Mis teha, Ann?. Aidi Vallik

Читать онлайн.
Название Mis teha, Ann?
Автор произведения Aidi Vallik
Жанр Книги для детей: прочее
Серия
Издательство Книги для детей: прочее
Год выпуска 2015
isbn 9789949949823



Скачать книгу

>

      Tere, Kätlin!

      Ma ei tea, võib-olla Reena meilis või helistas sulle juba, mis reedel kooli aastapäevapeol juhtus. Igal juhul loe see läbi, mis ma sulle kirjutan, ja ära võta enne mingit seisukohta.

      Ma olen Reenaga raksus. Õigemini, tema minuga. Ja see põhjus on nii nõme, täiesti ajukas! Saad sa aru – Reena on mulle ühe poisi pärast pahane, kusjuures mina pole absoluutselt süüdi! Kohe räägin sulle asja ära.

      Niisiis reedel oli pidu, nagu sa tead. See oli selle õppeaasta seni kõige lahedam! Mul oli kohe jumala kahju, et sa oled meie koolist ära läinud, isegi meie linnast – ja Pärnu on ju nii kaugel! Nii tahaks vahel sinuga juttu ajada, mäletad, nagu vanasti, kui me võisime lõputult istuda meil või teil või Reena juures ja absoluutselt kõigest rääkida. Mis su ema seal Pärnus küll leidis? On ta siis ka õnnelik oma uue mehega? Kuidas sina temaga nüüd läbi saad? Vahepeal kurtsid küll, et asjad on üpris teravad, aga nüüd pole pikka aega sellest juttu olnud. Nii et anna teada.

      Pidu kujunes täielikuks kaoseks, muidugi mitte koolimajas, vaid hiljem, kui otsustati edasi minna. Vaata, olen ju sulle kirjutanud, et Marten on täiesti tuusaks kätte läinud: raha tal viimasel ajal käes nii et jube. Keegi ei tea, kust ta selle võtab, aga seda tal on ja ta ei kidetse. Meie Reena ja Silvaga saame temaga klassi tüdrukutest kõige paremini läbi ja nii ta arvab meid oma suurejoonelistel “üritustel” oma õukonna hulka. Poistest on seal muidugi Sander ja Tiit, vahel ka mõned teised, ka üks võõras kutt, Gregor nimi, mingi teise kooli oma. Vot selle Gregori pärast jamaks läkski, sest Reena oli temaga juba enne kokku saanud, Marteni sünnipäeval, kuhu mina ei saanud bronhiidi pärast minna. Seal oli nende vahel mingi väike seis tekkinud, mina ka täpselt ei tea, aga vahepeal nad kohtunud ei olnud, nagu ma Reena jutust aru sain, ja nüüd Reena ootas teda siia peole nagu loll (Marten oli lubanud talle, et kutsub Gregori siia). Muudkui rääkis, kui nunnu ta ikka on ja et küll ma näen, kui mõnus kutt ta on.

      No ja nägingi, tunduvalt rohkem kui vaja. Nüüd Reenal pill lahti, et mina olla teda reetnud ja teda kõigi ees lolliks teinud, aga ütle mulle, palun, mis ma teha sain, kui see Gregor juhtumisi tahtiski just minuga tantsida, mitte Reenaga, kusjuures ma esimesed kaks-kolm korda lihtsalt ei läinudki temaga tantsima, puiklesin vastu ja tantsisin niisama plikadega pundis edasi. Alles siis, kui Reena ära kadus ja see tüüp päris tüütuks läks, keerutasin temaga natuke. Ja neil polegi Reenaga mitte midagi, pole olnudki! Vähemalt Gregor väidab nii. Okei, olid kahekesi omaette pool tundi juttu ajanud! Ja Reena teeb paanikat, nagu nad juba kihlatud või ma ei tea mida oleksid. Mida on tal minu peale solvuda? Ise ta hakkas tagasi tulles nägusid tegema, kui nägi, et ma Gregoriga tantsin. Ja siis ma läksingi kohe tema juurde ja ütlesin, et see Gregor on täitsa nunnu jah, nagu ta rääkis. Sellepeale solvus ta veel rohkem, ingus ja torises niisama, aga otse ka midagi ei öelnud ja ära ei länud.

      Martenil oli jope hõlma all pudel viskit, kutsus meidki õue kaasa lonksu võtma. Ma natuke lonksasin ka, tegin isegi ühe suitsu teistega kaasa, kuigi ma nüüd suitsetan tõesti üliharva. Aga seda viskit lihtsalt ei saanud teistmoodi juua, pealejooki poistel polnud. Ega ma üle kahe väikese lonksu ei võtnudki. Aga siis juba tundus olemine tükk maad rõõmsam, kui sisse tagasi läksime. Enne veel sai hulga nalja, Gregor oli loomulikult ka õue peal kaasas ja ta tegi igasugust tsirkust. Geniaalne, kuidas tüüp oskab pulli teha! Isegi Reena naeris kaasa, kui Gregor tahtis ühele lonksu kerjavale seitsmendikule viskit lutipudeli sisse panna, aga vaesel nagal polnud soskut kaasas! Tögasime natuke aega seda seitsmendikku, see jumala juhm, üldse aru ei saa, et teda naerdakse. Muudkui anna noh ja anna noh, mille peale me lõpuks Gregori juhtimisel kõik kooris “NOHH!” karjusime! Siis alles sai aru.

      Sisse minnes igatahes läks asi hulluks, sest Gregor kutsus mind praktiliselt kohe saali jõudes otse Reena nina all tantsima. Siis mul oli juba väike kius sees ka, nii et mõtlesin: las siis passib ja ingub seal, miks mina pean temaga seda kaasa tegema. Ja pealegi, kui Gregor ikka Reenat tantsima võtta ei taha, siis ei taha, siis võtab ta mõne teise – ja miks siis tõesti mitte minu? Sest ausalt öeldes meeldis see kutt mulle endale ka. Temaga oli täitsa hea tantsida ja juttu ajada ja nalja teha.

      Reena tantsis ju ka, algul teiste meie klassi tüdrukutega, siis päris jupp aega Marteniga, ja üpris ennastunustavalt, nagu mulle ühe aeglase loo ajal tundus. Nii et poleks nagu tohtinud midagi hullu olla. Aga ometi.

      Kui kell kümme saal valgeks löödi ja mikrisse öeldi, et pidu on läbi ja hakaku kõik koju minema, siis oli küll veel nii vägev hoog sees, et keegi algul ei kuulanudki! Karjuti niisama, aga siis hakkasid DJ-d oma juhtmeid kokku kerima ja tuli ikka ära minna. Garderoobi ees tegi Marten ettepaneku, et ärgu me laiali mingu, tal on kõvasti raha kaasas ja saaks mõnes väiksemas baaris veel üht-teist ehitada. See kõlas küll üsna kahtlaselt, alaealised nagu me oleme, aga mõtlesime, et proovime siiski. On ju aeg-ajalt ennegi kuhugi edasi saadud. Kui just mitte sinna, kuhu tahetakse, siis kuhugi mujale ikka. Nii et võtsin ühe kiire kõne emale, et ta paanikat ei hakkaks tegema, ja ütlesin talle, et lähme oma pundiga enne kojutulekut veel korraks Marteni poole koju. Talle see küll hästi ei meeldinud, küsis, kus Marten elab ja kas mul taksoraha on või peab ta ise autoga mulle järele tulema. Noh, nagu ikka. Aga muidugi peab ütlema, et pärast seda kevadist jama on ta tükk maad leplikumaks läinud, eelmisel aastal poleks niisugune asi üldse kõne alla tulnud. Ütlesin talle, et Marteni täpset aadressi ma ei tea, aga et tulen ise taksoga koju ja ta ei pea üldse muretsema. Seepeale urises ta, et olgu ma siis kell üks kodus, ja kui ei ole, siis hakkab ta mind politsei ja päästeteenistusega taga otsima. Tahtis vist nali olla, aga mine sa tea. Kohati võib ta tõesti täiesti ebaloogilisi asju teha, nii et parem on natuke ette vaadata. Lubasin, et kell üks olen kodus. Muide, olingi. Aga enne juhtus veel igasuguseid asju.

      Marten ütles, et ta teab üht väikest keldribaari, mitte päris kesklinnas, aga ka mitte väga kaugel. Ta olevat seal Gregoriga mitu korda pidu pannud ja keegi polevat midagi öelnud. Läksimegi vaatama. Pärast umbes kahekümneminutilist jalutamist olime kohal, see oli pisike pugerik ühe elumaja all, aga viga sel ka midagi ei olnud, nii et otsustasime jääda. Peale meie oli seal kõigest paar-kolm inimest, ruumi laialt. Leti taga seisis suhteliselt noor tibi, Gregor sokutas talle mingid oma plaadid, need pandi mängima, Marten ostis kõigile õlut ja pähkleid ning pidu jätkus täie hooga. Hakkasime seal isegi tantsima. Pikapeale ilmus sinna veel meie kooli omi, eks neil oli hais ninas, et sinna edasi mindi, nii et lõpuks kogunes meid sinna oma paarkümmend, kõik lauad said täis, need võõrad, kes seal esialgu olid olnud, läksid ära, kui meie trall liiga valjuks paisus, ja ega keegi enam sinna ei tulnudki. Aeg-ajalt mõni küll vaatas üle ukse, aga kuna terve baar oli meie seltskonda täis, otsustas õnneks jälle ära minna.

      Siis olid poisid juba vaata et läbu soone peal, Marten tellis jälle neile viskit, meile aga õlut, kohvi ja veini. Mina küll palju juua ei julgenud, pidin ju kaine ja kombelisena koju ema valvsa silma alla ilmuma, aga ega teised küll pühitsenud. Reena oli täitsa purjus, muudkui kaagutas valjusti naerda nagu viimane hani ja läks lõpuks minu meelest suisa nõmedaks, kui muudkui Gregorile külje alla pugeda proovis. Häh! Lõpuks pidin ikka mina teda oksetama, kui tal paha hakkas, ja siis veel kuulama pikka pihtimist, kuidas Gregor tast üldse välja ei tee, kuidas tema on ikka paks ja kandiline nagu mingi tõstja ja et ta ei saa kunagi ühelegi poisile meeldida… No ikka see vana repertuaar!

      Martenil muudkui silmad põlesid peas, siis ta näitas oma uut telefoni, juba kolmandat viimase kuu aja jooksul, ja kiitles, et ostab omale esmaspäeval laptopi ka. See kiitlemine ausalt öeldes viskas küll natuke ära. Kust ta selle raha võtab?! Ma ei usu ilma peal, et ta vanemad talle nii palju annavad, olgu pealegi ta isa rikas. Nii rikas ju ometi ei olda, et oma lapsele kuu aja jooksul kolm moblat, üks kallim kui teine, ostetakse, ja laptopi ka, kui kodus on nagunii korralik arvuti olemas. Mina ei tea. Natuke imelik tundub küll. Igatahes siis ta teatas, et võib ära osta, mida iganes tahab, ja läks baaritibile auku pähe rääkima, et osta ära kõik baaris leiduvad joogid. Jumala lollakas! Keegi meist ei uskunud, et ta seda teeb!

      Aga ometi. Tibi alguses naeris, raputas pead ja vaatas Martenit kui täiesti põrunud vennikest. Aga siis lõi Marten oma rahakoti lahti ja tibi tegi kohe ühe telefonikõne, mille peale ilmus veerand tunni pärast kohale üks venelasest kapp ja kutsus Marteni taha. Tont teab, mida nad seal rääkisid, igatahes säras poiss tagasi tulles nagu supernoova ja ütles, et nüüd võib igaüks otse leti taha minna ja omale ise küsida, mida iganes soovib. Et ta maksis selle jaoks ette. Oled sa midagi sellist eluski kuulnud? Kui küsisin, palju see läks, vastas ta ülbelt, et