Pillapallamaja. Frances Hodgson Burnett

viskas kolm suurepärast kukerpalli, jäi siis seisma ja tegi lõbusa kummarduse. Pillapallamaja elanikud nägid, et leedi Patsy hakkas sel hetkel itsitama. Siis võttis Peter taskust toolikatte ja kinnitas selle oma katkise püksisääre ümber, nagu oleks see pitslint, ja hakkas kõndima nagu Hertsog, käed rinnal risti ja räbaldunud vana kübar ühele küljele viltu. Siis nägid Pillapallamaja elanikud, et leedi Patsy hakkas naerma. Siis seisis Peter Piper pea peal ja suudles oma kätt ja leedi Patsy kattis oma näo kinni ja kõikus toolil naerust edasi-tagasi.

      Siis võttis Peter niisuguse poosi, et sirutas räbaldunud jala graatsiliselt ettepoole, teeskles, et tal on kitarr käes, ja hakkas otse tüdruku akna all laulma.

      „Mul koduks Pillapallamaja

      nüüd juba ilmatuma aja.

      See seisab tugitooli taga,

      just seal, kus keegi meid ei sega.

      (Te vaadake vaid seda, mu leedi.)

      On maja ise vaatepilt

      ja kõik on riides näruselt,

      kuid sellest me ei hooli teps,

      meil aeg kõik kulub tantsudeks.

      (Ja mina ise olen armunud.)

      Ei suuda rohkem riimida,

      ei oska seda teha ma,

      kuid võiksin laulda lõputult,

      siis juba üsna mõttetult.

      (Kuid tegelikult tahtsin vaid, et sa mind vaataksid.)”

      Ja siis tantsis ta nii elavalt džiigi, et ta räbalad lehvisid tema ümber, kummardus, saatis jälle õhusuudluse, ronis redelist üles nagu välk ja hüppas pööningule.

      Pärast seda istus leedi Patsy kogu aeg akna all ega lasknud õppinud põetajal end voodisse panna, ja leedi Gwendolen ja leedi Muriel ja leedi Doris ei suutnud seda mõista. Kord ütles leedi Gwendolen kõrgilt ja põlglikult ja salvavalt:

      “Kui sa seal nii palju istud, arvavad need Pillapallamaja elanikud, et sa vaatad neid.”

      “Ma vaatangi,” ütles leedi Patsy, näidates otsekohe kõiki oma lohukesi. „Nad on nii naljakad.”

      Ja leedi Gwendolen vajus kõrgilt minestusse ning õppinud lapsehoidja suutis vaevu teda toibutada.

      Kui lossinukud väljasõite tegid või oma aias jalutasid, siis pöörasid nad Pillapallamaja elanikke nähes kohe ninad taeva poole ja turtsatasid valjusti, ja mitmel korral ütles hertsoginna, et ta peab ära kolima, sest naabrid on äärmiselt madalast soost. Nad kõik põlgasid Pillapallamaja elanikke – nad lihtsalt põlgasid neid.

      Ühel kuuvalgel õhtul istus leedi Patsy oma akna all ja kuulis aiast vilistamist. Ettevaatlikult välja piiludes nägi ta Peter Piperit, kes viibutas oma räbaldunud mütsi tema poole, ja tal oli köisredel kaenla all.

      “Halloo,” sosistas Peter nii valjusti, kui suutis. “Kas sa saaksid nööri kätte, kui ma selle üles viskaksin?”

      “Jah,” sosistas Patsy vastu.

      “Siis püüa,” sosistas Peter jälle ja viskas köieotsa üles ja Patsy püüdis selle kohe esimese korraga kinni. See oli seotud nöörredeli külge.

      „Nüüd tõmba,” ütles Peter.

      Leedi Patsy tõmbas ja tõmbas, kuni köisredel aknani jõudis, ja siis kinnitas ta selle konksu külge aknalaua all, ning otsekohe oli Peter Piper nagu välk redelist üles roninud ja aknalauale istunud.

      “Kas sa abiellud minuga?” küsis ta. “Mul pole sulle midagi süüa anda ja olen riides nagu hernehirmutis, aga kas sa abiellud?”

      Tüdruk plaksutas oma väikesi käsi.

      “Ma söön väga vähe,” ütles Patsy. “Ja ma saan üldse söögita läbi, kui saan elada teie naljakas vanas lobudikus.”

      “See on naeruväärne kokkuvarisev vana kuur, kas pole?” küsis Peter. „Kuid meie kõik oleme nii kenad. Oleme täiuslikud rõõmuallikad. See on naer, mis seda teeb. Kas tahaksid tulla redelist alla ja vaadata, missugune lõbus, igerik vana auk see paik on?”

      “Oh! Võta mind kaasa,” ütles leedi Patsy.

      Niisiis aitas Peter ta redelist alla, tugitooli alt läbi ja Pillapallamajja, ning Meg ja Peg ja Kilmanskeg ja Naljakas ja Gustibus tunglesid kõik tema ümber ja hüüatasid rõõmsalt teda nähes.

      Nad alguses kartsid teda suudelda, kuigi ta oli Peter Piperiga kihlatud. Ta oli nii ilus ja ta kleidil oli nii palju pitsi ja nad kartsid, et nende vanad räbalad võivad selle ära rikkuda. Kuid leedi Patsy ei hoolinud oma pitsist, jooksis nende juurde ja suudles ning embas neid kõiki.

      “Ma nii väga tahtsin tulla,” ütles ta. „Lossis on nii igav, et ma oleksin kasvõi oma jala murdnud, et oleks mingit vaheldust. Hertsoginna istub tule ääres ja loeb, kuldprillid ninal, ja leedi Gwendolen mängib kõrgilt harfi ja leedi Muriel kuulab teda külmalt ja leedi Doris naerab alati pilkavalt ja lord Hubert loeb aadellikul ilmel ajalehte ja lord Francis kirjutab tuttavatele aadlimeestele kirju ja aristokraatliku näoga lord Rupert vaatab oma tiitlitega kallimate kirju, kuni mul tuleb tahtmine karjuda. Näha teid tantsimas oma räbalais ja naermas ja mänge välja mõtlemas, nagu te ei hooliks millestki, on nii suur kergendus.”

      Ta pidi peaaegu naerust nõrkema, kui nad talle maja näitasid, ja Peter Piper juhtis ta tähelepanu aukudele vaiba sees ja polstrile, mis sohvadest välja tuli, ja sulgedele, mis vooditest välja turritasid, ja pudenevatele toolijalgadele. Leedi Patsy polnud veel kunagi midagi niisugust näinud.

      “Lossis ei juhtu kunagi midagi naljakat,” ütles ta. “Ja miski ei ulatu kunagi välja ega ripne ega kuku maha. See on nii lihtne ja uus.”

      “Kuid arvan, et peame talle üht asja ütlema, hertsog,” sõnas Naljakas. “Nimelt seda, et iga päev võib juhtuda, et meie maja maha põletatakse.” Patsy jättis naermise terveks minutiks, kui ta seda kuulis, kuid ta iseloom oli üsna Peter Piperi moodi ja ta ütles peaaegu otsekohe:

      “Oh! Nad ei tee seda kunagi. Nad on teid unustanud.” Ja Peter Piper ütles:

      “Ärgem mõelgem sellest. Võtkem kätest kinni ja tantsigem ringi ja ringi ja hüpelgem ja naergem nii valjusti, nagu suudame.”

      Ja nad tegid seda – ja leedi Patsy naeris valjemini kui kõik teised. Pärast seda hiilis ta alati Puhtuselossist minema, tuli külla ja lõbutses. Vahel jäi ta terveks ööks ja magas koos Megi ja Pegiga ja kõik leiutasid uusi mänge ja lugusid ega läinud kunagi enne magama, kui valge oli väljas. Kuid lossi nukud muutusid iga päevaga üha põlglikumaks ja ajasid nina üha rohkem püsti ja turtsusid üha valjemini, kuni võis arvata, et nad on grippi jäänud. Nad ütlesid alati põlastavaid asju ja kord kirjutas hertsoginna Cynthiale kirja, öeldes, et ta nõuab kolimist sobivamasse ümbruskonda. Ta pani kirja oma kirjutuslauale, kuid härrasmehest hiir tuli öösel ja viis selle minema. Nii ei näinud Cynthia seda kunagi, ja ma ei usu, et ta oleks seda lugeda suutnud, kui ka oleks näinud, sest hertsoginna kirjutas väga halvasti – isegi nuku kohta.

      Ja mis sa arvad, mis siis juhtus? Ühel hommikul hakkas Cynthia mängima, et kõigil Puhtuselossi nukkudel on sarlakid. Ta ütles, et see haigus oli puhkenud eelmisel ööl, ta riietas nad lahti, pani voodisse ja andis neile rohtu. Ta ei suutnud leida leedi Patsyt, nii et too pääses nakkusest. Asi oli selles, et leedi Patsy oli jäänud terveks ööks Pillapallamajja, kus oli korraldatud mängu-õukonnaball ja Peter Piper oli kandnud tinakrooni. Nad olid söönud höövlilaaste, sest neil polnud midagi muud, ja tegelikult oli härrasmehest hiir toonud need laastud oma pesast kingituseks.

      Cynthia mängis seda peaaegu terve päeva ja hertsoginnal ja leedi Gwendolenil ja leedi Murielil ja leedi Dorisel ja lord Hubertil ja lord Francisel ja lord Rupertil hakkas üha halvem.

      Õhtuks sonisid nad kõik palavikus ja lord Francisel ja leedi Gwendolenil olid tugevad sinepiplaastrid rinna peal. Ja otse keset nende piina tõusis Cynthia äkki üles ja lahkus ja jättis nad saatuse hooleks – nagu ei hooliks ta neist põrmugi. Keset ööd