Nende poeg. Eduard Vilde

küll midagi, aga salaja, üsna südame põhjas, teeb otsuseks teisepoole õpetusi karvapealt tähele panna ja oma kallile pojale mitte mingil viisil häbi teha. Ninagi tahab nuusata ikka ainult räti sisse, mille eit talle kodus taskusse pistis.

      Nad vaikisid nüüd mõlemad ja jäid mõttesse. Ainult Mihkli ühetooniline, masinlik «nõõ», hobuse astumine ning puristamine ja vankrirataste plagin läbisid vaikust. Järjest lendas suuri poripritsmeid ratastelt ja mära tagumisilt jalult vankripõllele. Tee oli paiguti nii porine, et hobune nagu savikastis tantsis. Sõitjaile paiskus külma uduvihma näkku, vinge ning rõske sügisetuul nüsis nende nina ja kõrvade kallal. Metsasalgud ja põõsastikud tee kõrval, leherüüd täis hõõguvat punast ja kollast, seisid nukralt longus, ning kulurohuga kaetud aasadel hõljusid tuhkjad uduvõlvid otsekui kütisesuits.