Tulnuk. Enn Vetemaa

nähtavasti oleks ta seotud mingi vaikimistõotusega. Siiski peaks ta võimalikuks midagi veel lisada: nende kasvatusasutuse juhataja viimaseks sooviks olnud see, et noormees võtaks kontakti teatud inimestega, keda ta täiesti usaldab ja kes nooruki eluplaanide seadmisel talle tõenäoliselt tarka nõu võivad anda. Ja kui tütarlaps loomulikku huvi ilmutaks, et kes nood inimesed olid ning kas noormees surija palve ka täitis, saaks ta kuulda, et loomulikult toiminud noormees nii, nagu tema õpetaja soovitas.

      „Need inimesed on suured inimesed. Nad on meie heaoluriigi vaimsed juhid,” lausutaks uhkusega. „Muidugi olid nad minu eriolukorrast juba teada saanud, ning nii küsitigi minult, kas ma ei pea kõrvalseisja rolli siiski liialt passiivseks. Aktiivne tegutsemine andvat ju palju enam uurimismaterjali inimloomuse tahkude kohta kui passiivne distantsihoidmine. Ja muidugi oli neil õigus nagu alati!”

      „Riigi vaimuelu juhtide” mainimise puhul kirtsutaks tütarlaps taas pahuralt nina. Ta julgeks lisada, et tema arust on riigijuhtide hulgas küllalt igasuguseid nuhke ja urgitsejaid ja bürokraate. On neidki, nõustuks noormees, kuid siiski peaks ta vajalikuks juhtida tüdruku tähelepanu sellele, et lihtrahvas ei mõista riigijuhtimise süsteemi kogu keerukust ning kaldub üldse enam halba kui head nägema. Ja noormees avaldaks arvamust, et selline suhtumine on väär. Kui tütarlast peaks keegi niisuguses suunas mõjutama – too Jaama Krahv näiteks – , siis peaks ta küll sellistesse väidetesse kriitilisemalt suhtuma. Oma juhtidest rääkivat halvasti eelkõige just lumpenid.

      Küllap tahtnuks tütarlaps küsida, kes need lumpenid on ja et tema teada on Jaama Krahv hoopis lihtne tööinimene, lauavabrikumees, ning et sellist kõlavat tiitlit, nagu üldse mingit muudki, sel heasüdamlikul noormehel pole, kuid siis meenuks talle see, et tema tänase siiatuleku peapõhjuseks oli ju oma võla tagasiandmine. Ning otsemaid ulatatakski noormehele kaks käkrunud rahatähte. Väike käekott, kust need võeti, jääks pärast seda üsna tühjaks, kui mitte arvestada paari kõlisevat vaskraha.

      „Ma ju ütlesin, et mul pole vähimatki rahapuudust!” Lausa vägisi püüaks noormees tüdrukule raha pihku tagasi pista, kuid ei, sellest ei tuleks midagi välja.