Sõna jõud. Mikk Sarv

ohjamist taotlevad riigid ja religioonid, inimesed ja organisatsioonid, mõned rohkem, teised vähem. Vaatamata nende püüdlustele, murrab isejuhtumine varem või hiljem ikkagi läbi revolutsioonide, muutuste ja murrangutena. Seetõttu on mõistlikum elada pidevalt kooskõlas isejuhtumisega, nii nagu seda õpetavad ja teevad põlisrahvad.

      Jumal

      Hingedeajal tuletame meelde neid, kes on meie seast Jumala juurde lahkunud. Kuid kus on Jumal ja kuidas olla tema juures?

      Meie keeles kõlavad sõnaga jumal kokku sõnad jumi ja jume, mis tähistavad tervet ja väekat olemist.

      Kui ütleme, et asjal on jumet, siis mõtleme, et see liigub ja areneb jõudsalt edasi. Jumala juurde läinu võiks siis olla täienisti sellise jõudsa edenemise juures, kus ta on vaba kehakoormast.

      Kuid kuidas pääseme meie, kehalised olendid, jume ja väekuse ligi?

      Eks ikka kõneldes ja jutustades hingedeajal mõnusaid ja südamlikke lugusid neist, kes juba Jumala juures. Nii tuleb nende hea vägi meiegi südameisse ja juhib meid ärkamisse uuel kevadel. Lahkunud hingede jumekus, nii ka Jumal, elavad edasi südameis. Nad kõnelevad meiega südametunnistuse häälena.

      Kas jumalaid on üks või mitu? See on küsimus sellest, kuidas inimene suhestub vaimuilmaga. Kindlasti on oluline tajuda kogu ilma ühtsust, seda, kuidas me kõik üksteisele toeks ja abiks oleme. Selline toetamine, aitamine ja armastamine on ainus ja ülim. Selles mõttes pole olemas mitmeid jumalaid, on vaid üks ühtehoidmine. Kuid seesama ühtehoidmise taju jõuab iga inimese juurde erinevaid teid pidi erinevates kujudes. Maarahval, nii nagu teistelgi šamaanirahvastel, pole ühtset hierarhilist jumalate panteoni. Igaüks tajub meelerännul oma vaim-abilisi ja – õpetajaid erineval kujul, nendest moodustub igaühe ainuomane jumalate ehk abistavate vaimolendite tugirühm. Jah, selle kõige taga on ühtne arusaam kõige suuremast jõust, mis käsib aidata, armastada ja mitte kahjustada teisi. Jumalast tuleb tervendav vägi meisse ning me saame olla selle vahendajateks teistele.

      Juur

      Regilaulus tehakse suure tamme juurtest joomakannud. See on õige taipamine – taimejuurte tööks on tõepoolest joomine. Juurte abil imeb taim maast vett ning veega koos toitaineid. Juurteta taim kärbub ja sureb. Maakeeles on sõnatüvel juur sügav ja lai tähendus. Taimi hoiavad eluandva ning toitva maa juures juured. Meie keeles väljendame igasugust lähedalolemist sõnaga juures, nagu oleks kõigel oleval omad juured. Nagu muudegi omakeelsete väljenditega, tuleb taipamine sõna sügavamast tähendusest alles suhtlemisel inimestega, kelle emakeeleks pole maakeel. Kõnelesin sõbrale, kelle emakeeleks oli vene keel, sõna juur tähendusväljast maakeeles. Järgmisel kohtumisel üllatas ta mind, öeldes, et ta „ema töö juur pidas pidu.“ Mõtteks oli muidugi, et pidu oli ema töö juures.