Liiseli võti. Ketlin Priilinn

asi veelgi hullem. Gert vedeles suurema osa ajast kodus televiisori ees ja jõi pudelite kaupa õlut. Ilmselt polnud mehel oma aega millegagi sisustada, kuna päevasel ajal olid tema sõbrad loomulikult tööl. Ja selle peale ta muidugi ei tulnud, et aitaks Liiselil lastega tegeleda. Naine üritas mehelt korduvalt laste vannitamisel, söötmisel või mähkmete vahetamisel abi paluda, ent vastuseks tuli reeglina: „Mhmh, küll ma natukese aja pärast teen.“ Ja kui Liisel siis hetke pärast asjast uuesti juttu tegi, sai mees enamasti vihaseks. Mis tal siis muud üle jäi, kui asjaga ise toime tulla. Lapsed ei saanud ju söömata, pesemata ja pissiste mähkmetega olla.

      Ega Liisel tema abile tegelikult väga lootnudki. Tal oli tulnud lastega nii kaua üksi hakkama saada, et ta ei osanud enam hästi kujutledagi, et asi kuidagi teisiti võiks olla. Gerdi kodus vedelemine ja televiisori ees joomine muutis elu põrguks hoopis seetõttu, et igavuse ja alkoholi mõjul hakkas mees Liiseliga jälle pidevalt tüli norima. Küll häirisid teda laste kilked ja nutt, küll jäi koer talle jalgu, küll ei kõlvanud naise valmistatud toit. Kui Liisel midagi vastu nähvas, oligi majas korralik tüli. Parimal juhul piirdus see inetu sõimuvalinguga, ent halvimal lasi mees käiku ka käed. Mitu korda oli ta Liiselit tõuganud ning tema suunas asju lennutanud. Ja ikka veel, isegi säärasele jõhkrale käitumisele vaatamata ei saanud Liisel end kuidagi nii kaugele, et oleks põgenemisplaani teoks teinud. Paraku pidi juhtuma midagi veelgi tõsisemat, et teda tegutsema sundida.

      See oli reede, kaheteistkümnes veebruar, kui Liiselile enam teist valikut ei jäänud. Ja ometi oli see saatuslik päev alanud nii rahulikult, vaat et lausa idülliliselt! Hommikul oli Gert vabatahtlikult kaksikutega mänginud ja pärast neile isegi jogurtit söötnud, samal ajal kui Liisel vannitoas hambaid pesi. Peale seda oli naine laste ja koeraga kodu lähedale kelgumäele suundunud. Ta oli ka Gerti kaasa kutsunud, see aga eelistas siiski koju jääda.

      Ilm oli mõnusalt lumine ja õnneks mitte väga külm, seepärast mässas Liisel kaksikutega mäe peal üle kahe tunni järjest. Lapsed jumaldasid kelgutamist ja ei ilmutanud mingeid tüdimuse märke ka siis, kui Liisel juba omadega täiesti läbi oli. Ka Nässu nautis värskes õhus mängimist, ta hüples ja kargas ning jooksis rõõmsalt klähvides kelgule järele.

      Kui aga Liisel lõpuks otsustavalt kodu poole suundus, olid mõlemad kaksikud möllamisest nii väsinud, et jäid kelgu peal magama. Ka koeral oli lumes ringitormamisest keel vesti peal ja ta paistis kojuminekuga üsna päri olevat.

      Liisel keeras korteriukse lukust lahti ja astus sisse. Gerti polnud kusagil. Küllap läks poodi või nurga peale putkasse midagi ostma, oletas naine. Sõprade juurde minekuks oli aeg ikka veel liiga varajane. Peaasi, et ta ometi jälle õlle ega millegi veel kangema järele polnud suundunud! Ainult mitte seda, palun, mitte seda! Liisel ohkas murelikult. Ta tõstis kaksikud voodisse magama ning asus lõunaks seljankat keetma. Ta ümises parajasti vaikselt laulujuppi ja hakkas kapist kausse lauale tõstma, kui trepikojast tuttavaid raskeid samme kostis ning hetke pärast astuski mees sisse.

      Liisel sai ümber pöördumatagi aru, et tema kartused olid tõeks saanud. Gert lõhnas tugevalt alkoholi järele ning kilekotist oli kuulda pudelite kolinat. Naine pigistas käed kõvasti rusikasse ja sulges jõuetust raevust silmad. No muidugi, kuidas ta võinukski midagi muud arvata? Sellel mehel polnud naljaasi tervet pikka päeva ilma õlleta vastu pidada.

      „Tere,“ ütles Gert. „Teie juba tagasi.“ Mees võttis saapad jalast ning Liisel kuulis, kuidas ta elutoas diivanile pikali viskus. Järgmisel hetkel vajutati televiisor käima ja kolistati pudelite kallal. Liisel ei kavatsenudki mehele seda rõõmu teha, et oleks tema kallal näägutama hakanud ning sellega tüli üles kiskunud. Õigupoolest ei tahtnud ta mehega üldse rääkida ega mingit tegemist teha. Tal oli lihtsalt juba niivõrd kõrini.

      Mõnda aega valitses rahu ja vaikus. Mees vaatas televiisorit ja jõi õlut, Liisel keetis suppi. Tal oli äkitselt tekkinud mingi kummaline tunne, veidralt tugev sisemine eelaimus. Midagi halba oli tulemas, Liisel oli selles veendunud. Nüüdsama, sel õhtul pidi midagi sündima. See miski sünge ja nimetu hõljus juba õhus, naine tunnetas seda iga oma ihurakuga. Ja see pikselöök ei lasknud end enam kaua oodata.

      Kõik algas sellega, et kaksikud ärkasid ja hakkasid virisema. Liisel tõstis mõlemad voodist välja, ent virin ei vaibunud. Naine teadis, et tüdrukutel on kõht ilmselt tühi, ent kuna supp oli alles tuline, tuli söömisega veel mõned minutid oodata. Ta jättis lapsed magamistuppa vaibale, andis neile kätte mõned mänguasjad ja pehmed beebiraamatud ning läks kööki, et lastele supp kaussidesse jahtuma tõsta.

      Lapsed polnud omapäi jäämisega sugugi rahul. Liisel kuulis köögist, kuidas Lotta üha valjeneva nõudliku jorinaga elutuppa Gerdi juurde tatsas, samuti virisev Miia sabas. See ei tõotanud head. Kuna aga naisel oli parajasti käte vahel raske ja tulikuum supipott, ei saanud ta seda lihtsalt heast peast nurka visata ja lastele järele tormata. Seetõttu tõstis ta palavikulise kiirusega kummassegi roosa-kollasekirjusse kaussi pool kulbitäit suppi – maksimaalne kogus, mis kumbki laps oli võimeline ära sööma – ja kiirustas siis elutoa poole, lapsi nende joobnud isa juurest ära tooma.

      Liisel jõudis elutoa lävele just sel hetkel, kui tönniv Lotta Gerdile sülle üritas ronima hakata. „No kurat, kas saab rahus uudiseid vaadata või ei saa,“ röögatas mees korraga ootamatult ja tõukas tüdruku jõhkralt endast eemale. Kostis vali mürts, millele järgnes südantlõhestav röökimine. Tilluke tirts oli kukkudes pea hooga vastu diivanilaua teravat nurka ära löönud. Liisel sööstis kullina üle toa ja krahmas huilgava Lotta endale sülle. Verd ei tulnud, ent tüdruku laubal ilutses hiiglaslik punane laik. Nüüd ei suutnud ka Liisel enam pisaraid tagasi hoida. Ta puhkes valjusti nutma ja vajus koos lapsega põrandale. Miks, oh miks oli ta lasknud asjadel nii kaugele minna? Miks ta ometi nii kaua oli viivitanud? Jumal, see mees võib ühel joomasel hetkel vabalt lapsed maha lüüa, kui nood teda telerivaatamise ja õllelibistamise tähtsa töö juures julgevad segada! Kui õudne!

      Lohutamatult nutvat Lottat põrandal süles kussutades langetas Liisel lõpuks ometi otsuse. Põgeneda tuli viivitamatult. See pidi sündima kohe samal õhtul, kui Gert magama on jäänud. Kord purjuspäi uinunud, oli mehe uni alati nii raske, et enne järgmist hommikut oli ta otsekui sügavas koomas ning poleks kuulnud ilmselt isegi seda, kui terve kari pasundavaid elevante akna alt mööda oleks trampinud.

      Paraku ei uinunud mees veel niipea. Kuigi Liisel sundis ennast nii rahulikuks kui vähegi sai ja sisendas endale, et sellises olukorras on mõistlikum lapsed lihtsalt kokku korjata ja nendega magamistoa kaitsvate seinte vahele sulguda, ei suutnud ta oma mäslevaid emotsioone siiski vaos hoida. Mitte nüüd, kus see koletis oli rünnanud tema pisikest last, seda kõige kallimat ja kõige kaitsetumat olevust. Ent enne arvete klaarimist tuli tegeleda lastega. Kui Lotta oli pisut rahunenud, viis Liisel tüdrukud kööki ja söötis neile suppi. Ta poleks uskunud, et nad pärast selliseid üleelamisi üldse midagi on võimelised sööma, ent üllatuslikult pistsid mõlemad lapsed nahka terve kausitäie suppi. Pärast seda viis ta lapsed magamistuppa, tõstis neile taas kord ette hunniku mänguasju ja raamatuid ning sulges ukse. Hetkeks jäi ta kuulatama, veendudes siis, et seekord kisa ei järgne, ja astus elutuppa.

      Gert peesitas südamerahuga diivanil, kaks tühja õllepudelit kõrval ning üks poolik põlvede vahel. Liisel sammus edasi ning jäi käed vaheliti otse mehe ette seisma.

      „Mis tahad?“ küsis Gert pahuralt. „Sa seisad teleka ees.“

      „Kas sa nagu üldse taipad ka, millega sa hetk tagasi hakkama said?“ Liiseli hääl värises tagasihoitud raevust. „Virutasid lapse peaga vastu lauanurka!“

      „Mina virutasin?!“ Mehel paistis veel õigust ülegi jäävat. „Ma lihtsalt lükkasin teda, et mingu eest ära. Ütlesin talle kolm korda, et mingu otsigu oma emme üles. Mis mina teha sain, et tema koperdas ja kukkus.“

      „Ta on alles poolteist aastat vana, mida sa siis ootasid, kurat võtaks,“ röögatas Liisel. „Ma saan aru, et sa mind enam ammu ei armasta ega austa, aga omaenda lapsi võiksid vähemalt inimese moodi kohelda, nemad pole sinu probleemides süüdi!“

      „Kuule jää vait ja kasi teleka eest minema,“ pahvatas Gert. „Ma ei viitsi su lolli möla enam kuulata. Sa ei saa vist ise ka aru, mida suust välja ajad.“

      Liisel