Pillapallamaja. Frances Hodgson Burnett

veel rohkem.

      “Noh,” ütles Peter Piper, “nüüd meid kutsutakse Megiks ja Pegiks ja Kilmanskegiks ja Gustibuseks ja Peter Piperiks meie vanade tähtsate nimede asemel ja nüüd elame majas, mida nimetatakse Pillapallamajaks. Kes hoolib! Võtkem kätest kinni ja tantsigem.”

      Ja nad võtsid kätest kinni ja tantsisid ringi ja ringi ja lõid kontsi üles ja nende räbalad ja kaltsud lendlesid ringi ja nad naersid, kuni kukkusid pikali, üksteise otsa.

      Just sel hetkel tuli Naljakas tagasi. Lapsehoidja oli ta tooli alt leidnud ja ta aknast sisse torganud. Ta istus elutoa sohval, mille kattes olid augud ja polster turritas välja, ja ta üks jalg oli otse ette sirutatud ja ta kübar ja sall olid viltu peas ja ta korv oli ta vasakul käsivarrel, täis asju, mida ta oli turult odavalt saanud. Ta oli ehmunud ja üsna kahvatu, sest teda oli nii äkki üles tõstetud ja läbi õhu heidetud, kuid ta suured silmad ja naljakas suu paistsid sama lõbusad kui alati.

      „Taevake, kui te teaksite, mida ma just kuulsin!” ütles ta. Kõik ajasid end püsti ja kogunesid tema juurde.

      „Mida siis?”

      „Hoidja rääkis üht väga kohutavat asja,” vastas ta. “Kui Cynthia küsis, mida ta peaks tegema selle vana Pillapallamajaga, vastas tema: „Oh, ma panin selle praegu ukse taha ja siis viiakse see alumisele korrusele ja põletatakse. Seda on häbi hoida ühes korralikus lastetoas.”“

      “Oh!” hüüdis Peter Piper.

      “Oh!” hüüdis Gustibus.

      “Oh! Oh! Oh!” ütlesid Meg ja Peg ja Kilmanskeg. “Kas nad põletavad meie vana kalli logiseva maja ära? Kas sa arvad, et nad teevad seda?” Ja pisarad hakkasid nende põskedel voolama.

      Peter Piper istus äkki maha, käed taskutesse surutud.

      “Ma ei hooli sellest, et see on vilets,” ütles ta. “See lõbus ja armas vana maja ja ainus kodu, mis meil kunagi on olnud.”

      “Ma ei taha kunagi midagi muud,” ütles Meg.

      Gustibus nõjatus vastu seina.

      “Ma ei koliks ka siis ära, kui saaksin Inglismaa kuningaks,” ütles ta. „Buckinghami lossis poleks pooltki nii kena.”

      “Meil on olnud siin nii lõbus,” ütles Peg. Ja Kilmanskeg raputas pead ja pühkis silmi oma räbaldunud taskurätiga. Pole teada, mis oleks nendega juhtunud, kui Peter Piper poleks neid lõbustanud, nagu ta alati tegi.

      „Tõesti,” ütles ta, „kas kuulete seda lärmi?” Nad kõik kuulatasid ja kuulsid kolinat. Peter Piper jooksis akna juurde, vaatas välja ja siis jooksis irvitades tagasi.

      „See on hoidja, kes veeretab tugitooli maja ette, et seda poleks näha ja see lossi ei häbistaks. Hurraa! Hurraa! Kui nad meid ei näe, unustavad nad meid ega põletagi meid ära. Meie vana ilus Pillapallamaja jäetakse rahule ja me võime lõbutseda veel rohkem kui kunagi varem – sest Cynthia ei tülita meid enam. Halloo! Võtkem nüüd kätest kinni ja tantsigem.”

      Nii nad võtsid kätest kinni ja tantsisid ringi ja olid nii kergendatud, et nad naersid ja naersid, kuni kukkusid hunnikusse, just nagu nad olid ennegi teinud, ja veeresid ringi itsitades ja kiljudes. Tõesti, nüüd paistis, nagu oleksid nad vähemalt mõneks ajaks väljaspool hädaohtu. Suur tugitool peitis nad ära ja nii lapsehoidja kui Cynthia paistsid olevat unustanud, et on olemas niisugune asi nagu Pillapallamaja. Cynthia oli nii rõõmus Puhtuselossi üle, et ta mängis sellega päevade kaupa. Ja selle asemel, et olla armukadedad, tundsid Pillapallamaja elanikud suurt lõbu nende jälgimisest. Mõned nende aknaist olid katki ja katkised ruudud olid täis topitud kaltsude ja paberitega, kuid Meg ja Peg ja Peter Piper said ühest välja piiluda ja Gustibus ja Kilmanskeg said teisest välja piiluda ja Naljakas sai vaevalt oma nõusid pesta ja kartuleid koorida, sest talle nii väga meeldis oma nõudepesuruumi aknast lossi kööki vaadata. See oli NII põnev!

      Lossi nukud olid ütlemata uhked ja nad olid kõik lordid ja leedid. Nende nimedki olid niisugused. Kõigepealt oli seal leedi Gwendolen Vere de Vere. Ta oli kõrk ja tumedasilmne ja käis püstipäi, nina taeva poole. Seal oli ka leedi Muriel Vere de Vere, kes oli külm ja armas ja ükskõikne ja vaatas mööda oma peene nina selga alla. Ja seal oli leedi Doris, kellel olid kohevad kuldsed juuksed ja kes naeris pilkavalt igaüht. Ja seal olid ka lord Hubert ja lord Rupert ja lord Francis, kes olid kõik nii ilusad, et võis ära minestada. Ja siis oli seal nende ema, hertsoginna Puhtuseproua, ja muidugi igasugused teenijad ja teenrid ja kokad ja nõudepesijad ja isegi aednikud.

      “Me poleks kunagi arvanud, et näeme nii suursugust perekonda,” ütles Peter Piper oma vendadele ja õdedele. „See on ju päris tore.”

      “Peaaegu nagu oleksime ise ka suursugused, kui istume ja neid vaatame,” ütlesid Meg ja Peg ja Kilmanskeg end kokku surudes ja ninasid pööninguakna vastas lapikuks litsudes.

      Nad võisid näha osakest luksuslikust valgest ja kuldsest elutoast, kus Hertsoginna istus lugedes tule juures, kuldsed prillid ninal, ja leedi Gwendolen mängis kõrgilt klaverit ja leedi Muriel kuulas teda külmalt. Leedi Doris laskis magamistoas teenijal oma kuldseid juukseid harjata ja aadelliku näoga lord Hubert luges ajalehte, lord Francis kirjutas oma tuttavale aadlikule ja lord Rupert vaatas aristokraatlikul ilmel oma tiitliga leedidelt saadud armastuskirju.

      Kilmanskeg ja Peter Piper näpistasid teineteist ja kiljusid heast meelest.

      “Kas pole lõbus?” ütles Peter Piper. “Kas nad pole kohutavalt peened? Kuid lord Francis ei saa oma pükstes niimoodi tantsida nagu mina enda omades, ja teised niisamuti. Tahaksin näha, kuidas nad teevad niimoodi,” ja ta viskas kolm kukerpalli keset põrandat ja seisis kõige suuremas vaibaaugus pea peal – ja väänas oma jalgu ja varbaid, et nad naerust karjusid ja Naljakas jooksis sisse, kastmekauss käes ja higi otsaees, sest ta küpsetas kaalikaid, mis oli kogu nende lõunasöök.

      „Te ei tohiks nii valjusti naerda,” hüüdis ta. „Kui me nii palju lärmi lööme, hakkavad Puhtuselossi elanikud kaebama, et elavad viletsas ümbruskonnas, ja nõuavad, et me ära koliks.”

      “Oh! Päh!” sõnas Peter Piper, kes leiutas vahel nukuslängi, milles polnud ju midagi halba. “Ma ei lubaks neil mingil juhul ära kolida. Nad on mulle tähtsad nagu leivakannikas.”

      “Nad söövad kümnekäigulisi lõunasööke,” ohkas Naljakas. „Ma näen, kuidas nad süüa teevad, oma nõudepesuruumi aknast. Ja mul pole teile midagi anda peale kaalikate.”

      “Kes hoolib!” ütles Peter Piper. “Lähme, sööme kümnekäigulise kaalikalõuna ja teeskleme, et iga käik on täpselt niisugune nagu need, mida nad lossis söövad.”

      “Mulle meeldivad kaalikad rohkem kui miski muu – peaaegu – ehk mitte päris,” ütles Gustibus. “Võin kümnekäigulise kaalikalõuna otsekohe ära süüa.”

      “Lähme, vaatame, mis käigud neil on,” ütlesid Meg ja Peg ja Kilmanskeg, “ja siis teeme oma menüü roosa salvräti tükile.”

      Ja usud sa seda või mitte, just nii nad tegidki. Nad jagasid oma kaalikad kümneks käiguks ja nimetasid esimest „Hors d’oeuvre” ja viimast “suhkruglasuur”, ja Peter Piper hüples laua ümber ringi ja teeskles, et ta oli teener, ja vehkles oma pükste laperdavate räbalatega ja teatas roogade nimesid nii suursugusel viisil, et nad pidid naerust peaaegu surema, ja nad ütlesid, et neil pole veel elu seeski olnud nii suurepärast lõunasööki ja et nad ennem elaks tugitooli varjus ja vaataks Puhtuselossi elanikke, kui oleksid ise Puhtuselossi elanikud.

      Ja siis nad muidugi võtsid kätest kinni ja tantsisid üha ringi ja ringi ja kekslesid rõõmu pärast, sest seda nad tegid alati, kui vähegi põhjust leidus, ja üsna sageli ka siis, kui põhjust polnudki, sest liikumine oli lõbus ja aitas neil end välja elada.

      Nii läksid asjad päevast päeva edasi. Nad peaaegu elasid oma akende juures. Nad vaatasid, kuidas Puhtuselossi perekond tõusis ja kuidas teenijad ja teenrid neile peaaegu iga päev erinevad riided selga panid. Nad nägid neid tõllasõite tegemas ja pidutsemas ja ballidel käimas. Nad kõik pidid rõõmust minestama, kui nägid, kuidas uhkelt riides ja sulgedes leedi Gwendoleni ja leedi Murieli ja leedi