Maiöö ehk uppunu. Nikolai Gogol

mind õnnetut ta nähtavasti ei luba enam maailmas elada!..” Ja vaata, kas näed…” Levko pöördus Hanna poole, osutades sõrmega majale. „Vaata siia: näed sa, majast eemal on kõige kõrgem kallas! Sellelt kaldalt hüppas panitar vette ja sest ajast saadik teda pole enam maailmas…”

      „Aga nõid?” küsis Hanna kartlikult ja pööras oma pisarais silmad poisile.

      „Nõid? Vanaeided on välja mõelnud, et sellest ajast peale kõik uppunud on hakanud kuuvalgeil öil pani aeda käima, endid kuupaistel soojendama; ja et sotniku tütrest sai nende ülemus. Ühel ööl nägi ta oma võõrasema tiigi kaldal, sööstis talle kallale ja tiris ta kisaga vette. Kuid nõid leidis ka siin abi: muutus vee all uppunuks ja pääses sel kombel rohelisest pilliroost piitsa alt, millega uppunud teda peksa tahtsid. Usu nüüd eitesid! Jutustatakse veel, et panitar kogub igal ööl kõik uppunud kokku ja vaatab igaühele üksikult näkku, püüdes ära tunda, kes neist on nõid; kuid siiamaale pole suutnud ära tunda. Ja kui satub talle kätte mõni inimene, siis sunnib otsekohe tedagi arvama, või muidu ähvardab vette uputada. Nõndaviisi, mu Halju, jutustavad sellest vanad inimesed!.. Praegune pan tahab ehitada sellesse paika viinakööki ja saatis just selle jaoks siia viinapruuli… Kuid ma kuulen kõnelemist. Need on meie omad, kes tulevad laulmast. Jumalaga, Halju! Maga rahulikult; ja ära mõtle neist eitede väljamõeldistest!” Öelnud selle, embas teda kõvemini, suudles ja lahkus.

      „Jumalaga, Levko!” ütles Hanna, puurides mõtlikult pilku pimedasse metsa.

      Hiiglasuur tulekarva kuu hakkas sel ajal majesteetlikult maast tõusma. Pool temast oli veel maa all; aga juba täitus kogu maailm mingi piduliku valgusega. Tiik lõi sätendama. Puude varjud hakkasid selgesti eralduma tumedal rohelusel. „Jumalaga, Hanna!” kostsid ta selja taga sõnad, saadetud suudlusest. „Kas sa tulid tagasi?” ütles ta taha vaadates; kuid nähes enda ees tundmatut poissi pöördus ta kõrvale. „Jumalaga, Hanna!” kostis uuesti ja uuesti suudles keegi teda põsele. „Kes selle teise veel siia pidi tooma!” sõnas Hanna südametäiega. „Jumalaga, armas Hanna!” – „Veel kolmas kah!” – „Jumalaga, jumalaga! Hanna!” ja suudlusi puistati talle igast küljest. „Neid on ju siin terve trobikond!” kisendas Hanna end poistejõugust välja rabeldes, kes üksteise võidu püüdsid tema ümbert kinni võtta. „Kuidas neid ära ei tüüta vahetpidamata suudelda! Varsti, jumala eest, pole võimalik end tänaval näidata!” Nende sõnade järel uks paukus kinni ja oli ainult kuulda, kuidas raudne riiv raginal ette lükati.

      II. KÜLAVANEM

      Kas te tunnete Ukraina ööd? Oo, te ei tunne Ukraina ööd! Vaadake teda: keset taevast vaatab kuu. Mõõtmatu taevavõlv on suurdunud, on avardunud veel mõõtmatumaks. Ta leegitseb ja hingab. Maa on üleni hõbedases valguses; ja imeline õhk on ühtaegu jahedalt sume ja täis hurma ja kannab tervet ookeani häid lõhnu. Jumalik öö! Hurmav öö! Liikumatult, hingestatult seisavad metsad täis pimedust ja heidavad endist hiiglavarju. Tasased ja rahulikud on need tiigid; nende vete külmus ja pimedus on süngelt suletud aedade tumeroheliste seinte vahele. Toomingate ja murelite neitsilikud tihnikud sirutavad aralt oma juuri allikakülmusse ja ainult harva sädistavad oma lehtedega, otsekui vihastades ja pahandades, kui kaunis tuulispea – öine tuul – välkkiirelt juurde hiilides neid suudleb. Kogu maastik magab. Aga ülal kõik hingab, kõik on imeline, on pidulik. Hinges on aga ühtaegu avar ja imeline ja hõbedaste nägemuste parved kerkivad harmooniliselt ta sügavusest. Jumalik öö! Hurmav öö! Ja järsku kõik elustus: metsad, tiigid ja stepid. Langeb alla ukraina ööbiku majesteetlik helitorm ja tundub, nagu jääks kuugi keset taevast teda kuulatama… Nagu võlutuna uinub kõrgendikul küla. Veel valgemini, veel ilusamini hiilgavad kuuvalgel majade kogud; veel pimestavamalt eralduvad pimedusest nende madalad seinad. Laulud on lakanud. Kõik on vait. Jumalakartlikud inimesed juba magavad. Mõnes üksikus paigas on näha valgust kitsukestes akendes. Mõne üksiku maja läve ees sööb hilinenud pere oma lihtsat õhtulist.

*

      „Hopakki ei tantsita ju nii! Seda ma vaatan, et ei lähe ega lähe. Mida see vader siis jutustab?.. Aga nüüd: hopp-tralla! hopp-tralla! hopp, hopp, hopp!” Nõnda kõneles veidi tujus olev keskealine talumees tänaval iseendaga tantsides. „Jumala eest, nii ei tantsita hopakki! Milleks ma peaksin valetama! Jumala eest, mitte nõnda. Noh, nüüd: hopp-tralla! hopp-tralla! hopp, hopp, hopp!”

      „Kas pole nüüd mees hulluks läinud! Oleks veel, et oleks mõni poisike, nüüd aga vana kult, lastele naeruks, tantsib öösel tänaval!” hüüatas elatanud naisterahvas, kes möödus, kandes sületäit õlgi. „Katsu, et koju saad! Ammu on aeg magada!”