa nii kaua olid, Jakob?”

      Selle peale ärkan ma miskipärast kohe üles, kuuldes end avali silmi kordamas sama küsimust:

      „Kus sa nii kaua olid, Jakob?”

      Siinkohal lõpetas mees oma jutu, rüüpas tassitäie kohvi ühe lonksuga tilgatumaks ja jäi Veronika Hilfseelele vaikides otsa vaatama.

      Proua Hilfseele vaikis mõnda aega samuti. Köhatas, hammustas hajameelselt tüki kooki, avas suu, et midagi öelda, kuid ei öelnud. Tundus, et isegi tema jaoks oli antud juhul tegemist üsna keeruka juhtumiga.

      „Kas te saate mind aidata?” küsis mees mõne aja pärast.

      „Khmm… See tähendab, et ma arvan, et saan,” vastas Veronika. „Pean muidugi kohe ütlema, et tegemist on tõesti äärmiselt keeruka juhtumiga ja lihtsaid lahendusi siit oodata ei tasu. Kuid oma kogemuste põhjal julgen väita, et tean, kuhu koer on maetud.”

      „Kui tore!” hüüatas seepeale kiilaspea ja plaksutas rõõmust käsi.

      „Vara hõiskate, sest kõigepealt pean ma teile paar olulist küsimust esitama. Niisiis, Jakob – nii vist on teie nimi, eks ole. Pöördume nüüd ajas päris kaugele tagasi, nimelt sinna, kui te veel laps olite. Kas te mäletate hästi oma lapsepõlve?”

      „Ausalt öeldes, mitte väga. Aga mis teid täpsemalt huvitab?”

      „Ma mõtlen, kas teil oli õnnelik lapsepõlv? Said teie isa ja ema omavahel hästi läbi?”

      Mees muutus mõtlikuks.

      „Mu isa jõi päris tihti,” lausus ta peale mõningat vaikimist, „ja purjuspäi võis ta teinekord muutuda päris imelikuks: süüdistada ema asjades, mida too kunagi polnud teinud, näiteks ringi hooramises, vahel koguni lõi teda. Aga sel ajal, kui isa kaine oli, said nad küllaltki hästi läbi.”

      „No näete,” noogutas proua Hilfseele pead, „olemegi teie saladusele pisut lähemale jõudnud. Julgen arvata, et olete oma lapsepõlvest kaasa saanud päris tõsise hingelise trauma, aga eks ole lapsepõlv ju meie hilisema elu vundament. Kui isa lööb lapse nähes ema, siis ei unune selline asi eales. See sööbib alateadvuse soppidesse ja jääb kogu eluks neuroosina painama, kui õigel ajal abi ei saa. Nii. Ja siit minu järgmine küsimus: kui vanalt ja millised olid teie esimesed kontaktid vastassooga?”

      „Minu esimesed kontaktid vastassooga? Te mõtlete erootilises mõttes või?”

      „Võib ka nii öelda. Pean silmas seda, et kas need sujusid teil normaalselt või oli ka neis midagi traumeerivat? Püüdke palun hoolega meenutada.”

      Mees lõi pilgu maha. Tundus, et tal oli sellest raske rääkida.

      „Saan aru, et see on ebamugav teema, aga kui te tahate, et ma teid tõepoolest aitan, peate mulle vastama, kuidas asjad olid.”

      „Kui tohib, siis ma toon meile mõlemale veel ühed kohvid ja koogid. Pean rääkimiseks veidi julgust koguma.”

      „Ei, ei, kooki ärge mulle enam tooge!” tõrjus proua Hilfseele, „aga ühe kohvi võtaksin ehk küll.”

      „Üks moment!” noogutas kiilaspea ja kiirustas leti äärde.

      Proua Hilfseele vaatas elevil ilmel aknast välja, tundes end värske, rõõmsameelse ja tugevana. Tõenäoliselt seisis ta praegu silmitsi huvitavaima juhtumiga oma praksise jooksul. Lahendus selle mehe kummalisele närvisündroomile ei saanud kindlasti olla kergete killast, ent kogenud spetsialistina Hilfseele aimas juba, millises suunas edasi liikuda, milliseid küsimusi veel esitada ja kuidas patsient neuroosist tasapisi vabastada. Üle hulga aja tundis ta end taas loomingulises kõrgvormis.

      Vahepeal oli akna taha ilmunud kolm meest, kes käsi silme kohale pannes nüüd kohvikuaknast miskipärast sisse vaatasid. Säärane käitumisviis tundus proua Hilfseelele küll mõnevõrra sündsusetu, ent kuna ta oli kogu oma vaimujõuga süvenenud uue patsiendi juhtumisse, ei teinud ta neist eriti välja. Alles siis, kui kiilaspea kohvitassidega laua juurde naases ning korraga üle kere värisema hakkas, vaatas proua Hilfseele ühes temaga uuesti aknast välja.

      Kolm lühikest ja paksu meest, näod nalja täis, aina seletasid seal midagi üksteisele, kuni keskmine neist uuesti kohvikusse vaatas ja kutsuvalt sõrmega viipas.

      Mehi terasemalt silmitsedes tundusid nad Veronikale kuidagi ootamatult tuttavad. Aga kuidas sai see võimalik olla, kui ta polnud neid oma ihusilmaga varem näinud? Mehikesed vadistasid akna taga muudkui edasi, andes vahepeal aina ilmekamate žestidega Jakobile mõista, et too kohvikust välja tuleks.

      Proua Hilfseele kortsutas kulmu. Kimbatusse sattunult pöördus ta uuesti oma patsiendi poole ja märkas tolle huulil kurba naeratust.

      „Näete nüüd ise,” lausus mees saatusele alistunu häälel, „alati leiavad nad mu viimaks üles. Ükskõik, kui suur olgu linn, kust me läbi sõidame, ükskõik, kuhu ma end peitku, ikka leiavad nad mu üles. Isegi siin, hämarate tänavatega linnas, ei kulunud neil rohkem kui viis päeva, et leida mu jäljed.”

      Viimased sõnad ütles mees juba mantlit kinni nööpides, jõi siis kohvitassi paari lonksuga tühjaks ja sõnas kummardades:

      „Hüvasti, proua, oli meeldiv teie seltsis aega viita!”

      Kui ta kohvikust välja kolme paksukese juurde astus, näpistas keskmine neist otsekohe teda põsest, hakates seejärel näppu üles tõstes midagi pikalt ja laialt seletama. Seejärel käskis paksuke käeviipega kiilaspeal kükke hakata tegema ning too sirutaski käed kuulekalt ette, tehes täpselt nelikümmend neli kükki. Kükid tehtud, haarasid kaks teist tüsedat meest Jakobil mõlemast käevangust kinni, samal ajal kui noomija põuest sipleva konna võttis ja selle jalgupidi üles tõstis. Proua Hilfseele hämmingus silme all kallutas tema patsient siis pea aeglaselt kuklasse, ajades suu nii pärani, kui veel annab. Seejärel kukutas paksuke konna mehele kurku, hoides tal teise käega ninast nii kaua kinni, kuni kiilaspea eluka alla sai neelatud.

      Kui kogu see tseremoonia viimaks lõppes, patsutasid paksukesed meest justkui lepituseks seljale ja üks neist pakkus