Õdusad õhtujutud. Jerome Klapka Jerome

seal ka surnud, jättes – nagu kuulujutud rääkisid – kogu oma raha kuskile sinna peitu. Loomulikult üritasid kõik, kes veskisse elama sattusid, aaret leida, kuid kellelgi polnud see iial õnnestunud ja kohalikud tarkpead ütlesid, et keegi ei leiagi seda, kui just mõni rentnik ei hakka ühel päeval ihnsa veskimehe vaimule meeldima ning ta ise ei reeda salajast peidukohta.

      Õemees ei pööranud loole erilist tähelepanu, pidades seda vananaiste jutuks, ja erinevalt oma eelkäijatest ei teinud ta vähimatki katset peidetud kulda leida.

      „Kui äri varem just palju parem ei olnud,” ütles mu õemees „ei kujuta ma ette kuidas mölder oleks saanud midagi säästa, koonerdagu, kuidas tahes. Igal juhul mitte piisavalt, et see oleks otsimise vaeva väärt.”

      Samas ei suutnud ta mõtet aardest ka päris unustada.

      Ühel õhtul läks ta magama. Ma tunnistan, et selles ei olnud midagi erakordset. Õhtuti läks ta tihti magama. Märkimisväärne OLI aga see, et täpselt siis, kui külakiriku kell lõi südaöö viimase löögi, ärkas õemees ehmudes ja tundis, et ei suuda enam uinuda.

      Joe (tema ristinimi oli Joe) tõusis voodis istuli ja vaatas ringi.

      Voodi jalutsis seisis midagi väga vaikselt varjude keskel.

      See liikus kuuvalgusesse ja siis nägi mu õemees, et tegu on väikese kortsus põlvpükstes ning hobusesabaga vanamehega.

      Kohe tuli talle meelde jutt peidetud varandusest ja vanast ihnuskoist.

      „Ta tuli mulle näitama, kuhu ta selle peitis,” mõtles mu õemees ja otsustas, et ei kuluta kogu raha enda peale, vaid eraldab väikese osa teiste abistamiseks.

      Ilmutis liikus ukse poole, õemees tõmbas püksid jalga ja järgnes talle. Kummitus läks allkorrusel kööki, hõljus kolde ette seisma, ohkas ning kadus.

      Järgmisel hommikul kutsus Joe paar müürseppa, käskis neil pliidi välja sikutada ja korstna maha lammutada, samal ajal kui tema seisis nende selja taga, käes kartulikott, kuhu kuld panna.

      Nad lõhkusid maha pool seina ega leidnud pennigi. Õemees ei teadnud, mida mõelda.

      Järgmisel ööl ilmus vana mees uuesti ning juhatas taas teed kööki. Seekord aga jäi kolde juurde minemise asemel seisma keset tuba ja ohkas seal.

      „Nüüd ma taipan, mida ta silmas peab,” ütles õemees endale, „see on põranda all. Miks läks see vana lollpea ja seisis pliidi juurde, nagu märku andes, et see on korstnas?”

      Järgmise päeva veetsid nad köögi põrandat üles võttes, aga nad leidsid vaid kolmeharulise kahvli ja sellelgi oli käepide katki.

      Kolmandal ööl ilmus kummitus ilma igasuguse häbita taas ning suundus kolmandat kordagi kööki. Sinna jõudes vaatas ta lage ja kadus.

      „Hähh! Seal, kus ta käinud on, pole ta just eriti taibukaks saanud,” pomises Joe voodisse tagasi traavides. „Seda oleks ta võinud ju esimese asjana teha.”

      Samas ei tundunud olevat kahtlustki, kus aare asub, ning esimese asjana pärast hommikusööki hakkasid nad lage lammutama. Nad võtsid maha viimse kui tolli lage ja ka selle kohal asuva toa põrandalauad.

      Nad leidsid täpselt nii palju aaret, nagu sa tavaliselt leiad tühjast konservikarbist.

      Neljandal ööl, kui kummitus ilmus nagu tavaliselt, oli mu õemees nii vihane, et loopis teda saabastega ja saapad läksid temast otse läbi, lõhkudes peegli.

      Viiendal ööl, kui Joe ärkas, nagu tal nüüd juba kell kaksteist kombeks oli, seisis vaim väga nukralt, nähes välja väga armetuna. Tema suurtes kurbades silmades oli abipaluv pilk, mis mu õemeest täitsa liigutas.

      „Lõppude lõpuks,” mõtles ta „annab see rumal sell ehk oma parima. Ehk on ta unustanud, kuhu ta selle tegelikult peitis, ja üritab meelde tuletada. Ma annan talle veel ühe võimaluse.”