Täiega pöördes. Raivo Tihanov

V VÄGI

      Ärev piiksumine ja kontrollpaneelil vilkuv lambike andsid Burkile teada kellestki, kes ukse taga kannatamatult sisselaskmist ootas. Ta lasi näppudel nobedalt üle klahvide libiseda ja naaldus ettepoole, et uurida lähemalt üht kümnetest seinal olevatest monitoridest.

      Uksetagune kaamerasilm tõi Burkini pildi tühjast koridorist. Ta liigutas juhtkangi ning lasi kaameral koridori terves pikkuses ja laiuses hoolikalt üht- ja teistpidi mitu korda üle tsekata, kuid ei avastanud sealt ainsatki hingelist.

      „Tehnika või asi! Pidi ju ometi Ilmaruumi absoluutne tipp olema!“ kirus Burk ja oleks äsjase signaali juba valehäirete kilda arvanud, kuid märkas siis ekraaniservas kellegi juuksetutti. Tutt sai vist samal hetkel ise ka aru, et on avastatud, ja kohe täitis ekraani Mingo laial naerul nägu.

      „No vaat kus tuli eriline naljamees välja,“ urises Burk ja toksas suurt oranži klahvi puldil. Kabiini uks avanes vaikse surinaga.

      „Trimbel, vana!“ hõiskas Mingo ukselt, lajatas Burkile sõbramehelikult vastu õlga ja maandus ehtmingoliku hooletusega puldiservale. Burkil tõmbas kõhu alt külmaks, kui mitu monitori hoobilt tummaks jäi ja teist samapalju sahisedes virvendama hakkas.

      „Ja-jah, trimbel-trimbel sulle endale kah,“ porises Burk vastuseks, püüdes samal ajal sõpra puldi kõige tähtsamate nuppude ohtlikust lähedusest eemale sudida.

      „Trimbel“ tähendab trimbliidide keeles „tere“. Just sellist kõige levinumat „tere“, millega tervitatakse nii sõpru-semusid kui ka isa-ema ja teisi lähedasi. Kui üks trimbliid tahab teisele trimbliidile kohe esimesest silmapilgust oma lugupidamist näidata, on just „trimbel“ selleks parim ja selgeim tervitussõna.

      Trimbliidid on Trimbi-nimelise planeedi põlisasukad. Nende kogukond on Ilmaruumi üldises üüratuses küll tilluke, ent see-eest ülimalt kokkuhoidev rahvakild. Planeedina kujutab Trimb endast üht lõputut lagedat ja igavat tühermaad. Just sellel tühermaal kogub jõudu Trimbi suurim nuhtlus – tuul, et siis täie raevuga trimbliidide kallale tormata. Nii ei jäänudki Trimbi asukatel muud üle, kui linnadesse koonduda ja enda kaitseks linnade kohale hiiglaslikud läbipaistvad kuplid ehitada. Kuplite kaitsvas varjus võivad nad siis tuule jõuetus vihas lõõtsumist oma soojadest ja õdusatest kodudest jälgida.

      Justkui vastukaaluks ümbritseva looduse halastamatule karmusele on trimbliidid ise väga leebed ja sõbralikud olendid. Aga kui olukord seda nõuab, muutuvad need armsad ja malbed tegelased hoobilt kartmatuteks sõjameesteks, kelle vaprusest räägitakse Ilmaruumis legende. Väikesearvulise südika trimbliidiarmee kõige tugevamaks relvaks peetakse kavalust ja nutikust, mis on siiani suutnud edukalt ka kõige ülekaalukamate vastaste kallaletungid tagasi lüüa. Kahjuks tuleb sääraseid rünnakuid aeg-ajalt ette, sest ikka ja jälle tundub kellelegi, et võiks ühe pisiplaneedi kallal oma rammu proovida. Mis sest, et seni on kurjamitel iga kord tulnud murtud kihvadega ja saba jalge vahel koju tagasi pageda.

      Burk ja Mingo on kaks kõige tavalisemat trimbliidipoissi. Nende vanust on võimatu öelda, sest ajaarvestus kui selline trimbliididel puudub. Aeg kulgeb Trimbil ühtlase voona ja trimbliidide elud-tegemised on omavahel sedavõrd tihedalt seotud, et ei minutitel-tundidel ega isegi aastatel pole nende elus mingit tähtsust.

      Tegelikult meenutab trimbliidide ühiskond paljuski inimeste oma. Kõige tillemad trimbliidid käivad lasteaias ja vähe suuremad trimbliidid koolis. Täiskasvanud trimbliidid käivad tööl ja kasvatavad lapsi ning hoolitsevad igati, et elu Trimbil kenasti sujuks ja paremaks läheks.

      Kõige vanemad trimbliidid on aga Trimbil vägagi austatud ja nende sõnal hästi suur kaal. Nimelt otsustavad just nemad, kas ja millal on üks noor trimbliid küps ja valmis astuma täiskasvanud trimbliidide sekka. Selliseid otsuseid kaalutakse ülima põhjalikkusega ja seetõttu on noore trimbliidi täiskasvanuks kuulutamine kahtlemata tema senise elu kõige tähtsam hetk.

      Kuid nii nagu Trimbi elanikud hingega tööd teevad ja lapsi kasvatavad, armastavad nad ka korralikult puhata. Kuna nende koduplaneet selleks mitte just eriti vahvaid võimalusi ei paku, tavatsevad nad lõõgastuda mööda Ilmaruumi avarusi ringi kruiisivatel hiiglasuurtel kosmoselaevadel. Iga selline alus on nagu lendav kuurort, kus olemas kõik, mida üks tööst rambe trimbliid keha ja vaimu kosutamiseks vajab.

      Seesuguste laevade suurimaks uhkuseks ja tõeliseks tõmbenumbriks on tavaliselt energiarand, mis kujutab endast imekena türkiissinise veega järve koos kiiskavvalge liivarannaga. Seal võib niisama lebotada ja sõpradega lobiseda, aga selle peamine väärtus on hoopis see, et puhkus rannal laeb trimbliidide tööst rambed kehad uue energiaga.

      Kuid kuurortlaevadel on ka lugematu arv kõiksugu muid suurepäraseid võimalusi puhkuseks ja lihtsalt lahedaks äraolemiseks, mida trimbliidipered üheskoos täiel rinnal naudivad. Puhkuse veetmine sellistel puhkuselaevadel on trimbliidide seas ülimalt populaarne ja selle nimel tasub kõvasti tööd vihtuda küll.

      Ka Burk ja Mingo olid juba maast-madalast üpris palju koos oma vanematega kuurortlaevadel puhanud. Nüüd aga olid nad siin hoopis tööl.

      Ühele sellisele puhkuselaevale tööle saada on kaunis keeruline ja mitte sugugi jõukohane igale alles koolis käivale trimbliidile. Õigupoolest on võimalus koolivaheajal kuurortlaeval töötada noortele trimbliididele justkui tunnustus, sest ihaldatud töökohti on isegi kõiki laevu arvestades vähe ja tahtjaid palju ning valikusõel seetõttu väga tihe. Otsustavaks saavad nii hea õppimine, käitumine kui ka täiskasvanud trimbliidide soojad soovitused.

      Burk ja Mingo olid selle võimaluse auga välja teeninud ning õnnekombel ka ühele ja samale laevale koolivaheaega veetma sattunud.

      Parandamatu tehnikafriik Burk sai tööle laeva turismisüstikute ja Ilmaruumi-ekskursioonide juhtimiskeskusesse. Alul oli ta ühe kogenenuma trimbliidi abiline, kuid peagi usaldati talle juba vägagi vastutusrikas keskuse operaatori ametikoht.

      Burki töö seisnes põhiliselt hiiglasuure juhtimispuldi taga istumises. Pruukis vaid mõnel puhkuseseltskonnal tekkida isu Ilmaruumis pisut ringi kimada, oli just Burk see, kes neid selleks kõige hädavajalikuga varustas: alates eri suurusega kosmosesüstikutest, lõpetades juhendite ja soovitustega, kuhu minna ning mida huvitavat oma silmaga kaeda. Lisaks oli Burki ülesanne ka ekskursioonisüstikute korrashoid ja kasimine ning just see meeldis poisile kõige enam.

      Mingo, seevastu, oli tavaline kajutipoiss. Tema tööks oli kuurortlaeva tubade koristamine, naeratamine, kummardamine ja muu taoline teenindamisvärk. Ei saa öelda, et see just eriline unistustetöö oleks olnud, kuid nagu juba mainitud sai, oli juba ainuüksi puhkuselaevale tööle pääsemine suur asi. Ja isegi kõige igavamat asja enda jaoks huvitavaks ja mänguliseks muuta – no seda Mingo juba oskas!

      Vastupidi rahulikule ja kaalutlevale Burkile on Mingo nagu töökorda seatud energiapomm, mis ootab soodsat olukorda kärgatamiseks. Kohati tal neid võimalusi muidugi ka tekkis ja siis tõid need talle tavaliselt kaela korraliku jama.

      Nii oligi ta juba päris mitu korda laeva pealikele silma jäänud ja seda teps mitte heas mõttes. Kuid ikka ja jälle oli ta tänu oma sõnaosavusele ja sarmile musta valgeks rääkinud ning iga kord anti talle „see kõige viimane hoiatus”.

      Kui töö seda vähegi lubas, lippas Mingo Burki juurde, et oma parima sõbraga niisama lobiseda ja end mõnusasti tunda.

      „Kuule, hoia oma näpud paigal!” manitses Burk, märgates, kuidas Mingo nagu muuseas puldil mingit kangi näperdab.

      „Kuda siis nupsikud klõbisevad, kaamerad surisevad, süstikud süstivad, vana?“ päris Mingo puldiserval istudes ja muretult jalgu kõlgutades.

      „Äkki sa kobid mu töölaua pealt maha,“ porises Burk ja lükkas vaba tooli Mingo poole, kuid too ei teinud pakutud istet märkamagi.

      „Kuule, mida need sinised nublakad teevad?” küsis Mingo ja enne kui Burk arugi sai, oli kolm sinist nuppu alla vajutatud.

      Burk ahmis õhku ja tardus soolasambaks, nähes, kuidas süstikusaali avatud luuk otse ühe täiel kiirusel reisilt naasva süstiku nina ees vaikselt sulguma hakkas.

      Järsku hakkasid Burki käed-jalad kohutava tempoga tööle. Viimasel hetkel suutis ta juba peaaegu sulgunud luugi nii palju avada, et maanduv süstik napilt-napilt selle vahelt sisse mahtus. Burk sulges silmad ja lasi pea jõuetult puldile langeda.

      „Sa…