Tulnuk. Enn Vetemaa

kivi pidi visatama turbakuurist.

      Tee kõrval värskel lumel hakkaksid silma väikesed jäljed – liiga väikesed mehe jaoks. Neid mööda sammudes astuks noormees suure tumeda sara poole. Ta süütaks taskulambi – nii loomulik on ju sellistel õhtutel ja sellistes kohtades kaasas kanda taskulampi, ning selle kiirtevihk roniks turbavirna pidi ülespoole.

      „Ära, raisk, tule! Saad veel!”

      See hääl kostaks üsna virna otsast, sealt, kus aampalgi jäme must tušijoon lõikaks katuse vahelt paistva sinaka öötaeva pooleks. Muidugi oleks see tema – tüdruk, kes noormehelt veerand tunni eest raha sai. Nüüd näeks tellisega visatu teda juba päris selgesti, sest tüdruku pea kohal helendaks täiskuu ning siraksid külmad talvetähed. Veel teistki tellist viibutaks tüdruk sõjakalt. Kinnasteta tüdruk, kelle küünte kohta on juba teada, et nad on äärtest nahasse kasvanud.

      „Miks te seda tegite?” küsiks noormees õige tasa.

      „Ära, raisk, tule! Kuuled!”

      Ent siiski hakkaks noormees turbamäge mööda ülespoole ronima.

      „Tapan!” kinnitas tüdruk. „Tapan maha!”

      „Miks te seda tegite?” küsiks noormees uuesti. Nüüd lahutaks teda tüdrukust veel vaid mõni samm. Ta suunaks lambi kiirtevihu tüdrukule näkku. Täis rotilikku hirmu ja tigedust peaks see olema, ning noormehele näiks, et õelus ja meeleheide näo aina väiksemaks ja väiksemaks pigistavad; jah, vaevalt peopesasuurune oleks see kahvatu, hambaid paljastav näolapp ja – võimalik, et varjudest – tunduks, nagu jookseksid mööda tüdruku laupa ülespoole kentsakad vihakortsud. Mõnikord joonistab selliseid triipe halvasti reguleeritud televiisor. Ikka sama mantlit kannaks too naisisend, nüüd, talvel, võiks selle all olla muidugi ka veel paks kampsun, mis ta õlgadest laiemaks paisutaks, nii õhukeseks ja laiaks, et tüdruk oma keppjalgadel koguni hernehirmutist võiks meenutada.

      „Ma ju andsin teile raha… Ma võin veel…”

      „Käi kuradile!”

      Ning uus kivi lendaks nooruki suunas. Ei, see võiks vabalt ka turbatükk olla, kuid külmunud turvas… mis seal vahet. Ja nüüd krapsaks tüdruk juba aampalgile ning liiguks seina poole. Kõhn ja kentsakas, raevukas ja hirmunud oleks ta oma tuules liperdavas vihmamantlis, ent meeleheitlikku kindlust kõlaks tema hääles, mis teataks, et ta võib ka katuse vahelt õue hüpata, murdugu või kondid.

      „Ma siis lähen pealegi,” ütleks noormees ja hakkaks virnalt laskuma. „Ärge seda, mis oli, liialt südamesse võtke… Seda ei teinud teie ise, vaid need halvad jõud, mis teile sisse tulid. Igaühega võib seda juhtuda. Meie maailm on veel harmooniast kaugel.”

      Ja noormees lahkukski, jätkaks oma poolelijäänud teed, roniks üle kõleda, tuultele avatud raudteetammi ja kaoks silmist.

      3

      Aga ühel hilisõhtul kuuleks noormees kellahelinat, ja kui ta eeskotta läheks, et läbi härmatanud ruudu õue vaadata, näeks ta trepil todasama tüdrukut.

      „Te ütlesite, et see pole mina, kes teid viskas, vaid halvad jõud, mis minu sisse olid tulnud,” ütleks tüdruk, kui ta lõpuks diivanile oleks istunud, servale, ja nii aralt, otsekui oleks diivan tuline või nagu kardaks ta seda oma puudutusega roojastada.

      Ent täna ei olekski tüdruk räpane. See võiks väga hästi olla must villane kleit, mis tal seljas oleks: veidi kulunud ja küünarnukikohtadelt läikiv, seda küll, kuid muidu puhas ja terve. Vist kunagine koolikleit. Jalas oleksid tal korralikud sukad, ainult ühes põlveõndlas võidaks märgata sukatoonist pisut erineva niidiga kokku kortsitud kohta.

      „Just! Sest miks te mind muidu pidite viskama? Polnud ju põhjust. Aga mis sest enam…” Noormees kallaks tüdrukule termosest kohvi.

      „Ma ise arvan ka… Sest tõesti, miks ma küll muidu oleksin pidanud lahket härrat tappa tahtma. Miski imelik viha tuli peale, ainult et… ainult et halbu jõude või pahu vaime pole ju olemas.”

      „Miks te nii arvate?”.

      „Noh, seda teab ju igaüks.”

      „Mitte keegi ei tea seda…” See äge reageering tuleks lõpetada hüüumärgiga, kuid kuidas seda teha, kui ta lausuti nii vaikselt. Umbes sellisel toonil võis hirmutatud Galilei kunagi teatada inkvisiitoritele maakera kohta, et „ta pöörleb siiski”. See kõlaks nagu usutunnistus.

      „Kas nüüd just pahu vaime… See on lihtsalt selline keskaegne väljendusvorm,” arutleks noormees nagu endamisi, ent jõuaks siiski otsusele, et miks ei peaks me võima kõike umbteele ja nurjumisele viivat ka niiviisi nimetada.

      „Jah, muidugi on olemas sellised jõud, nagu ka neile südilt vastu töötavad tungid,” jätkaks ta. „Tumedad, suunajad, kaose vektorid püüavad pidevalt rikkuda seda õndsat harmooniat, hunnitut kooskõla, kuhu loodus ise ja ka kõikide aegade valgustatumad pead elukorda on edasi püüdnud viia. Ja mitte ainult üksikvõitlejad, vaid ka riigid. Meiegi riik seisab harmoonia ja korra kaitsel.”

      „Meie riigi” mainimisel kirtsutaks tüdruk põlglikult nina, tahaks nagu midagi öelda, kuid’ oraatori hoog paneks ta siiski vaikima.

      Ja nüüd räägiks noormees väga pahaselt ja hukkamõistvalt kalkmaterialistliku mõtteviisiga teadusemeestest, kes ei näe või ei tahagi näha kõige elava aprioorset tungi täiusele. Mis absurdne ja kõle oleks maailm, kui tal tõesti puuduks kõrgem mõte ja ülesanne! See pime valkude vohamine, mahlade voolamine, ilge õgimine ja seedimine. Elu taandamine paljalt ainevahetusele – see on kuritegu ja ketserlus! See on patt Vaimu vastu! „Kas pole nii?” päriks noormees ärritatult ning vastuseks kuuleks ta muidugi viisakat ja häbelikku „jah”-i.

      Noor tõekuulutaja tõuseks, kõnniks, käed seljal, mööda tuba edasi-tagasi ning oleks tüdruku olemasolu nagu hoopiski unustanud. Too aga kuulaks teda kartlikult kössi tõmbununa ja vahiks ainiti oma hoolikalt viksitud, kuid siiski narmendama löövaid kinganinu.

      Noormees jutustaks, et ta on uurinud taimede elu, koguni ühe pika kirja saatnud ta kellelegi kuulsaist taimeteadlastest, kes omades töödes fotosünteesi, tsütoloogia ja biokeemia najal ära näitab, kuidas taimed kasvada saavad. Kuid oldagu lahke! – mis avastus see ikkagi on?! Eks me ju tea väga hästi, et nad tõesti kasvada saavad…

      Siinkohal oleks tütarlapsel võimalus teatada, et lilled meeldivad talle väga. Eriti sinililled. Aga ka selline üldiselt vihatud taim nagu võilill olevat väga armas.

      Ent noormehel poleks mahti teda kuulata: teda erutaks ikka veel see kasvamise probleem kui selline: jah, mingi asja toimumise võimalus ei saa ju automaatselt olla selle tõsitoimuva tegevuse põhjus. Eks ju? Ning noormees olevatki oma kirjas nõudnud sirget ja ammendavat vastust küsimusele, et miks lilled ikkagi kasvavad. Kasvamine on võimalik, väga kena, kuid mittekasvamine peaks seda samuti olema. Isegi veel suuremal määral! Sest kes neid sunnib?! Eks! Kuidagi ei saa me läbi vana hea vis vitalis'eta. Mis teie arvate?

      Selle küsimuse tõstatanud, üsna dramaatilisel toonil muuseas, üritaks noormees kohvi rüübata, kuid läigataks, ärritatud, nagu ta on, endale poole tassi jao toda aromaatset jooki pükstele.

      Tekkinud vaikuse ajal, mil ta püksipõlvi taskurätiga kohmetult pühkida püüaks, võiks seinaorvast välja sirutuda mikrofon otsekui hõbedane prillmadu ja oma metallkõrva siia-sinna pöörates nagu veenduda, et kas ikka tõesti midagi ei räägita, mida lindistada tasuks. Tolle helisalvestaja olemasolus ei pruugiks noormees muide üldsegi teadlik olla.

      Pükstele kohvi ajamine mõjuks tüdrukule igatahes soodsalt. See inimlik äpardus, mis juhtus tolle apostli moodi mehega, ajaks teda sisimas itsitamagi. Ta oleks juba jõudmas julgemani soovitada pükstele soola raputada. Kasvagu nood lilled või mitte, aga plekid tahavad siiski väljavõtmist!

      Jah, kuid võib-olla sobiks meil nüüd tütarlapsele, kes nagu julgust sai, kujutella selga elegantsusele pretendeeriv tumepunane õlgu paljastav siidkleit. Sel juhul oleksid muidugi ka tema sukad terved. Jalas võiksid